Erismaad veavad ühiselt mitut vankrit Elu Oidremaa mõisas

jaga E-post prindi artikkel saada vihje loe ja lisa kommentaare

Erismaade kolm põlvkonda tegutsevad ühiste eesmärkide nimel.

FOTO: Toomas Šalda

„Põllumajanduses on paremaid ja kehvemaid aegu, aga ikka oleme suutnud laudast, põllult ja metsast teenida raha ka 1839. aastal ehitatud Oidremaa mõisahoone renoveerimiseks. Tänu mõisapidamisele pole tekkinud rutiini. Aga kõik on põllumajandusega nii või teisiti seotud,” kinnitab koos perega Pärnumaal Lääneranna vallas Oidremal hästi toimiva põllumajandusettevõtte rajanud ja selle kõrvalt Oidremaa mõisa taastanud Riho Erismaa.

Ettevõtliku perekonna põllumajanduspealik on praegu tegelikult juba Riho ja tema abikaasa Marika vanuselt kolmas laps Martin. Kodumajutust pakkuvas mõisahoones tegelevad klientidega Marika, samuti Martini abikaasa Cädy.

Minia on veendunud, et eri põlvkonnad täiendavad üksteist suurepäraselt. Riho Erismaa ise saab end pidada nii põllumeheks kui ka mõisahärraks, aga mitmekülgse mehena on tema CVs kirjas ka Lihula vallavanema ja Koonga valla volikogu esimehe amet. Praegu on ta ametis Põllumajandusameti Pärnu keskuse juhataja asetäitjana, kus saab keskenduda maaparandusele ehk erialale, mida ta Eesti Põllumajanduse Akadeemias veidi enam kui kolm aastakümmet tagasi õppis. Just EPA päevil kohtus ta sealsamas majandusökonoomikat tudeerinud Marikaga.

20 aastat mõisapidamist

Endises Koonga, praeguses Lääneranna vallas asuva Oidrema küla nimi kirjutatakse ühe a-ga, aga mõisa nimi kahega. Perenaise selgituse kohaselt leidsid keeleametnikud, et kuna „oidre” ei ütle põhisõnaks oleva „maa” kohta midagi sisulist, siis kohanimena tuleb eelistada lühemat varianti.

Siia, Riho kodukohta, nad igal juhul elama ja töötama tulid. Peagi nägid ilmavalgust lapsed, keda on neli, noorim 18aastane. Mõisahoone külalistoa kaminapealsele on kenasti sätitud laste ja lapselaste fotod ja küllap neid muudkui lisandub.

Mõisapidamiseni jõudsid Marika ja Riho loomakasvatuse ja põlluharimise kõrvalt tänu Riho vanemate soojadele suhetele 1939. aastal Oidremaa mõisa ostnud, aga peagi sõja eest Rootsi ja sealt edasi Kanadasse pagenud perekond Randsaluga.

„Eesti iseseisvuse taastamise järel sai vanapaar oma valduse tagasi. Mõistagi oleks mõisa taastamine ja pidamine neile üle jõu käinud ja nii nad pakkusidki 1992. aastal meile seda asja vedada. Jäime nõusse,” meenutab Riho. Randsaludelt tuli esimene kapital mõisahoone kordategemiseks. „Esialgu arvasid nad, et vabanenud Eestis on võimalik mõis üsna kiiresti turismiga tulu teenima panna. Kanadas olid nad tegelenud just rendimajadega ja uskusid, et siin toimib sama ärimudel. Ei läinud need asjad siin nii lihtsalt,” nendib perenaine.

„Meie jätkasime hoone renoveerimist, aga sugulased läksid ärevile, et mis siis saab, kui pärisomanikud meelt muudavad. Hakkasime isegi mõistma, et õige oleks mõisapidamine ametlikult enda kätte võtta. Pangalaenuga ostsime hoone välja ja 1998. aastal kolisime sisse. Isegi lehes kirjutati, et Koonga valla volikogu esimehel on miljon krooni võlgu. 2011. aastal saime laenu tasutud.

Neile, kes kiidavad, et meil on nii ilus ja suur kodu, ütlen ikka, et sellel on oma hind. Kes tahab mitu korda aastas välismaal puhkamas käia, kes uhket autot, aga meie oleme kogu vaba raha ja aja paigutanud kodu kordategemisse. Ükski meie laps pole kurtnud, et on millestki ilma jäänud. Paljud sugulased ja sõbrad pelgasid, et oleme hulluks läinud, aga enam nad nii ei arva.”

Kui Erismaad poleks Kanadast saabunud pakkumist vastu võtnud, oleks Oidremaa mõisahoonel suure tõenäosusega lastud lihtsalt laguneda. „Kaugemalt tulijad või vald poleks niimoodi pühendunud. Tol ajal olid Eestis odavalt müügis paljud mõisahooned. Olin ise Koonga valla volikogu esimees ja seal otsustasime näiteks müüa Kõima mõisa soodsalt ühele järjekordsele ilusa jutuga arendajale. Ei tulnud tal sest asjast midagi välja. Sarnased näiteid võib paraku palju tuua,” tõdeb Riho.

