Silo on defitsiit

jaga E-post prindi artikkel saada vihje loe ja lisa kommentaare

See pilt Toomas Uusmaast on tehtud juuli lõpus, kui Sargveres käis viljalõikus. Silo kohta sõnab mees aga seda, et sellist kehva siloaastat ta ei mäletagi.

FOTO: Dmitri Kotjuh

„Sellist kehva siloaastat ei mäletagi. Alustasime siloteoga mõni päev varem kui tavaliselt, aga ikkagi on käes ainult kaks kolmandikku rohusilost. Hoidlates on praegu 5000 tonni, aga peaks olema vähemalt 8000,” ütleb tänavuse silosaagi kohta Järvamaal tegutseva Sargvere Põllumajandusühistu juht Toomas Uusmaa.

Aktsiaseltsi Tartu Agro pealik Aavo Möldergi tõdeb, et loomade põhitoidusega pole tänavusel põua-aastal kiita. Ta usub, et 20. augustil kõikjal Eestis sadanud vihm annab põllumehele hädapärase silokoguse kolmanda või neljanda niitega siiski kätte.

„Meie ise küll hädas pole, aga Saaremaa põllumeestel on silost puudus küll,” kinnitab ka Kõljala Põllumajanduse OÜ juhatuse esimees Tõnu Post.

Kõik pole kadunud

Ilmaolud lubasid tänavu siloteoga alustada juba mai lõpus. Algus oli ilus, aga taimed tahavad teadupärast lisaks päikesele ka vett. „Niiteid oleme kordade järgi teinud küll kaks, aga neist teine oli pea olematu, see tuli teha lihtsalt selleks, et loota kolmandale niitele. Põua mõju on laastav, see kahjustas vahepeal juba maisigi, aga juuli teises pooles tulnud väike vihmasabin päästis. Viimasel ajal on vihma õnneks rohkem tulnud ja loodan, et septembris saab veel kolmanda niite teha,” ei ole Toomas Uusmaa lootust kaotanud.

„Aasta pole ju veel läbi,” rõhutab ka Aavo Mölder Tartu Agrost. „Meil on tavalisel aastal vaja 15 000 tonni rohusilo, lisaks maisisilo, kokku 22 000 tonni, aga selleni on veel pikk maa minna. Loodame, et taasiseseisvumispäeval justkui kingitusena sadanud vihm, kui peaaegu kõikjal Eestis tuli maha 20–25 millimeetrit sademeid, aitab paljusid loomakasvatajaid.

Ehk saab umbes kuu aja pärast korraliku kolmanda niite. Meie teeme varase odra alla ka allakülvi ja loodame nendel 300 hektaril kahe kuu pärast vast neljandagi niite teha. Seega pole lootus päris kadunud. Vahest saab ikka põhisöödakoguse enam-vähem kätte, seda pole ka kuskilt osta.”

Tänu ajakohasesse tehnikasse tehtud investeeringule on Kõljala Põllumajanduse osaühingu seis keskmisest parem. „Kui räägin kogu Saaremaa kohta, siis enamikul on silosaak kasin, paljud naabrid nuputavad murelikult, kuidas hakkama saada. Meil endal pole põhjust kurta, sest möödunudaastast silo jätkub oktoobrini. Esimese ja teise niitega võime tänavugi rahule jääda, saime küll natuke vähem, kui lootsime, aga tarvilik kogus on käes.

Oleme mitme kolleegiga kokku leppinud, et talvel saavad nad meilt häda korral abi. Usun, et kolmaski niide tuleb viisakas. Põud kahandas siiski meie silosaaki, osal maadest jätsime teise tiiru tegemata, lihtsalt polnud midagi niita. Praegu on mais väga ilus, nii et Kõljala Põllumajanduse OÜ hädas ei ole.

Meile annab suure eelise asjaolu, et paneme rohumaadel läga otse kamarasse, tegime mitu aastat tagasi vastavasse seadmesse arvestatava investeeringu. Pärast selle kasutuselevõttu tajusin, et silosaak tõusis – lämmastik lendub nüüd palju vähem, taim saab selle kõik omale ja on tänulik,” selgitab Tõnu Post.

Silo kvaliteet teine

Kuivus mõjutab mõistagi silo omadusi. Aavo Mölder: „Mullu olid niited väga märjad, aga lehmale söödamegi ju kuivainet, mitte vett.”

Toomas Uusmaa sõnul pole nemad veel proove teinud, aga kindlasti näitaks tulemused kuivainerikkust. Tõnu Postki toob esile kuivainerikkust ja lisab, et Saaremaa siloproovid näitasid, et selles on tänavu energiat ja proteiini vähem kui tavaliselt.

„Kindlasti on vaja kontsentraatsöötasid, et hoida väljalüpsi taset. Mineraalid, energia, proteiinid, neid on vaja juurde anda, samas on kiudu praeguses silos rohkem.” Sargvere PÜ on rohusööda puuduse katteks põldudelt ära koristanud kogu põhu ja seda juba praegu lisanud loomade toiduratsiooni.

Pole kuskilt osta

Veterinaar- ja Toiduamet tuletas hiljuti meelde, et taimse sööda esmatootmisest, mille alla kuulub ka heina kasvatamine ja sileerimine, on tootmise ja turustamisega tegeleval füüsilisel või juriidilisel isikul kohustus VTAd teavitada.

Maa Elu vestluspartnerid aga arvavad, et keegi praegu silo müüa ei tahagi, omalgi vähe. „Kevadel küll müüsime, hinnaks vist 25 eurot tonn, aga praegu ei müü enam keegi, kõigil on endal vaja,” kõneleb Aavo Mölder.

„Põud on kahjustanud ka naaberriikide põllumajandust, nii et rohusööta kuskilt juurde osta ei saa. Osta võib teravilja, aga mitte silo. Mis see vedu maksma läheks?” küsib retooriliselt Toomas Uusmaa.

„Ei siit ega piiri tagant pole kusagilt osta. Pigem tuleb loota, et kolmas niide tuleb korralik ja leevendab seisu. Nii mõnigi teeb ka neljanda niite,” täiendab Tõnu Post. Aga kui keegi müüb, on mõistetav, et hind on senisest krõbedam: nõudlust on ja kütuse hindki on märgatavalt kerkinud.

Kas kujunenud olukorras tõuseb ka piima kokkuostuhind, pole kindel, aga see oleks õiglane. „Tootjal pole siin võimalust kaasa rääkida. Hind kujuneb ülevalt alla,” ütleb aastakümnete kogemustele tuginedes Aavo Mölder.

Tõnu Post on optimistlikum. „Kui probleem oleks ainult Eestis või Baltikumis, siis silopuudus hinda väga ei mõjutaks. Aga kuna praegu on suur osa Euroopast ja Austraaliast põua käes kannatanud, siis tõenäoliselt maailmaturul piimatoodete hind tõuseb ja teraviljahind ongi juba kerkinud. Kui sisendid kallinevad, siis piima hind peabki tõusma, et tootja omadega välja tuleks.”

Toomas Uusmaa on veendunud, et hinnatõus oleks õiglane, sest teraviljahinda on põud juba 50–60 eurot tonni kohta kergitanud.

Tagasi üles