Eesti lambaliha rändab Euroopa moslemite toidulauale

jaga E-post prindi artikkel saada vihje loe ja lisa kommentaare

Urmas Aava räägib, et enamik Eesti lambakasvatajaid müüb elusloomad välismaale, aktiivsem müük toimub augustis-septembris.

FOTO: Riina Martinson

Mihklikuu on lambakasvatajatel „saagikoristuse” aeg ja kuna Euroopas kasvav moslemikogukond küsib aina enam lambaliha, siis ongi eeskätt just hollandlased siit noorlambaid kokku ostmas. Paraku napib kogu Euroopat tabanud põua tõttu lammastele toitu ja igal pool vähendatakse karju, mistõttu pole lammaste eest pakutav hind just kiita.

Ehkki isegi sõimerühma lapsed teavad, et siga annab liha, lehm piima ja lammas villa, siis tänapäeval kasvatakse Eestis lambaid peamiselt liha saamiseks. Eestlased ise seda suurt ei tarbi – alla protsendi meie inimeste kõhtu minevast lihast tuleb lammastelt. Nii rändabki enamik siinsetest lammastest ekspordiks. Riigist saadetakse välja peaasjalikult mitte liha, vaid eluslambaid, keda siis sihtriigis edasi nuumatakse.

„Eks parem kaup läheb ikka välismaale – kus on suurem moslemikogukond, sinna lähebki,” sõnab Võrumaal 900pealist lambakarja pidav Jüri Koppel.

Kel suur kari, sel üldjuhul probleeme lammastele ostja leidmisega pole, kokkuostjad käivad ise ukse taga. „Olen alati suutnud soovitud hulga maha müüa,” ütleb Koppel. Tänavu müüb ta oma loomad Eestisse, aga varem on läinud Hollandisse, Saksamaale, Türki, Belgiasse ja Lätti.

Uted jäävad ületalve, et kevadel tallesid saada ja karja suurendada. Kui palju päid Koppel tänavu talveks jätab, sõltub sellest, kui palju sööta talveks varuda suudab. Praegu on veel puudu, augusti viimastel päevadel oli käes 60–70 protsenti, nüüd jääb loota viimasele niitele.

Häädemeeste rannaniidul 200pealist lambakarja pidav Eesti lamba- ja kitsekasvatajate liidu juht Urmas Aava tõdeb samuti, et lambakasvatajatel on tänavu peamurdmist talvesöödaga. Mees mõtiskleb, et kui ta oma lammastele talveks varutud heina piiritagustele ostjatele maha müüks, saaks ta ilmselt rohkem raha, kui lambaid müües.

„Aga see on selle aasta lugu. Järgmisel aastal võid oma heinaga istuda ja keegi ei taha,” ütleb Aava. „Arvan, et heinapuudusel vähendatakse tänavu karja.”

Sama mure on teiste riikide lambakasvatajatel, mis tähendab, et igal pool ollakse sunnitud karja vähendama, lihapakkumine tõuseb ja raskem loomadele turgu leida.

Aava räägib, et enamik Eesti lambakasvatajaid müüb elusloomad välismaale, aktiivsem müük algab augustis-septembris. Eestis on mitu kogumiskeskust, kelle esindajad mööda Eestit ringi sõites lambaid otsivad. „Minugi juures siin käis hollandlane ja pakkus hinda,” mainib ta.

Hollandlased ostavad siit noored lambad, mõnisada lammast laaditakse spetsiaalsele veokile ja sõidutatakse Hollandisse, kus siis nuumatakse tapakaaluni. Eesti lammaste põhiturg ongi Holland, aga üsna palju on läinud Itaaliasse, Prantsusmaale ja Saksamaale.

„Tänavu on probleem, et Hollandiski on põud, sealsed karjamaad kuivad ega saa lambaid nuumata,” teab Aava. „Lambaid küll ostetakse Eestist kokku, aga pakutakse odavamat hinda.”

Lambatalle müügi pealt kasvataja suurt kasumit ei teeni, sest loomad müüakse sisuliselt omahinnaga. „Käivet annab, aga kasumit mitte väga,” nendib Aava. „Mitmed kasvatajad loobuvad lambapidamisest, sest ei tasu ära, kui talle omahind ja müügihind on sarnased.”

„Rahateenimisallikana on lambakasvatus küll arvestatav, kuid arvete maksmiseks saab raha ka palju väiksema vaevaga teenida,” kinnitab varem Eesti üks suuremaid lambakasvatajaid olnud Hannes Urbanik, kes praegu on tegevuse koomale tõmmanud.

Arvukus kõigub

Lammaste arv on Eestis aja jooksul kõvasti üles-alla liikunud. Praegu on koos tänavuste talledega peaaegu 80 000, aga 1999. aastal kõigest 29 000. Järsk tõus toimus 2004–2008, nüüd püsib stabiilne. Võrdluseks on hea teada, et näiteks 1922. aastal oli lambaid koguni 745 000. Rahvas elas siis maal ja igas majapidamises olid lambad.

Väga palju on lambapidajate seas neid, kes peavad lambaid hobi korras. Kuni 20pealisi karju on ligemale pool. Väikseid karju peetakse näiteks oma krundi hoolduseks ja lemmikloomadena. Ka lihtsalt harjumusest, et mingi loom peab maal olema. Lammas on üsna vähenõudlik ning saab vajadusel ise hakkama, kui toit ja jook organiseeritud. Suured kasvatajad peavad lambaid liha pärast.