700ruutmeetrises Oidremaa mõisahoones on umbes 30 ruumi ja kuigi maja on koduks kolme Erismaade põlvkonna esindajatele, oli igati mõistlik tuba toa haaval renoveeritava hoone uksed avada külalistelegi.

„Hästi töötab lause – tundke end nagu kodus. See soojendab inimesed üles ja nad mõistavad, et meil ongi peremõis ja kodumajutus. Näiteks on siin võimalus tutvuda, kuidas üks põllumajandusega tegelev perefirma end tänapäeval üldse majandab. Näitame enda elustiili neile, kes soovivad viibida rahulikus miljöös ja nautida loodust.

Palju käib näiteks linnuvaatlejaid ja rattamatkajaid. Asukoha mõttes sobime väga hästi neile, kes liiguvad Pärnust Saaremaale või Haapsallu ja vastupidi. Alles eelmisel nädalal tuli 13 Poola rattamatkajat ja nädalavahetusel korraldasime juba pulmi,” tutvustab Oidremaa mõisa tegemisi Cädy Erismaa, kes ämm Marika kinnitusel on üha rohkem külaliste võõrustamise enda peale võtnud.

„Tal ju keeled hästi suus. Mina toimetan hea meelega rohkem köögipoolel,” kommenteerib Marika ja lisab, et kuigi mõisas peetakse ka pulmi ja sünnipäevi, on mõistlik piir umbes 60 külalist.

Mõisahoone uuendamine on lõputu protsess, aga erilist heameelt tunneb pererahvas kahe väga olulise parenduse üle. „Aastakümne alguses sai vana eterniitkatus kivi vastu välja vahetatud ja hiljuti valmis kõigisse hoone soppidesse ulatuv keskküttesüsteem, mis avab meile külaliste vastuvõtmisel täiesti uued võimalused. Muidu olime kitsalt seotud suvega, aga nüüd võtame külalisi vastu aasta ringi,” ütleb Riho rahulolevalt.

Noored oskavad ja tahavad

Turism on küll atraktiivne majandusharu, aga majutuse pakkumine on ja vähemalt esialgu jääb majanduslikus mõttes Erismaade jaoks lisategevuseks. „Mõisas pole kunagi olnud nii palju sissetulekut, et sellega põllumajandust toetada. Küll aga vastupidi. Kui oleme päris hädas olnud, oleme metsast abi saanud. Kui kriisi ajal raha sööda ostmiseks polnud, sai metsa maha võtta ja nii välja rabeleda. Võib öelda küll, et oleme puudega loomi toitnud,” naerab Marika.

Nii ongi Erismaade elus esikohal põllumajandus. Osaühingu Uue Oidremaa pealik on 28aastane Martin Erismaa. „Maid, kus oma loomadele sööta kasvatada, on meil 295 hektarit. Lisaks mets. Noorkarja ja tiinete lehmadega kokku on 140 looma, lüpsil 54. Aastane väljalüps ulatub peaaegu kuuesaja tonnini,” tutvustab ta lühidalt.

2012. aastal osteti naabritelt vana laut ja renoveeriti see robotlaudaks. Hoone tehti seest tühjaks ja kujundati põhuallapanuga vabapidamislaudaks. Et lauta piisavalt õhku tuleks, lõhuti vana lagi, alles jäid ainult katus ja sarikakonstruktsioonid.

Kui eelmises laudas oli keskmine aastane väljalüps 6200, siis nüüd juba 9200 kilogrammi lehma kohta.

Sõltub, mida hinnad teevad ja mis majanduses toimub. „Maa hulk paneb karja suuruse paika, meile on optimaalne kaks robotit ja 100 lüpsilehma,” kommenteerib ta.

Eelmisel aastal vahetas Uue Oidremaa PRIA toel välja suure osa tehnikast. Isa Riho peab õigeks ütlust, et ära karda suuri väljaminekuid, vaid väikseid sissetulekuid, need ei tohi kokku kuivada.

„Kõige hullemal ajal, kaks aastat tagasi ostsime krõbeda hinna eest siloplokilõikuri, aga saime kaubale, et maksame müüjale aasta lõpus. Masin teenis end juba kolme kuuga tasa,” toob poeg Martin näite julge otsuse kohta.

Mitme põlvkonna koos elamine ja majandamine on Erismaadel hästi toiminud. „Kui tahad, et noortel läheks hästi, tee neile ruumi, aga ära astu päris kõrvale. Kui meist arenenumaid riike vaadata, on ju tavaline, et viie-kuuekümnesed on paljud riigitööl ja usaldanud oma ettevõtted järgmise põlvkonna juhtida. Meie arutame pereringis paljusid teemasid, aga keegi oma arvamust teisele peale ei suru.

Igaühel on oma otsustus- ja vastutusvaldkond, oma roll ja ülesanne. Isegi minu 85aastane isa, kes elab vaid kaks kilomeetrit eemal, on kõigi meie tegemistega kursis ja pakub välja ideid. Igal põlvkonnal on teiselt midagi õppida,” on Riho kindel.

FOTO: Toomas Šalda

Tagasi üles