Vanaveok tõusis tehnikasõprade ihaldusobjektiks

„Aega läks, aga nüüd on kõik originaal. Kui kast välja arvata, siis usun, et minu masina küljes ei ole ühtegi uuema aja poltigi,” sõnab Aivar Hermann. Foto: Kuido Saarpuu

Järva-Jaanis asuva vanatehnika varjupaiga jaoks on augusti algus aasta tuliseim aeg. Toimub siis ju killavoor ehk tuulutama tullakse vanatehnikat varjupaiga kogust ja kaugemaltki. Suur osa on seal põllumajandustehnikal. On alati olnud.

GAZ-tüüpi veoautod uhkes rivis, aiatraktorid nende ees – kui ajahambast puretud endisaegsel tehnikal oleks hing sees, siis vanatehnika killavoori aegu nad varjupaigas kindlasti konutada ei tahaks. Nad tahaksid, et keegi pumpaks rehvidesse õhku, valaks paaki kütust, asetaks juhtmete külge aku ja viiks nemadki uuele elule putitatuna juubeldava rahva ette paraadringile.

Rauahundi käest päästetud veoauto

Et varjupaiga kollektsiooni kuulub ligi 500 eksponaati, osutub säärane õnn võimalikuks siiski vaid kõige paremini säilinud eksponaatidele. See on vanatehnikasõprade austusavaldus masina kunagistele loojatele.

Järva-Jaani varjupaiga peremees Tuve Kärner meenutab, et see oli neil 12. kord vanatehnika killavoori korraldada. Kuigi ettevõtmisele olid oodatud nii kummalised kulgurid kui ka väikesõidukid, siis võis paraadrivis näha palju muud: õlle/kaljavaadiga traktorist vanade veoautode ja bussideni.

Nendele, liikuvatele isenditele, kunagi majandites ränkrasket tööd teinud masinatele on lubatud pensionipõli, mis tähendab hoolitsust hoolsa omaniku käe all, osalemist vanatehnikaüritustel ja imestavaid pilke, kus iganes masin ka seisma jääks.

Veoauto GAZ-51, mürkroheline kabiin peal, sama värvi kast taga ja varjupaiga kleepsud ustel. Tundub, et tegemist on varjupaiga eksponaadiga, aga nii see siiski ei ole. Järva-Jaani mees Margus Mitt tõi oma veoauto killavoorile lihtsalt tuulduma. „Masina aastaarvu ma täpselt ei teagi, kuskilt 1960ndatest see vast pärineb,” selgitab ta. „Kasutati seda kolhoosis, veeti, mida iganes oli vaja vedada. Kui vaja, siis loomi, kui vaja, siis heina või vilja.”

Majandite lagunemisel, 1990. aastate algul jõudis GAZ Marguse isa kätte ja sellele leiti koduses maamajapidamises taas rakendust. Tööd ei jagunud aga kauaks. „Ühel hetkel jäi auto seisma, kere mädanes läbi ja isa soovitas sellest loobuda,” meenutab Mitt. „Mulle see mõte ei meeldinud, tõin auto Järva-Jaani ja hakkasin seda vaikselt tegema. Nüüd on kulunud viis-kuus aastat: raam käis liivapritsust läbi, originaalkabiin oli nii kehvas seisus, et selle taastamise asemel muretsesin uue. Juppe tuli otsida üle Eesti, poritiibade järel käisin näiteks Saaremaal.”

„Kindel on see, et masina kallal toimetamine pole minu elult küll midagi ära võtnud, pigem ikka juurde andnud.”

Killavoori paraadrivis seisval masinal on veneaegsed numbrid küljes ehk tänavalegaalne see veel ei ole. Margus Mitt lubab selle vea kõrvaldada, praegu veel osaliselt ehitusjärgus oleva masina võimalikult originaalseks ajada ja tulevikus võimalusel uunikumina arvele võtta.

„Rasket tööd ei hakka see masin enam kunagi tegema. Hoian ta enda jaoks alles, et vahel mõnel vanatehnikaüritusel osaleda, ja see on ka kõik,” avaldab igapäevaelus veoautojuhi ametit pidav mees. „Mulle vanatehnika meeldib ja sel põhjusel see auto, erinevalt paljudest teistest, vanarauda ei jõudnud. Kuidas saanukski? Olen ju sellistes masinates poisikesepõlves kaasa sõitnud. Kui ise töömeheteed alustasin, siis neid autosid suurt enam ei liikunud.”

Tänapäevast ja omaaegset tehnikat võrrelda suurt ei kannata. Ka Margus Mitt ei kujuta ette, et ta peaks GAZ-51ga iga päev tööd tegema või pikki reise ette võtma. „Aga seda kõike tehti, nendega käidi isegi Leningradis ära,” teab ta öelda.

Isiklik matkaveoauto

Killavoori autorivi veoautode reas pargib muruplatsil järjekordne GAZ  – veoauto GAZ-51. Eriline, mitte tavaline veok. DUK-1 mudelinimetuse juures näitab, et tegemist oli desinfitseerimisautoga. Roolib seda vanatehnika varjupaiga eksponaati Raplamaa mees, tavaelus bussirooli keerav Aivar Hermann.

