Ilmatark: Tornaadod Eestis

2007. aasta juulis murdis tromb Puhja vallas Ulilas üle saja puu ja lõhkus elektriliine.

FOTO: Sille Annuk

Eestis tuleb tornaadosid ette igal aastal, kuid enamasti on need vee kohal – vesipüksid. Et praegu on vesipüksihooaeg, siis on paslik pisut tutvustada neid lähemalt.

Üpris harva juhtub, et pilvest hakkab maa poole laskuma keeris. See võib olla väga kitsas, aga ka räbaldunud ja väga lai. Pöörlemist võib, kuid ei pruugi märgata. Kui selline keeris ei lasku maa- või veepinnani, siis nimetatakse seda lehterpilveks (funnel cloud, tuba). Kui see aga kontakteerub aluspinnaga, siis peaks vee kohale tekkima pritsmetest pilv, maismaa kohale aga tolmupilv ja sel juhul on tegemist kas vesipüksiga, maapüksiga või tornaado ehk trombiga. Kõikidel juhtudel nimetatakse säärast pilve ikka nimega Cumulonimbus tuba. Sealjuures on väga oluline mõista, et vesipüksi või tornaado puhul ei pruugi olla silmaga nähtavat „lonti“ aluspinna ja pilve aluse vahel. NB! Tornaado ja tromb on kattuvad mõisted.

Tornaadodeks loetakse ka vesipüksid ja maapüksid, kuid need kuuluvad mitte-mesotsüklonaalsete tornaadode hulka. Mesotsüklonaalsed tornaadod on üldiselt kõige ohtlikumad ja tugevamad. Nende teke on seotud rünksajupilve sees tekkiva spiraalse ja kallutatud tõusva õhu sambaga, mida nimetatakse mesotsükloniks (diameeter 2–10 km). Seda sisaldavat pilve nimetatakse ülirünksajupilveks (supercell). Selle alla, tavaliselt keskele, võibki tornaado tekkida. Seda tüüpi tornaadoga on tavaliselt tegemist ka siis, kui  räägitakse „halva ilma vesipüksist“ või „tornaadost vee kohal“. Purustused ja inimohvrid on seotud just mesotsüklonaalse tornaadoga. See võib olla väga võimas keeristorm, mis tekib  tavaliselt väga labiilses, kuid tugevalt tuulenihkelises õhumassis. (Alates 1.02.2007 kasutatakse USAs ja alates 1.04.2013 ka Kanadas tornaado tugevuse hindamisel täiustatud Fujita skaalat EF0-EF5, kuid mujal maailmas endiselt vana Fujita skaalat F0-F5). Samas on olemas ka madalatipulised ülirünksajupilved, mille tipud on vaid 5–6 km kõrgused, kui sedagi. Need ei pruugi isegi välke tekitada, kuid paljud erilised tornaadojuhtumid näiteks Suurbritannias ja vahest ka Eestis (nt 15.06.2004 Viljandimaal) on just selle nähtusega seotud. Sellisel juhul pole õhumass kuigi energiarikas (labiilne), aga kombineeritud tuulenihe on piisav.

Kui mesotsüklonit pole, siis tekivad maa- või vesipüksid (mittemesotsüklonaalsed tornaadod) vastavalt kas maismaa või veekogu kohal. Ilm on siis märksa rahulikum, kusjuures ei pruugi olla isegi mitte rünksajupilvi, kuid konvektsioon on vajalik. Nende teke on mesotsüklonaalsete tornaadode omast teistsugune: need moodustuvad näiteks siis, kui tõusev õhuvool haarab piirkihist endasse juba olemasoleva keerise, mis muutub püstteljeliseks. Tõsiseid purustusi need tavaliselt ei tekita, sest nende tugevus on enamasti EF0-EF1, kuid tugevaimad on siiski küündinud EF3-ni. Maa- või vesipüksiga võivad kaasneda hoovihm ja äike, vahel isegi rahe. Teise võimalusena on pilvedes misotsüklon, mis on mesotsükloniga analoogne, kuid väiksem keerleva õhu sammas (diameeter alla 2 km). Mittemesotsüklonaalne vesipüks enamasti hajub, kui jõuab maismaa kohale.

Kuidas Eestis trombidega lood on? Eestis tuleb enamikul aastatel mõni tornaado ikka ette. Enamasti on tegu mittemesotsüklonaalsete maa- ja vesipüksidega, kuid nende registreerimine on juhuslik, sest tornaadoennetus- või jälgimissüsteemi meil pole.

Kõige trombirohkem (neid registreeriti väidetavalt 24) on olnud 1998. aasta, kui ilm oli sajune ja sageli äikeseline. Kõige rohkem keeriseid tekkis juunis, kui Eestisse jõudis kuum õhumass ja selle serv püsis siinmail kuu keskpaigani. Ebatavaline periood oli 2001. aasta 16.–21. juuli. 16. ja 17. juulil tekkis arvatavasti mitu tornaadot, mille tugevus oli F1 või F2. Neist kõige märkimisväärsem tekkis Endla järve lähistel ja jõudis Kohtla-Järveni, seega teekonna pikkus oli umbes 80 km, kusjuures väidetava tornaado laius oli purustuste järgi otsustades valdavalt 100–400 m ja kõige laiemas kohas lausa 4 km. Selle 4 km laiuse tingis arvatavasti kaasnenud pagi või siis tekkis mitu lähestikust tornaadot.  Kaugemast minevikust on teada tugev tornaado (F4) 3. augustil 1922. aastal Peipsi ääres, mille teekonna pikkus oli 82 km, ja 27. mail 1966. aastal Lõuna-Eestis tekkinud tromb, mille teekonna pikkus oli 50 km, laius 400–600 m ja tugevus F3 või F4.

Tundub, et tugevate tornaadode teke Lääne-Eestis on väga vähe tõenäoline, kuid seal on seevastu üsna tihti vesipükse. Viimaseid nähakse rohkem Saaremaa läänerannikul, aga ka Väinamerel ning Pärnu ja Soome lahel, harvem mujalgi. Mõnikord tekivad vesipüksiseeriad, mille puhul on korraga näha mitut keerist või need moodustuvad järjestikku. Tüüpiline aeg vesipükside tekkeks on august ja september, kui sooja veepinna kohal on jahe ja labiilne õhumass. Vesipükse tekib Eestis igal aastal.

Kuigi südasuvest on saanud hilissuvi, on veel kuni 25kraadiseid ilmu võimalik kohata. Üks selline võimalus on praegu, kui lõunakaartest on suhteliselt palav õhumass tunginud Läänemere idakaldale. Nii võib täna ja homme sooja olla kuni 26 kraadi, kuid samas suureneb vihma võimalus. Seejärel on ilm mõneks ajaks jahe ja sajune. Uuesti võib suviselt soe rannailm tagasi pöörduda kas 27. augustil või septembri esimesel nädalal, kuid – elame, näeme!

Tagasi üles