Suvelõpu metsaannid

jaga E-post prindi artikkel saada vihje loe ja lisa kommentaare

Kukeseeni võib enamasti leida samadest kohtadest, kus kanarbik ja leesikas kasvavad: männi ja kuuse segametsas, kus ka kaske on.

FOTO: Erik Prozes

Kohe-kohe algab september, astronoomilise suve viimane kuu, mis pakub taimehuvilisele mõndagi köitvat ja kasulikku.

Kanarbik on roosakaslillade õitega igihaljas taim, kasvab hõredamates männimetsades ja metsa ääres, raiesmikel. Korjata tasub õitsvaid latvu, 3–5 cm pikkuselt kääridega maha lõigata. Kuivab kergesti. Kuivanud oksad võib läbi sõela hõõruda, saab ilusa droogi. Ravimiseks kasutatakse kanarbiku ürti mao ülihappesuse korral, juues teed enne sööki, õhtul magamamineku eel ja hommikul enne sööki.

Teeks võetakse 1 sl taimepuru, valatakse üle 300 ml keeva veega, lastakse tõmmata kaane all 15 min ja juuakse päeva jooksul.

Veel on kanarbik hea külmetushaiguste, eesnäärme suurenemise, neeru- ja põiepõletiku korral, reumateedes. Välispidiselt haavade ja ekseemide raviks. Kanarbikumesi on hinnatud: mesitarud viiakse metsa kanarbiku õitsemise ajal, et mesilased saaksid koguda kanarbikumett. Kenade õitega võib toitu kaunistada.

Leesikas on igihaljas, roomavate varte ja okstega kääbuspõõsas, kasvab samuti männimetsa serval. Varumiseks sobiv aeg on augusti lõpp ja terve september. Lehed on välja kasvanud ega muutu enam kuivades mustaks. Kogutakse 15–20 cm pikkusi võrseid neid otstest murdes või lõigates. Puhastatakse liivast ja muust mustusest, kuivatatakse toatemperatuuril nädal või paar. Kui lehed on krõpskuivad, raputatakse need varte küljest lahti ja pannakse säilituspurki.

Leesikakeeduseks purustatakse lehed sõrmede vahel, keedetakse 30 min ja lastakse tõmmata kaane all. Kasutatakse põiepõletiku korral 1–2 ööpäeva 3–5 korda päevas lonksudena. Leesikakeedust ei kasutata üle 7 päeva järjest, järelraviks sobivad kuldvits, raudrohi, kaselehed ning muud magu ja neerukude mitte ärritavad taimed.

Kukeseeni võib enamasti leida samadest kohtadest, kus kanarbik ja leesikas kasvavad: männi ja kuuse segametsas, kus ka kaske on. Kukeseen toimib sooleparasiitide ja usside vastu, aga seda ei kuumutata üle 40 kraadi. Võib kuivatada ja valmistada jahu, mida saab lusikaga sisse võtta või võilevale ja salatisse panna.

Saab valmistada alkoholiga tinktuuri: kuivatatud ja peenestatud kukeseened panna alkoholi sisse ja lasta tõmmata 2–3 nädalat. Vahekord: 2 sl 200 ml viina, kuiva veini või martiini kohta. Võetakse sisse 1 sl õhtuti. Aeg-ajalt loksutada. Kukeseen on kasulik silmadele, seedimisele, kasutatakse ka vähiravis, maksahaiguste (hemangioomid, rasvamoodustised, hepatiit) ravis. Kukeseened sisaldavad kaaliumi, magneesiumit, rauda, kiudaineid ja D-vitamiini. Seeni saab koguda külmadeni. Neid toredaid ja maitsvaid terviseparandajaid tasub kindlasti varuda.

Puravikke on juba samuti sel aastal nähtud ja neidki tasub varuda. Just päikese käes kuivatatud või paar tundi päikese käes seisnud puravikud sisaldavad nii palju D-vitamiini, et paarist seenest (150 g) piisab päevase D-vitamiini vajaduse rahuldamiseks talvel. Puravikud ja teisedki seened on kolesterooli väljutava toimega ja parandavad seedimist: neis on mineraale ja ensüüme, mis meie tervise korras hoiavad.

Mustikas on samuti männi ja kuuse segametsas kasvav metsamari ja seda saab veel praegugi korjata. Ise olen mustikaid septembri lõpuski korjanud ja neist moosi keetnud. Mustika marjad on põletikuvastase toimega, neid kasutatakse kõhulahtisuse vastu ja suu limaskesta põletiku korral.

Soodustavad ja kiirendavad ainevahetust. Kõhukinnisuse vastu aitava ja jääkaineid eraldava vahendina sobivad mustikad liigesepõletiku ja reuma, neeru- ja kuseteede põletike korral.

Mustikas parandab silmanägemist, eriti hämaras. Nendest valmistatud mahla on antud lenduritele, et öist nägemist parandada. Kasutatakse samuti immuunsüsteemi tugevdamiseks, sest sisaldavad palju antioksüdante. Viimane aeg on korjata mustikalehti tee valmistamiseks: valada lehed üle kuuma veega, lasta tõmmata 20 min ja juua söögiaegade vahel. Mustikalehed ja -varred on hea teematerjal diabeetikutele, alandab veresuhkrut ega pärsi insuliini tootmist kõhunäärmes.

Sinikas kasvab soodes ja rabades, on kõrgem ja ümarama lehega, marjad suuremad ja heledamad kui mustikal, aga toime on mustikaga sarnane. Koguda tasub nii marju kui ka lehti. Inimestel on vale arusaam, et sinikad panevad pea valutama. Peavalu tekitaja on hoopis sookail, mis samuti rabas ja soos kasvab. Sinikad pole mürgised, hoopis vastupidi, maitsvad ja kasulikud.

Pohlad kasvavad samuti raiesmikel ja männimetsas, neid saab koguda alates augusti lõpust kuni külmadeni. Pohladel on põletikuvastane toime, võib kasutada kõhulahtisuse, põie- ja neerupõletiku, reuma korral. Pohlamari sobib toormoosiks, siirupiks ja kompotiks, sügavkülma panduna smuutimarjaks. Pohlalehtedel on sarnane toime leesikalehtedega, aga neid kogutakse hiljem, kui lehed enam kuivades mustaks ei muutu.

Tagasi üles