Tagantjärele targana võivad veetootjad vaid käsi laiutada: oleks teadnud, et nii soe suvi tuleb, oleks kevadel jõulisemalt müügikampaaniaid kavandanud. „Oleks teadnud nii suureks nõudmiseks valmistuda, oleks müük ilmselt veelgi parem olnud,” tõdeb Kullison.
Vesi on meie kliimas suuresti hooajakaup. „Igal aastal on tunda, et augusti keskel hakkab langus tulema. Mingi seltskond joob mineraalvett aasta ringi, aga suve lõpus hakatakse kulusid üle vaatama, lapsed lähevad kooli, raha kulub rohkem. Vesi on üks esimesi, mis ostukorvist välja jääb,” selgitab Kullison.
Jõgeva sõnutsi hakatakse suveks veevaru tootma märtsis-aprillis. „Toodame laod täis ja jääme kuuma suve ootama,” ütleb ta.
Tänavust aastat mõjutab seegi, et seoses pandikäitlustasu tõusuga olid veetootjad sunnitud hinnakirja korrigeerima. „Seetõttu oli aprilli müük väga tagasihoidlik, kuid edasi on läinud tõusvas joones. Maikuu kuum ilm oli suurepärane algus veemüügi kõrgajale. Juunis oli müük eelmise aasta tasemel, juuli algus oli kehvavõitu, aga juuli keskpaigast on asi hoopis teise pöörde võtnud,” kirjeldab Jõgeva.
Mäletatavasti oli mullu mais samuti hea ilm, aga juuni lõpuga sai ilus aeg otsa.
Nagu aimata, siis mineraalveetootjad suvel ei puhka. „Meil on praktika, et suvel puhkust ei anna ja septembris, kui tellimused vähenevad, läheme kollektiivpuhkusele,” seletab Jõgeva.
Häädemeeste valikust ostetakse Kullisoni sõnutsi kõige enam 1,5liitrises pudelis looduslikku mineraalvett, aga sanatooriumid ja muud majutusasutused võtavad ilma gaasita allikavett.