Valged uustulnukad

Sigimisvõimeliseks saavad hõbehaigrud kaheaastaselt, teine elusuvi veedetakse ringi uidates. Foto: Elmo Riig

Nii kliima soojenemine kui ka inimeste suurenev loodusesõbralikkus on viimase poolsajandi kestel andnud mitmele linnuliigile võimaluse arvukust suurendada ja levilat laiendada. Üks selliseid linde, kes meilgi järjest enam silma puutub, on hõbehaigur.

See on hallhaigruga üht kasvu üleni lumivalge sulgrüüga pikajalgne lind. Pugualal on pikenenud suletort ja pulmarüüs on seljal õlgadest sabani küündivad ilusuled.  Kevadel on  odajas nokk ja jalad mustad, suve lõpul nokk kollane ja jalad luitunud. Enamjaolt on ta vaikne, ent kevadel laseb mänguajal kuulda tasasevõitu puiselt põrisevat k-krha-heli.

Hõbehaigru Euroopa alamliik pesitseb Austriast ja Balkanimaadest alates põhiliselt stepivööndi veekogudel kuni Mongoolia ja Põhja-Hiinani ning on viimase mõnekümne aasta kestel hakanud Ida-Euroopas järk-järgult asustama ka metsavööndi taimerikkaid järvi ja randu. Eri alamliigid asustavad Aafrika lõunapoolt, Indiat, Põhja- ja Lõuna-Ameerikat. Veel saja aasta eest ähvardas hõbehaigruid väljasuremine, sest nende seljal kasvavaid pikki ehissulgi, nn egrette kasutati daamide eliitriietuse kaunistamiseks ja kuna need suled on omased just hundrüüle, siis kütiti hõbehaigruid aiva pesitsemisperioodil. Esimese ilmasõja eel oli neid jäänud pesitsema vähestel idapoolse Kesk-Euroopa järvedel, näiteks Balatonil Ungaris. Läinud sajandi keskpaiku oli kunagine rõivamood unustatud, hõbehaigur arvatud kaitsealuste liikide hulka ja ka kalamehed suutsid nende kaunite lindudega leppida. Üksteise järel teatati mitmest riigist, et neil on jälle leitud pesitsevaid hõbehaigruid ja 1980.a paiku algas nende levimisbuum, nii et kohtamis- ja seejärel pesitsemisteateid tuli järgemisi, nüüdseks isegi Inglismaalt ja Rootsist. Lääne-Euroopas ja Vahemere maadel talvitab hõbehaigruid üha enam ja mõnesajalinnulisi parvi nähakse paljudes paikades.

Lätis leiti esimene pesa 1990. aastal, Eestis Tartu lähedal Tükil 18 aastat hiljem. Kümnendi jooksul on selle linnu hulk meil uskumatus tempos rohkenenud ja iga aastaga hinnatakse pesitsevaid hõbehaigruid lausa kordades enam – sel aastal 300 haudepaari ringis. Sigimisvõimeliseks saavad hõbehaigrud kahe-aastaselt ja oma teine elusuvi veedetakse ringi uidates, osalt oma sünni- ja tulevasest pesapaigast tublisti kaugemal. 

Hõbehaigrud ilmuvad kevadel üsnagi vara – esimesi nähakse juba märtsi keskel või veelgi varem. Kuni veekogud on alles jää all, otsitakse toitu niitudel, kus enamasti paigal seistakse ja seiratakse, kas hakkab silma mõni mügri või uruhiir. Ööbitakse puu otsas, mitu lindu koos. Mõni seltsing võib olla sada–paarsada lindu. Aprilliks on paariline (ainult samaks hoojaks!) leitud ja paarid koonduvad kaldaroostikku või hallhaigrute kombel kusagile metsatukka pesi ehitama. Pesaks kantakse kokku oksi ja roovarsi, millest emalind koostab umbes meetri laiuse pesaaluse. Mõlemad vanalinnud pesa juurest korraga lahkuda ei tohi, sest naabrid ei jäta juhust kasutamata, et mõni oks või kõrs endale näpata.

Aprilli lõpul–mai alul muneb emalind kolm kuni viis hele-sinakasrohelist muna, mida hauvad mõlemad paarilised. 23–25 päeva pärast kooruvad valge udusulestikuga pojad, aga mitte samaaegselt, sest hauduma hakkab haigrupaar juba peale esimese või teise muna munemist. Esialgu soojendab poegi ema ja toidab neid isalinnu toodud kalakestega, teisel elunädalal asuvad ise pesalohule puistatud palakesi ahmima. Pojad manguvad pesale jõudnud vanalinnult häälekalt toitu ja lisaks stimuleerivad teda nokast  haarates ja sikutades maos ja toidutorus kaasa toodud kalu ja muud rooga välja öögatama. Söögikraami kallal rabeledes võidakse mõni noorlind üle pesaserva lükata ja kui pesa on puu otsas, siis on selle õnnetukese laul lauldud – allakukkunud pojale vanalinnud enam tähelepanu ei pööra. Eestis paiknevad hõbehaigrute pesad enamasti roo- või kaislalademel ja üle pesaserva nügitud õve ukerdab pesale tagasi.

Keskmiselt 45 päeva kestnud pesaelu järele hakkavad noored lendama ja õpivad üheskoos järveservi ja jõeveeri külastades vanematelt vajalikke eluoskusi. Suvel ja sügisel nähakse hõbehaigru salku paljude järvede ääres, üksikute nägemisest räägitakse alatasa, aga läänerannikul ja Lämmijärve kandis on vaadeldud-loendatud koguni üle 300 linnu küündivaid parvi. Sügisränne algab juba juulis ja oktoobris on hõbehaigruid meil juba kaunis harva näha. Pehme talve võib mõni lind Eestiski üle elada – kui veekogud ongi jääkaane all, leitakse kuivalt maalt midagi nokka haarata.

Hõbehaigur võib elada 20 aasta vanuseks. Euroopas kuulub ta kaitsealuste liikide hulka.