Püsilillede ümberistutamisega venitada ei tasu

Maie Vridolin tõdeb, et aiapidajate elu keerleb tänavu vee ümber: suvel tuli palju kasta ja taimi ümberistutama asudes peaks rohkelt kastma nii enne kui pärast. Foto: Urmas Luik

August on ikka olnud püsilillede ümberistutamise aeg, kuid tänavune põuane suvi tekitab küsimuse, kas tasub püsikuid häirima hakata või oleks targem kevadeni oodata.

Koduaias ikka juhtub, et peenraid on vaja ümber teha ja taimed mujale kolida või on mõni püsik lootusetult umbrohtu kasvanud või vanemad lilled juba nirult õitsema hakanud. Nii tulebki püsikud ümber istutada ja ülejääk sõpradele jagada.

Terve suvi oli põuane ja veel augusti algul püsis kartus, et taimi tänavu arukas liigutada pole. Nüüdseks on õnneks enamikus kohtades korralikult sadanud ja maa natukenegi niiske.

Paikusel oma kodu ümber lopsaka Inglise stiilis aia loonud Maie Vridolin ütleb, et kui oskad taimele peale vaadates hinnata, kas see on piisavalt tugev, siis ikka võib ümber istutada. Aga algajal soovitaks tema istutamise ja ümberistutamise pigem kevadel ette võtta.

Kindlasti ei tohiks ümberistutamisega pikalt venitada, sest taim peab jõudma juurduda. „Ma olen mõnel aastal isegi oktoobri algul istutanud, aga tänavu proovin selle töö kiiresti ära teha,” ütleb Vridolin.

Koos mullapalliga

Rusikareegel on, et kevadel õitsevaid püsikuid istutatakse sügisel ja suve lõpul õitsejad tuleks ümber istutada kevadel. „Tunnistan, mina pole sellest alati kinni pidanud,” muheleb Vridolin.

Enne ümberistutust on mõistlik taim korralikult läbi kasta. Kuna tänavu on vähe vihma tulnud, siis tasub enne labida maasse löömist juba eelmisel päeval taim korralikult läbi leotada. Nii saab taime suurema mullapalliga maast kätte ja see talub ümberistutuse vintsutusi kergemini.

Võimalusel peaks püsikuid ümber kolima alati suure mullapalliga. Kui aga lill on umbrohust läbi kasvanud,  tuleb need juurte ümbert välja harutada ja sellega lõhub juuri kaitsva mullapalli ära. Sel juhul oleks hea ümberistutamine jätta hoopis kevadele, kui taimel veel suur lehepuhmast pole.

Kui aga on soov umbrohtu kasvanud taim veel tänavu puhastada ja ümber istutada, siis tuleks see töö lähiajal ära teha, et taim enne talve korralikult juurduda jõuaks. Loomulikult peab rikkalikult kastma.

Kui taimel on veel õied küljes, siis ümberistutamise ajal tuleb need maha lõigata. Lopsaka lehestikuga lille ümber istutades kärpige lehed kuni poole võrra tagasi, sest töö käigus paratamatult vigastame juurestikku ja taim ei saa mullast vajalikus koguses toitaineid kätte ja lehtedest aurustub liigselt niiskust.

„Kui lehemassi vähemaks lõigata, kaotab taim vähem niiskust, aga mina isiklikult ei poolda seda, et kõik lehed maha lõigata,” mainib Vridolin.

Kui taim on liialt suureks puhmaks paisunud, tasub see laiali jagada – mõne taime võib rahulikult labidaga osadeks lüüa, mõne juurtega tuleb aga õrnalt ringi käia. Tiheda mättana kasvavad püsikud, näiteks astilbed ja floksid, on säärased, mida julgelt labidaga poolitada võib, aga päevaliilia ja pojengi juurtega tuleb ettevaatlik olla ja need hoolikalt lahti harutada.

Väeta ja kasta

Aiapidajad võivad lõputult vaielda, kas parem on peenraid multšida või mitte. Tihtipeale on nii, et hobiaednikud, kes soovivad võimalikult vähe näppe mullaseks teha ehk hooldusvaba aeda, multšivad, seevastu rikkalike kogemusega lillekasvatajad pigem mitte.

Vridolini aias pole koorepuru, killustikku ega muud katet mullale laotatud. Tema soovitab istutada noores istutusalas taimede vahele pinnakattetaimi: need kasvavad kiiresti, varsti on ka püsikud juba nii suured, et mullapinda polegi lehtede alt näha ja umbrohi ei pääse vohama.

Pinnakattetaimedeks sobivad näiteks täpiline iminõges, Siberi valdsteinia, kevad-nabaseemik, tipmine puksrohi, varju-kivirik, väike igihali ja roomav akakapsas.

Kindlasti tasub pärast peagi lõppevat rasket suve taimi sügisel väetisega turgutada, eriti noori istutusalasid. Tavaliselt Vridolin väetab vaid üks kord aastas, kevadel kompleksväetisega ja kanakakaga ning sügisel paneb taimede alla lihtsalt komposti, aga tänavu plaanib temagi püsikutele sügisväetist anda.

Kindlasti tasub sügisel oma püsililli, puid ja põõsaid korralikult kasta, et need talvele paremini vastu läheksid.

Just kastmine oli tänavu võtmesõna, mis aitas taimedel elus püsida. Siiski kuivasid paljudes aedades mõned püsikud ära, eriti oldi kimpus astilbedega. Vridolin soovitab rahulikult oodata ja vaadata, mis neist järgmisel aastal saab. Väga suure tõenäosusega taimed tärkavad taas.

Kohe on käes sügisene taimelaatade ja suurmüükide aeg. Tihti soovitatakse algajal aiapidajal uute taimede ostmine pigem kevadele jätta, sest mitte keegi ei tea, millega talvel ilm meid üllatab. Tõsi, kevadel istutades tuleb väga palju kasta, sügisel pääseb tavaliselt kergemalt.

„Taimele on iseenesest soodsam sügisel mahaistutatud saada, aga ilmataat võib talvel ebameeldivusi teha,” nendib Vridolin.

Lõppevat suve jääb meenutama lõputu kastmine. „Aiapidajad on väga usinad olnud,” teab Vridolin. „Kes on minu aias käinud, on rääkinud, et kastsid-kastsid-kastsid. Üks mees kõneles, et istus õues tabureti peal ja hoidis voolikut käes, siis tõstis natuke taburetti edasi ja taas kastis. Niimoodi tundide viisi. Paljud ei julge isegi veearvet vaadata, see võib tulla hirmutav.”

Vridolin kastis samuti püsikuid. „Kahju ju vaadata, kui taim longus,” mainib ta ja lisab, et see suvi meeldis eriti hästi kuivalembestele taimedele, näiteks naistenõgesele ja iisopile.

ÜMBERISTUTAMISE NÄPUNÄITEID

Kevadised õitsejad istuta ümber sügisel, suvelõpu õitsejad kevadel.

Suvi oli taimedele raske, kiirusta ümberistutusega, et taim enne talve korralikult juurduda jõuaks.

Enne püsikute ümberistutamist kasta taimi korralikult.

Kaeva taim maast välja suure mullapalliga.

Pärast ümberistutust kärbi lehti ja vajadusel varjuta taime.

Noortele taimedele anna augustis sügisväetist.

Turguta püsikuid sügisel kompostmullaga.

Jälgi, et taimed saaksid sügisel korralikult kastetud.