Sõrmus sõnab, et saagi kindlustamine ongi komplitseeritud ja taoline kindlustustoode olemuselt keerukas: näiteks eeldab see kindlustusseltsilt kohapealset võrgustikku, et välistada kindlustuspettused.
„Praegu oleks saagikindlustusest abi, kui see kataks põuakahjusid. Samas ei usu ma, et kindlustamine oleks imevits, mis sektori jalule aitab. See on lihtsalt üks riskijuhtimise vahend, mida seni pole olnud võimalik rakendada ega kasutada,” räägib Sõrmus.
Kindlustamine olgu vabatahtlik
Sõrmus lisab, et kindlasti ei tohi saagikindlustamist teha põllumeestele kohustuslikuks. Sama meelt on põllumeeste ühistu Kevili juhataja Meelis Annus. „Kindlustus peaks olema vabatahtlik – igaüks ise otsustab, kas kasutab seda,” sõnab Annus.
Ta on saagi kindlustamise suhtes üsna skeptiline, sest tegemist on keerulisema asjaga, kui alguses paistab. „Näiteks meie praegune põud – sellest on haaratud suuremal või vähemal määral terve riik. See aga tähendab, et taolist kindlustust pakkuval seltsil oleks väga suur risk. See on hoopis midagi muud võrreldes loomade kindlustamisega. Just suure riski ja Eesti turu väiksuse tõttu pole seltsid selle toote pakkumisest ülemäära vaimustunud.”
Kui vaadata naabermaadesse, siis Lätis kindlustamine justkui toimib. Ent paljud eelistavad ikkagi riskida, sest hüvitist saada on keeruline ja näiteks põua vastu kindlustatakse eritasu eest.
Leedus on saagi kindlustamine rohkem levinud. Annus ütleb, et pigem otsivad põllumehed muid võimalusi riski hajutamiseks ja igaühel on omad meetodid. „Väga abiks on praegu Maaelu Edendamise Sihtasutuse kaudu 20 miljoni euro käibekapitali laenu eraldamine, see aitab just neid põllumehi, kes mujalt enam laenu ei saa,” ütleb Annus.