Kes pesitses marjapõõsas?

Isane pruunselg-põõsalind.

FOTO: Wikipedia, www.flickr.com/ photos/ markkilner

Aias sõstraid korjates sattus nii mõnigi marjanoppija leidma põõsa keskele peidetud linnupesa – parajast peotäiest rohukõrtest ja -kulust voolitud tassike. Kui selle meistritöö sisekülg ei olnud mingi pehme materjaliga kuigivõrd vooderdatud, siis oli tegemist pruunselg-põõsalinnu pesaga.

See saledapoolne, varblasest veidi pisem lind (kaalub keskmiselt 15 grammi) on üks Eestis pesitsevast viiest põõsalinnuliigist. Nad elutsevad paarikaupa pool-avamaastikul, kus leidub kuni paari-kolme meetri kõrguseid põõsaid. Pruunselg-põõsalindudele sobivad ka marjaaiad, hõreda puistuga pargid ning metsatukad ja lehtpuuhekid. Nad pesitsevad meelsasti põõsassoodelgi, aga ka karjamaadel kasvavates nõgesetihnikutes, kus pesa põimitakse nõgesevarte vahele, nagu seda teevad roolinnud. Põõsasse tehakse pesa tavaliselt alla meetri kõrgusele.

Pruunselg-põõsalinnu selg on tegelikult roostja tooniga. Isaste pea on kevadel helehall ja kurgualune puhasvalge, sügissulestikus hallikasvalge nagu emastelgi. Rind on beežikasvalge, kõhualune hallikas, suhteliselt pika halli saba külgmised suled valged. Emased on enamjaolt pruuni rüüga.

Liik on levinud Euraasias alates Kesk-Hispaaniast ja Briti saartest kuni Taga-Baikalini. Euroopas asustab ta ka Vahemere maid, edasi Türgit ja Kaukaasiat (mägedes ta kuigi kõrgele ei kipu), levila põhjapiir ulatub Skandinaavia ja Soome keskosadeni, idas aga kaldub järjest lõuna poole, vastavalt 15kraadisele juuli isotermile.

See põõsalind on kaugrändur, lahkudes meilt juba septembri keskpaigaks, et veeta talv Sahara-taguses Sahelis. Seal võib talvitavaid linde mõnikord tabada katastroofiline põud, nagu näiteks talvel 1968/69, mille järel pruunselg-põõsalinnu Euroopa asurkond kahanes umbes poole võrra. Siiski suutis see linnuliik uuesti kosuda ja nii hinnatakse sel kümnendil Eestis pesitsevate pruunselgade arvukust enam kui poolele miljonile haudepaarile.

Enamik põõsalinde saabub meile alles maikuul, nii ka pruunselg – isased nädala võrra varem kui emaslinnud. Kohale jõudnud isaslinnud leiavad endale meelepärase elupaiga ja annavad oma valdusest märku lühikese (kõigest kuni poolteist sekundit kestva) karedapoolse, sekka isegi kriipivate helidega laulu varal. Sagedasti lastakse kuulda kare-nasaalset kutsehüüdu vääd vääd vääd.

Väga iseloomulik on, et emaslinnu või mõne rivaali ilmudes esitatakse pikemaid laululende, kerkides oma istekohalt peaaegu püstloodis mitme meetri kõrgusele, seal kümmekond sekundit paigallennul tantsiskledes ja siis jälle oma põõsa otsa laskudes. Kuna pruunselg-põõsalindudel on emaseid vähem kui isaseid, siis jääb osa alul hõivatud territooriume tühjaks. Kuid sellele vastupidi võib mõni tragim isalind hoolitseda kahe emase ja nende järglaste eest.

Kui pesa on isase kaasabil valmis ehitatud, muneb emalind sinna maikuu lõpuks viis valkjakoorelist pruunitäpilist muna, mille haudumisel osaleb ka isalind. 11–12 päeva pärast on pojad koorunud, nad on alul paljad ja kinnisilmsed ning vajavad soojendamist. Seda teevad ja toitu hangivad vanemad vaheldumisi. Pojad võtavad tuule tiibade alla paari nädalaga, ent hakkavad juba enne seda pesaümbruse okstel turnima, mis paraku ja pahatihti ei jää kassidel ja harakatel märkamata. Munade ja pisikeste poegade järgus hävinud pesade korral soetavad pruunselg-põõsalinnud järelkurna, juulikuul aga võib mõni paar üles kasvatada lausa teisegi pesakonna, kes püsib pesas veel augusti esimesel nädalal.

Toituvad nad maapinnal ja lehekõdu sees leiduvatest putukatest, ämblikest ja muudest selgrootutest, sealhulgas pisikestest tigudest. Harva püütakse mõni putukas ka lennust. Varasügisel ei põlata marjugi.

Augustis ja septembri alul on meil märgata pruunselg-põõsalindude läbirännet, samuti lendavad lõunasse meie pesakonnad, kes enne talikorterisse jõudmist peavad ületama 1800 kilomeetri laiuse Sahara kõrbe, et jõuda selle ja vihmametsade vahel paikneva Saheli puhmastest, torkpõõsastest ja akaatsiatest rikka piirkonna idapoolde. Paraku see paljude Euroopa värblindude talvine, praegu veel 800 kilomeetri laiune „tõotatud maa” kahaneb kõrbe pideva pealetungi tõttu igal aastal mitme kilomeetri võrra.

Euroopas rõngastatud pruunselg-põõsalindude eluiga on küündinud üle 8 aasta, paraku aga jääb see keskmiselt 3 ja 4 aasta vahele.

Tagasi üles