Priileib teeb ilma jahuta leiba

„Leiba armastame kõik, oli väga raske loobuda millestki, millega oleme harjunud juba sündimisest saadik,” tõdeb Ain Kabal. Foto: Kristina Efert

Võitlusest diabeediga kasvas välja pereettevõte Priileib, kes valmistab teravilja- ja nisuvabasid pagaritooteid. Loomulikult on toodetest väljas ka diabeetikute suurim vaenlane suhkur.

Priileiva looja on juristiharidusega Ain Kabal, kes töötab riigiasutuses õigusnõunikuna. Toiduvalmistamine on talle kogu elu kirg olnud. See viiski Aini õhtuti kööki leiba küpsetama. Päeval töötas juristina, õhtuti vehkis kuni öötundideni puulusikaga köögilaua ja ahju vahet.

Haigus andis motivatsiooni

Motivatsiooni Priileiva arendamiseks andis Aini haigestumine teist tüüpi diabeeti, mistõttu oli ta sunnitud vaatama üle kogu toidumenüü. Koos abikaasa Marika Kabaliga otsustasid nad proovida dieete, kuidas kaalu langetada ja vere suhkrusisaldust stabiliseerida.

Pikk proovimine näitas, kuidas toiduained tegelikult keha mõjutavad. Nad tõdesid oma kogemuste najal, kui kahjulikud on teraviljatooted ja üldse kõik töödeldud toiduained.

Ain ja Marika avastasid suurepärase töövahendi – glükeemilise indeksi dieet ehk GI-dieedi. Seda iseloomustab toiduaine mõju veresuhkrule. Mida väiksem GI, seda aeglasemalt suhkur veres tõuseb.

Kadunud tädi kinkis Rootsi autorite Ola Lauritzsoni ja Ulrika Davidsoni raamatu „Parimad GI retseptid”.

„Hakkasime selle järgi süüa tegema. Lihtne, kiire, ja mis peaasi, maitsev,” räägib Ain. GI põhimõtete järgi toitudes suutis ta hoida veresuhkru loomulikul moel stabiilsena, kuni ei vajanudki enam süstimist. Aini sõnul jõudis tema kehakaal vahepeal samale tasemele, nagu oli olnud tudengipõlves.

Menüüsse jäid liha, kala, muna, piim, juust, aedviljad ning mõningad puu- ja juurviljad, aga klassikalist võileiba endale enam hommikul lubada ei saanud. Kirjandust uurides ja katsetades leidsid Ain ja Marika retseptid, kus seemnetest, pähklitest ja gluteenita jahudest küpsetatud pätsikesed asendasid kiluleiba kenasti, hoides veresuhkru organismis normis.

„Leiba armastame kõik, oli väga raske loobuda millestki, millega oleme harjunud juba sündimisest saadik,” tõdeb Ain. Näiteks poes müüdav tatraleib ei ole diabeetiku jaoks lahendus. Nii sündisidki teravilja- ja jahuvabad leivad. Nende GI on peaaegu olematu.

Leivad ei sisalda jahu, põhikomponent on seemned. Tulemuseks on valgurikkad tooted, mis on gluteenivabad ja täidavad kiiresti kõhu. Leivad osutusid tõelisteks menukiteks kõikide sõprade hulgas, tekkis nõudlus. Nii sündiski Priileib, kus valmistatakse terviseteadlikele, diabeetikutele, tsöliaakiahaigetele või muidu õrna seedimisega inimestele tervislikku ja turvalisemat alternatiivi jahuleibadele.

Esimesed tooted olid Puuvik, Seemik ja Tatrik, mis on kõik siiani tootevalikus alles. Puuvik ja Seemik sisaldavad rukkikliisid, aga peamise leivamassi moodustavad seemned, mille kooshoidmiseks on lisatud muna ja laktoosivaba jogurtit. Tatrik sisaldab tatrahelbeid. Nimed mõistagi tulenevad koostisainetest. Puuvik on nime saanud lisatud puuviljadest.

