Kapteniproua kutsub külla

jaga E-post prindi artikkel saada vihje loe ja lisa kommentaare

Lisaks kõrtsiproua ametile on Lilian Saage koolitaja, tema ettevõte on ka praktikabaas.

FOTO: Tiit Efert

Nädalavahetusel peetavast 175 kilomeetri pikkusest Peipsi Toidu Tänavast võtab osa ka Luunjas asuv Kapteni Kelder.

25.–26. augustil pakuvad Peipsi järve rannajoonel ja veidi sisemaa pool asuvad ajutised restoranid oma kokakunsti ja kohalikku toorainet. Kapteni Kelder tegutseb Luunja kultuurimaja keldrikorrusel juba viiendat aastat. Peipsiga seob toidukohta asukoht Emajõe kaldal Luunja paadisadamas.

Kapteni tervitus

Keldrisse sisenedes näeb tulija esimesena seinamaalingut piraadilaeva kaptenist. Keldrid on üldjuhul külmad ja kõledad, aga Kapteni Kelder õhkab hubasust ja avarust. Peauksest tuleb laskuda keldrikorrusele, kuid künka sisse ehitatud maja hoovipoolne osa on maapinnaga ühel tasandil. Siit läheb uks jõeterrassile, kust avaneb imeline vaade Emajõele ja teisel kaldal Kaagvere mõisahoonele.

Kapteni Keldri perenaine Lilian Saage, keda kutsutakse kapteniprouaks, kuuleb külalistelt kiidusõnu, kui kaunis vaade Emajõele avaneb ja kas kohalikud ise ikka saavad aru, milline rikkus see on.

„Austraaliast käisid väliseestlased, kes muudkui vaatasid ja imetlesid. Nad arvasid, et me ise ei oska hinnata seda, mis meile on antud,” räägib Lilian. „Aga me oskame küll.”

Kes teavad Kaagvere kooli kohta, need küsivad, kas tõesti see on see mõis ja seal elavadki need tüdrukud. „Kaagvere mõis oma müstikaga mõjub ka,” sõnab Lilian.

Tema eestvedamisel püstitati läinud aastal austusavalduseks looduse ilule, jõerahva visadusele ja baltisaksa mõisaloo pärandile jõesadamasse National Geographicu kollane aken. Kuigi Lilian oli paigaldamise eestvedaja, sai see tema sõnul teoks kogukonna toel.

Lilian rõhutab, et seni polnud kaunile Emajõele ühtegi akent. Pealegi lasti just Kabinas, Luunja valla territooriumil 1842. aastal vette esimene aurulaev Liivimaal, „Juliane Clementine”.

Tagasi algusesse

Tartust pärit, kuid 15 aastat Harjumaal elanud nelja lapse ema Lilian otsustas aastaid tagasi koos abikaasa Matiga osta endise Luunja pioneerilaagri, et sellest puhkeküla välja arendada. Lilian asus äriplaani kirjutama. Laagrikompleksis asunud aidahoonet nägi ta kõrtsiks sobiliku paigana. Äriplaani järgi pidi see rajatama seitsmendal tegevusaastal. Ent tehing jäi katki, sest müüjaga ei saadud kokkuleppele.

Samas jõudis Liliani ja Matini info, et Luunja mõisa keldris on ruumid rendile anda. Siin oli tegutsenud Kreeka restoran Hellas. Kelder oli trööstitu, lumivalged seinad ja aknad musta kilega kinni kaetud. Baariletti ei olnud.

Ometigi see ei kohutanud, pigem vastupidi. Lilian mõistis, et tegemist on täiesti unikaalse kohaga, lihvimata teemandiga.

Ruumid võeti 2013. aastal rendile ja alustati remonti. Seinad värviti üle, ehitati tammeplangust baarilett. Säilitati aga just selle koha jaoks nõukogude ajal valmistatud mööbel. „See sobib siia,” sõnab Lilian. Võlvkeldri laes ripuvad endise kunstikombinaadi Ars toodetud raudristidega lühtrid, mida kaunistavad rummipudelid.

Et jõesadama ääres asuv koht peab kandma merekarude hõngu, oli kohe selge, sest nende perel on veega väga tihe side. Liliani abikaasa Mati on hobipurjeteja, nende pulmadki peeti vee peal. „Mereteema on ka austus jõele,” ütleb Lilian.

Väga peent toidukohta teha ei plaanitud, sest algusest peale oli selge, et kliente hakkab ka jõe pealt tulema. „Ei taha ju tulla paadist otse valgete linadega restorani, seepärast tegime lihtsa koha, kus tunned ennast hästi,” räägib Lilian.

Täpsem kontseptsioon oli alguses lahtine. Esimene mõte oli teha ulukirestorani, siis tundus aga kariibilik toidukoht lahe. Lõpuks jäädi ikka lihtsa eestimaise toidu juurde. Nii leiabki menüüst aegumatu klassika Sadamakapteni kiluvõileivad, aga ka Merekaru räimesigari, milleks on riivleivas paneeritud räimed dipikastmega.

