Tänavusel seenevaesel ja kuival aastal kohtan puutüvedel üha rohkem soomustorikuid, mida välimuse tõttu ei saa segi ajada ühegi teise seeneliigiga. Soomustorikul on tõhus immuunsüsteemi tugevdav toime ja näiteks inglased kutsuvad soomustorikut drüaadi sadulaks (dryad saddle) ja peavad sellest kui heast söögi- ja ravimseenest väga lugu.
Gurmaanid hindavad noort soomustorikut
Soomustorik (Polyporus squamosus) kasvab üsna sageli pargis ja puiestikus, väga harva ka metsas. Eelistab laialehelisi puid, eriti vahtraid ja pärnu. Noort soomustorikut loetakse gurmaanide seeneks. Soomustorik võib kasvada nii surnud kui ka elusal puul, kuid põhjustab valget südamemädanikku ja on seega üsna arvestatav pargipuude kahjustaja.
Tavaliselt paiknevad seene viljakehad maapinna lähedal, kuid neid võib leida ka mitme meetri kõrgusel. Seen kasvab maist augustini, sooja sügise korral kauemgi. Viljakehad paiknevad puul harva üksikult, enamasti mitmekaupa koos.
Lisaks soomustorikule leidub Eestis veel kuut liiki torikuid, kuid need on soomustorikust väiksemad ja ilma soomusteta. Sama suureks võib sirguda ainult kändudel kasvav kännutorik, kübara läbimõõt kuni 20 cm.
Soomustoriku kübar on poolringjas, neerjas või peaaegu ringikujuline, keskelt nõgus, sageli allapoole paindunud servaga, mis äärest vaikselt õheneb. Kübara läbimõõt on 8–50 cm, paksus 0,5–5, vahel ka 10 cm. Värvuselt on noore seene kübar valkjas-ookerjas, vanemal ookerkollane, veelgi vanemal ookerpruun. Kübarat katavad tihedalt põhivärvusest tumedamad veidi turritavad soomused, mis ongi andnud seenele nime. Jalg on külgmine, lühike ja jäme, ookerkollane, aluselt tume või isegi must.
Seeneliha on vamjas, paks ja valge, vanemal söögiks kõlbmatul seenel sitke ja kollane. Osa gurmaane kasvatab soomustorikut ka kunstlikult. Agrotehnika sarnaneb austerserviku omaga.
Seene muudab väärtuslikuks spetsiifiline lektiin (PSL). Lektiinid on mitteimmunoloogilise päritoluga valgud, neid leidub looduses alates viirustest ja bakteritest kuni imetajateni. Enamik lektiine on avastatud taimedest, eriti liblikõieliste seemnetest.
Lektiinid avastas 1888. aastal Hermann Stillmark Tartu ülikoolis. Esimene avastatud lektiin oli ritsiin. Lektiinidel on kindel funktsioon, paljud taimsed lektiinid on väga toksilised, see kaitseb ilmselt taime ärasöömise eest. Kõrgematel organismidel osalevad lektiinid rakkudevahelistes kontaktides.
Soomustorik aitab parandada seedimist ja toitainete omastamist, seda tänu pektinaasi suurele aktiivsusele. Samuti tagab seen tugeva immuunsuse gripitüvede vastu.
Söögiks kasutatakse noori viljakehi, mis on erilise lõhna ja maitsega. Seent on väga hea kuivatada ja jahvatada pulbriks, millega hiljem paljusid toite maitsestada. Seen jääb igati maitsev, kui seda pesta, nõrutada ja eelkuumutatud pannil väheses õlis (suitsutatud sealiharasvas) kiiresti läbi praadida, maitsestada ja serveerida koos lisanditega: praetud baklažaan, hautatud apteegitill, mereannid, krevetid.
RETSEPTID
Lihtne soomustorikusalat
4–6 seenekübarat, 3–4 sl hapukoort või majoneesi, 1–2 mugulsibulat (½ klaasi peeneks hakitud muru- või karulauku või sibulapealseid), 1 sl veiniäädikat, 1 tl suhkrut või mett, maitseks veidi soola.
Lõigu seened väiksemaks, aseta soolaga maitsestatud vette ja keeda tasasel tulel tund aega. Nõruta ja jahuta külma jooksva vee all. Lõigu seened salatile sobilikeks ribadeks, sega juurde veiniäädikas ja suhkur, maitsesta soola ja pipraga ning tõsta tunniks ajaks külmikusse. Puhasta mugulsibul ja lõigu kuubikuteks. Võta seened külmikust, lisa hakitud sibul hapukoore või majoneesiga ja sega. Serveeri röstsaia või -leivaga.
Britipärane soomustorik (1709. aasta kokaraamatust)
150 g viilutatud noori soomustorikuid, 240 ml nisujahu, 3 sl külma vett, 1 muna, 2 sl valget veiniäädikat, 1 sl võid, näpuotsaga soola ja suhkrut, peeneks hakitud värsket salveid.
Valmista jahust ja veest paks tainas, klopi munakollane kergelt lahti ja sega tainasse. Vahusta munavalge vähese suhkru ja soolaga ning sega tainasse. Lisa peeneks hakitud salvei. Kasta seeneviilud tainasse ja prae pannil mõlemalt poolt kuldpruuniks.