Suhkru asemel on Priileiva toodetes erütritool, kalorivaba looduslik magusaine. See on suurepärane kõrvalmaitseta suhkruasendaja, mida esineb näiteks pirnis, viinamarjades, melonis, arbuusis.

„Tulime tühja koha pealt. Oleme ikka väga kaugele jõudnud,” ütleb Ain.

Alustati kodus

Leivategu alustati kodus Harjumaal Rannamõisa külas, sest nõuded olid hõlpsamini täidetavad. Kuid peagi jäi koduköök väikseks. Seal valmis kuni paar tuhat leiba kuus. Selline maht hakkas juba elamist segama.

„Kodu oli seemneid ja kergesti lendlevat jahu täis,” kirjeldab Ain. „Tootmine kasvas suureks, tooteid tuleb jahutada ja pakendada.” Asuti otsima sobilikke tootmisruume. „Kuulsime, et Laagris on üks pagarikoda lõpetamas. Facebook viis meid kokku,” räägib Ain. Tegemist oli Laagris Vae tänaval asunud Laagri Leivatoaga.

See oli küll Kabalite jaoks kodust eemal, aga mitte liiga kaugel. Laagri Leivatoast jäid sisse

sobilik sisseseade ja ahjud. „Oli lihtne jätkata,” sõnab Ain. Saab töötada korraga kolme sektsiooniga ehk teisisõnu saab teha kolm eri laari toodangut. „Kui tarvis, saab iga sektsiooni eraldi käima panna,” täpsustab Ain.

Nüüdseks on Ain ja Marika ise tootmisest tagasi tõmbunud. Laagris on tööl kolm pagarit, kes alustavad tööpäeva hommikul pärast kella kuut. Nädala sees valmistatakse iga päev sadu värskeid leibasid. Tooted on müügil suuremates Selverites, Stockmannis, Tallinna ja Tartu kaubamajas, Solarises ja Viimsi Delices.

Tänavu kevadeni peeti Järve Selveris müügipunkti, see võttis ülearu energiat. „Mida rohkem poodi pead, seda vähem jääb aega muuks,” nendib Ain. Tagaplaanile jäi ka tootearendus.

Mais anti poeruumid üle Juustusahvrile, mille põhitegevus on Itaalia väiketootjate juustude müük. Priileiva klientide jaoks ei muutunud midagi, nende lemmiktooted jäid uude poodi kenasti müügile alles.

Võta, mida tahad

Priileiva toodete arv läheneb poolesajale: leivad, pirukad lihaga, singiga, kalaga, sibulaga, lisaks soolased ja magusad küpsised.

Populaarsemad on Aini sõnul just kallimad tooted. Näiteks on hästi edukas Olümpia küpsis, kus samuti jahu sees ei ole. „Retseptid on kõik enda tehtud. Kõik on tulnud katsetades ja ei saa öelda, et kõik tooted kohe esimesel katsel õnnestusid,” sõnab Ain.

Tooraineks kasutatavad piimatooted, nagu laktoosivaba või, jogurt ja kohupiim, on kõik eestimaised. Seemned tulevad välismaalt, tatrahelbed kodumaalt.

Priileiva valikus on ka suitsulõhe. „Aitasin Soome sõbral patenti võtta kala külmsuitsutamise tehnoloogiale,” räägib Ain. Nüüd tal ongi autoriõigusega kaitstud suitsugeneraator, mille suitsu kvaliteet on hea, tihe ja ühtlaselt intensiivne. „Kümme korda kiiremini suitsutab, alla kolme tunniga saab hakkama,” kirjeldab Ain.

Põhiline infokanal on Facebook. „Paneme info üles ja klientidelt saad tagasisidet,” räägib Ain.

Priileiva tooted on nišitooted, neid ei müüda samapalju kui tavalist leiba. Aga kui peaks haaret laiendama, siis Aini hinnangul on Rootsi ja Soome atraktiivne turg, kuhu püüelda.

„Põhjamaad on kohad, kus luuakse trende. Skandinaavia köök on nähtus, millest räägitakse. Märksõnad on kohalik, värske, maalähedane, naturaalne. Sobib nagu rusikas silmaauku meie filosoofiaga,” lausub Ain.