Kala on menüüs veelgi. Näiteks Peipsihärra kala, mis on Peipsi koha- või ahvenafileest maitsev praad. Samuti õlletainas räimerümbad frititud kartulite ja kastmega: Fish&Chips Kapteni Keldri moodi.

Meeste hulgas on menukas Maaroti ribipraad: searibi ahjukartuli ja praekapsaga. Magustoitudest on populaarne Kapteniproua unelm, mis on pisut sarnane Kräsupea koogiga. „Müüme seda purgiga kaasa,” sõnab Lilian. Kapteni Keldris on kõigil, kellel on taskus väikelaeva juhiluba, auväärt positsioon, juhiluba kehtib kliendikaardina.

Uks Euroopasse

Kapteni Kelder avati 2014. aastal. Esimesel suvel süvendati Luunja sadamas kanalit. Kui sügisel vesi sisse lasti, oli ümberringi mudaväli. Aga keldrit see ei puudutanud, sest ust jõe poole siis veel polnud. Selle tegemine polnud lihtne, sest maja kuulub miljööväärtusliku objektina muinsuskaitse valvsa pilgu alla.

Lilian kutsus ametnikud külla, pani nad keldris keskmisesse lauda istuma ning teatas, et tahab akent Euroopasse, mille all pidas ta silmas ust. Esimese tegevusaasta lõpuks oligi uks olemas. Aga uksest oli vähe, järgmisena liikus mõte terrassile.

16. maiks ehk Luunja valla päevaks aastal 2015 oli ka terrass valmis. Nüüdseks on terrass juba väikseks jäänud. Suvel, kui mätas on kuiv, saab laudu ka murule viia. Kevadel, kui uksest enam külma sisse ei tule, on uks terrassile valla, sügisel on terrass lahti seni, kuni ilm kannatab. 

Sadamas elu edeneb

Sadamapiirkond areneb hoogsalt. Valmis autosuvilaparkla. Siin on kõige laugem slipp, nii et paadist saab kuiva jalaga sisse-välja, samuti uued paadisillad ja rand puhkamiseks. Endisi mõisahooneid värskendatakse. Rajatakse piirkonna ainus tankla, kust saavad kütust nii autod kui ka veesõidukid.

Liliani sõnul tuleb juba praegu palju kliente jõe pealt. Sõidetakse autoga Käreverre, sealt laenutatakse paat ja sõidetakse Peipsile. Vahepeal tehakse Luunjas peatus. Liliani suur järgmine unistus on Tartu-Luunja laevaliin.

„Välisturistidele see meeldiks. Laev sõidab siia tund aega. Siin saab keha kinnitada, ujuda ja peesitada, pärast laevaga linna tagasi sõita,” mõtiskleb Lilian. Tema sõnul suudab ka Emajõe kõige suurem laev Pegasus Luunja sadamas ringi keerata. Läinud aastal Emajõe festivali raames tegigi Pegasus reisi kahe kollase akna vahel marsruudil Tartu-Luunja-Tartu. Osalejad nautisid reisi. Palju on ka jalgrattamatkajaid, sest sadamasse jõuab kergliiklustee.

Teenindajate praktikabaas

Lisaks kõrtsiproua ametile on Lilian koolitaja. Tema ettevõte on ka praktikabaas. Ta tunnistab, et töötajaid pole lihtne leida. Ametis kolm kokka ja kolm teenindajat. Töökasvatust väärtustava pere vanemad lapsed Katarina Elisabeth ja Alexander Matthias on juba andnud ettevõttesse oma panuse, noorimad pojad ootavad kannatamatult oma aega.

Eesmärk on, et kõik kliendid saaksid soojalt vastu võetud, nagu oma koju. See on maakõrts, pole anonüümsust nagu linnas. Kliente teatakse nägu- või nimepidi, nende toidu- ja joogieelistusi mäletatakse ja see on klientidele meele järele.

Lilian on kohalikele inimestele väga tänulik, kui nood tulevad ja külastavad ikka ja jälle Kapteni Keldrit. „Kogukond on meid hästi omaks võtnud ja tunne, et kuulun siia, on tugev.”

Kapteni Kelder võõrustab rõõmsaid ja kurvemaid  üritusi. Kelder mahutab piduliku katte korral 70 inimest, ruumi jääb ka tantsupõranda jaoks. Ilma selleta mahub 100 inimest, on olnud lausa 150 külalist. 

Lilian korraldab vähemalt kord kuus üritusi, mis inimesi kohale meelitavad. Üks on näiteks iga aasta alguses Starteri pidu. Kuna vana-aastaõhtu eelistab Lilian pereringis veeta, siis korraldatakse pidu enne kolmekuningapäeva, kui saab veel head uut aastat soovida. „See on alati hästi populaarne pidu,” räägib Lilian.

Tagasi üles