Põlvamaa mahetalu püüab jääda vee peale

Sepa mahetalu perenaine Eve Demitševa ütleb, et nad tahavad vaikselt ja väikselt oma asja ajada. Näiteks kitsi on neil 80 ringis. Foto: Maarius Suviste

Linnaelu kus see ja teine jätnud ning maale elama kolinud Põlvamaa Sepa talu perenaine ei käi vahel pool aastat poes. Sest töid-tegemisi ja loomade-lindudega tegelemist on niivõrd palju.

Sepa mahetalu asub Kanepi vallas Kaagvere külas. Pererahvas ostis talu siis, kui sel polnud isegi elektrit sees. Oli aasta 1982, kui pere otsustas: aitab ülikoolilinnas elamisest, läheme maale.

Taluperenaine Eve Demitševa töötas tol ajal Tartu Ülikooli rektori kantseleis. Nii et kannapööre oli tohutu. „Maaelu on mulle kogu aeg meeldinud. Vanaema elas meie praeguse kodu lähedal, kõik koolivaheajad veetsin siin – seda kohta teadsin juba lapsena väga hästi,” räägib perenaine.

Kui nad talupidamisega alustasid, oli neil tuhat broilerit, 30 siga ja neli pulli. Tasapisi talu muudkui arenes. Vahepeal tekkis võimalus minna Soome elama ja tööle. „Sugulased olid seal juba ees. Ütlesid, et tulge, vaadake ja jääge ka siia. Käisime, olime, vaatasime, aga tulime tagasi – see ei olnud meie jaoks,” tunnistab Eve Demitševa, kes peab Sepa mahetalu koos abikaasa Sergeiga. Nende kolm tütart ja poeg käivad abiks, kui vähegi oma tööd-tegemised võimaldavad.

Pererahvas kasvatab lambaid, kitsi ja küülikuid, veel tehakse kitsepiimast juustu ja kasvatatakse kodulinde.

Kriipsujukud ja vahvad kalkunid

Lambaid on 70 ja kitsi 80 ringis, tõuküülikuid üle poolesaja. Lindla võtab silme ees kirjuks: on munakanu, tõukanu, Aafrika kiiverkanu, kalkuneid, hanesid ja parte. Kõige uuemad linnud nende juures on musta nokaga Hiina haned. Eriti toredad on India jooksupardid, keda pererahvas kutsub nende väljanägemise järgi kriipsujukudeks.

Vahvad on ka kalkunid. „Kuni 40kiloseks kasvavad lihakalkunid on nii ilusad – nad on meil elu peal. Nad tulevad uudishimulikult ligi ja tahavad hirmsasti sülle saada,” ütleb perenaine, kui üks lind parajasti sülle tahabki.

Talus on ka kalatiigid, kus kasvatatakse põhiliselt linaskit ja karpkala.

Kuidas nad toime tulevad? „Püüame jääda vee peale,” tõdeb Eve Demitševa. Veel eelmisel aastal turustasid nad ise kitsepiimatooteid (peale juustu ka natuke jäätist), käisid mööda laatasid. Suur proovikivi on olnud avatud talude päev, kus nad on kolm korda osalenud.

Aga nüüd on nii, et kauba järel käiakse nende enda juures. Samuti saadetakse Tellimise peale kaup kuhu iganes Eestimaa nurka.

Küsimusele, mida Kanepi valla talupidajad veel sooviksid, vastab Demitševa: „Väga tahaks alpakasid.”

Üks tütar tahtis tallu viia emud, kuid mõtteks see jäigi. Praegu veel. „Meil ei ole kõik valmis, et saaksime emud võtta. Kui vajalikud asjad olemas, siis miks mitte,” pakub Demitševa, kes on mõelnud ka lihaveiste peale. Lähiajal hakatakse tegema lambapiimatooteid.

Oma tunnustatud meierei

„Ei, ei, ei,” kostab ta, kui küsida, kas ta läheks perega kunagi linna tagasi elama. „Maal elamine on meie jaoks elustiil. Lihtsalt meeldib. Ma ei kujuta ette, et peaksin jälle betoonkarbis elama, nagu kunagi Tartus korteris – naabrid üksteist ei tunne, jalutad asfaldi peal ja käid mööda poode. Ma vahepeal ei käi pool aastat üldse poes – abikaasa käib aeg-ajalt ja toob hädavajalikud asjad ära.”

Millal perenaine viimati korralikult puhata sai, see paneb ta pikalt mõtlema. „Ainukesed puhkused ongi olnud koolitusreisid: näiteks Prantsusmaale, Šveitsi, Hollandisse. Aga ega koolitustel aega puhata polegi, tegevust ja jooksmist tootjate vahel on palju.”

„Väga suureks me oma talupidamist ei kasvata. Ajame väikselt ja vaikselt oma asja. Plaan on teha oma väike tunnustatud meierei,” tutvustab perenaine. Ema suur soov on, et poeg ja minia tuleksid kunagi Sepa tallu teise majja elama ja võtaksid talupidamise üle. „Nad tulevad, küll nad tulevad, aga see võtab aega – praegu käivad nad veel mõned aastad Soomes tööl edasi.”