Sama mure on teiste riikide lambakasvatajatel, mis tähendab, et igal pool ollakse sunnitud karja vähendama, lihapakkumine tõuseb ja raskem loomadele turgu leida.
Aava räägib, et enamik Eesti lambakasvatajaid müüb elusloomad välismaale, aktiivsem müük algab augustis-septembris. Eestis on mitu kogumiskeskust, kelle esindajad mööda Eestit ringi sõites lambaid otsivad. „Minugi juures siin käis hollandlane ja pakkus hinda,” mainib ta.
Hollandlased ostavad siit noored lambad, mõnisada lammast laaditakse spetsiaalsele veokile ja sõidutatakse Hollandisse, kus siis nuumatakse tapakaaluni. Eesti lammaste põhiturg ongi Holland, aga üsna palju on läinud Itaaliasse, Prantsusmaale ja Saksamaale.
„Tänavu on probleem, et Hollandiski on põud, sealsed karjamaad kuivad ega saa lambaid nuumata,” teab Aava. „Lambaid küll ostetakse Eestist kokku, aga pakutakse odavamat hinda.”
Lambatalle müügi pealt kasvataja suurt kasumit ei teeni, sest loomad müüakse sisuliselt omahinnaga. „Käivet annab, aga kasumit mitte väga,” nendib Aava. „Mitmed kasvatajad loobuvad lambapidamisest, sest ei tasu ära, kui talle omahind ja müügihind on sarnased.”
„Rahateenimisallikana on lambakasvatus küll arvestatav, kuid arvete maksmiseks saab raha ka palju väiksema vaevaga teenida,” kinnitab varem Eesti üks suuremaid lambakasvatajaid olnud Hannes Urbanik, kes praegu on tegevuse koomale tõmmanud.
Lammaste arv on Eestis aja jooksul kõvasti üles-alla liikunud. Praegu on koos tänavuste talledega peaaegu 80 000, aga 1999. aastal kõigest 29 000. Järsk tõus toimus 2004–2008, nüüd püsib stabiilne. Võrdluseks on hea teada, et näiteks 1922. aastal oli lambaid koguni 745 000. Rahvas elas siis maal ja igas majapidamises olid lambad.