Poes peab lambaliha tikutulega taga ajama ja suure tõenäosusega on müügil Uus-Meremaa päritolu liha. Aava nendib, et lambaliha hind on eestlase jaoks kallis, eriti sealihaga võrreldes. Lihtsama lambatüki kilo saab 10 euroga, paremad palad 15 euroga.

„Eestlane on hinnatundlik ja kuna lambaliha on võrreldes sealihaga kallim, võrreldav loomaliha paremate tükkidega, siis jääbki ostmata,” räägib Aava. „Mõnel on ka mälusopis kinnistunud, et lambalihal on kasuka maitse, ja kardab proovida. Samas on mõni öelnud, et ei taha noore lamba liha, sest sel pole lamba spetsiifilist maitset.”

Villa- ja nahaturg on peaaegu olematu. Aava nendib, et lihalamba vill on karedam ja selle eest makstav hind selline, et hea, kui tagasi saad koti hinna, kuhu villa pakendad. Nii nuputataksegi, mida villaga peale hakata, mõned kasutavad aias ja kasvuhoones multšiks, teised maja soojustuseks.

Kiskjate piiramisrõngas

Aava räägib, et alustas omal ajal lambapidamisega, et loomad aitaksid mereäärt hooldada. Nüüd on aga mere ääres ohtlik lambaid karjatada, keegi peab alati karja juures olema. Eks ikka šaakalite pärast.

Kui 11 aastat ajasid Aavad lambad maikuus mere äärde ja augusti lõpus koju tagasi pügamisele, siis paar viimast aastat aetakse loomad igaks ööseks lauta tagasi. „Nüüd on nad sellega harjunud ja tulevad tavaliselt ise, aga esimesed ajamised olid nii, et kahe inimesega igal õhtul neli tundi ajasime neid,” meenutab Aava.

Kui hundid murravad rohkem ajal, mil kutsikaid välja õpetavad, siis šaakalitega on häda aasta läbi. Nii ongi läänerannikul, Pärnu- ja Läänemaal mitu kasvatajat šaakalite tõttu lammaste pidamisest loobunud.

Kui mere ääres kimbutavad šaakalid, siis sisemaal hundid. Võrumaal tegutsev Koppel ütleb, et tal on nii hundid kui ka ilvesed kukil.

„Pole karja juurest minema saanudki, aprillikuust saadik elan öösiti karja juures,” tõdeb mees. „Ise olen juures ja koerad on, aga ikka võtavad. Hundid on mul tegelikult väiksem mure, ilvesed teevad kurja – ema hakkas kahte kutsikat õpetama lammaste peal. Kahe esimese ööga maikuus võtsid 30 lammast maha. Lõhkusid, ma ise nägin, ema hoidis kinni ja kaks eelmise aasta kutsikat lõhkusid. Nüüd nad ongi lammastest toituma jäänud.”

Tänavu põuaga on hein pruunikas, täpselt ilvestega sama tooni, ja katsu neid märgata. Kari on suur ja avaral karjamaal, kui paks udu maas, on jälgimine karjastele paras katsumus.

Terve kevade ja suve igal öösel karjavalves olles istub Koppel arvutis ning otsib ja ostab talupidamises vajalikke asju seemnetest kastmissüsteemideni välja. Ja haub plaane oma talu tulevikus osas. Kui keegi küsiks tema käest, kas tasub lambaid pidama hakata, siis tema vastaks – pigem ei.

„Olen pikalt öösiti lambakarjas istunud ja arvutanud, küll üht-, küll teisipidi. Raske on. Praegune arvutus näitab, et kõige lihtsam oleks lambad hoopistükkis huntidele sisse sööta,” ütleb ta endale omase musta huumoriga. „Riik maksab vana lamba eest 160 eurot ja talle eest 80. Korraliku talle eest saad müües 80 küll, aga vana lamba eest sellist hinda mitte kuskilt.”

LAMMASTE EKSPORT

Kokku eksporditi mullu 9816 Eesti päritolu lammast, (neist 8818 kuni aastavanust talle), see on 2108 lammast vähem kui 2016. aastal.

Eesti eluslambaid eksporditi 712 000 euro väärtuses, mis on 34 300 eurot (4,6%) vähem kui eelnenud aastal.

Elustallesid eksporditi peamiselt Hollandisse (44%), Prantsusmaale (31%) ja Belgiasse (15%). Elustallede eest makstud keskmine eluskaalu hind oli 2115  eurot tonni eest, mis on 230 kallim kui 2016. aastal.

Allikas: Maaeluministeerium

Lammaste arv augusti lõpus

Saaremaa                    15 304

Pärnumaa                      7988

Võrumaa                       7581

Lääne-Virumaa               6102

Raplamaa                      5621

Viljandimaa                    5442

Läänemaa                     4688

Tartumaa                      4486

Põlvamaa                      4417

Harjumaa                      4350

Hiiumaa                        4109

Valgamaa                      3051

Järvamaa                      2850

Ida-Virumaa                  1510

Jõgevamaa                   1508

Kokku                     79 007

Allikas: PRIA

Tagasi üles