Kui 51 on laenuauto, siis selle kõrval parkiv 1980. aasta GAZ-52 on Aivari isiklik. Seda roolib paraadil tema kaasa Anne Hermann, igapäevaelus raamatupidajaametit pidav naine. „Enda veoauto kokkusaamiseks ostsin omal ajal kolm autot. Aega läks, aga nüüd on kõik originaal. Kui kast välja arvata, siis usun, et minu masina küljes ei ole ühtegi uuema aja poltigi,” sõnab Aivar Hermann. „Veoauto saamise taga oli nii soov kui ka vajadus. Kasutan autot metsast puude väljavedamisel ja pakun külameestele abi ehitusmaterjalide transpordil. Musta numbrit sellele ma ei taotle, sest see on ennekõike tarbesõiduk.”

Raplamaa GAZ-52 on täiesti tänavalegaalne. Ei ole liialdus öelda, et vajadusel on see ka omamoodi matkasõiduk. Aivar on valmis nokitsenud nimelt magamisasemetega kuudi, mis käib veoauto kasti, otse kabiini taha. „See on nostalgiasõiduk. See raputab, see loksutab, kuid toob meelde need ajad, mil isa kõrval veoautokabiinis istudes seda kõike samamoodi läbi kogesid,” ütleb ta. „Katsun seda hoida ikka töös, sest kui üks asi seisma jääb, siis see ka laguneb.”

Killavoor kui sõprade kokkusaamispaik

„Viimase info kohaselt pidi sõitma tulema 106 masinat, kuid oli teatud kadu ja sekretariaadi lõplikel andmetel tuli vabariigi juubeliaasta vanatehnika killavoorile täpselt 100 masinat,” täpsustab Järva-Jaani vanatehnika varjupaiga peremees, killavoori korraldaja Tuve Kärner.

„See on keskmine arv, kuid sel aastal me osalejate arvule suurt tähelepanu ei pööranudki. Vaikselt, aga kindlalt on meie pilk juba järgmises aastas, mil sooviks kokku saada 120 masinat. Sest Järva-Jaani tuletõrje saab 2019. aastal 120 aastat vanaks.”

Kärner lisab, et nagu ikka pakkus killavoor talle endalegi üllatusi. Kui ettevõtmine oli laupäeval, siis juba reede õhtul hakkas masinaid ja nende omanikke Järva-Jaani kogunema. Esimesena jõudsid kohale ikka kaugema kandi mehed. Pimedas oli müristamist kui palju.

„Killavoor pole pelgalt killavoor. See ei ole vaid vanatehnika eluleaitamine, see on seltsielu ja vanatehnika sõprade kokkusaamine,” arutleb Tuve Kärner. „Et masinaga Järva-Jaani jõuda, on paljud asjaosalised garaažis mässanud kuid või isegi aastaid.”

Eraldi kiituse ütles Tuve Kärner edasi varjupaiga sõpradele. Üks selline mees on Veljo Indus (on kogunud kuulsust GAZ-53A veoautole BMW mootori pealearetamisega). Vähe sellest, et ta ise on veetnud lugematu arv tunde varjupaiga tehnikat putitades, on ta oma peregi vanatehnikausku pööranud.

Selleaastasel paraadil oldi väljas viiekesi: Veljo veoauto MAZ-200 staabibussi, järel naine, naisevend ja vennapojad. Kõigil omad masinad istumise all. „Veljo on otsekui varjupaiga tehniline kiirabi. Helista talle millal tahes ja ta tuleb kohale,” tunnustab Tuve Kärner.

Olgu pisitraktor või eriotstarbeline veoauto, siis kõik on seda meelt, et Järva-Jaani vanatehnika varjupaik on tehnikaajaloo säilitamisel ära teinud väga tänuväärse töö.

See oli 12. aasta Järva-Jaanis vanatehnika killavoori korraldada. Tänavused teemasõidukid olid väikesõidukid. Nagu igal aastal, olid sõidule oodatud ka igasugused kummalised kulgurid.

Järva-Jaani killavoori auhinnad

Rahva lemmik: Silver Ottenklau, sõiduk Simson Duo 4/1

Põnevaim väikesõiduk: Toivo Noodla, NSU OSL 601 mootorratas aastast 1939

Põnevaim väikesõiduk: Eduards Horošejevs, GAZ 67 aastast 1947

Põnev väikesõiduk: Pekka Kotselainen, iseehitataud jalgratas

Kummalisim kulgur: Mati Ornefeldt, GAZ MM

Kummalisim kulgur: Ado Jürgen, aerosaan

Kummaline kulgur: Janno Suve juhitud KrAZ 258

Veel jagati eriauhindu: Aile Kaasik, Plymouth Fury (atraktiivseim sõiduk)

Karin Kalev, Morris Marina (huvitav väikesõiduk)

Silver Sukles, liikuv õllekast

Villu Salu, GAZ 69 haagisega

Tõnis Sinila, ZAZ (hästi hooldatud sõiduk)

Hillar Soomets, Saksa tanki koopia koos kuulipilduja haagisega

Vello Virks, iseehitatud lõbusõidutraktor

Veljo Indus, MAZ-200

Engis Põliste, IZ 21251

Dario Suve, Ural ZIS.

Allikas: korraldajad