Eesti õunad võistlevad välismaiste iludustega

„Minu jaoks on paeluv see, et õunakasvatus on Eestis täielikult arendamata, me oleme saanud olla teerajajad," ütleb Halika Õunatalu juhataja Lauri Kasvand. Foto: Kristina Traks

Halika Õunatalus on algamas aasta kiireim aeg – õunad vaja korjata, saata müügile ja alustada õunamahlategu. Saak tuleb tänavu keskmise suurusega, kuid õunad on päikeselisest suvest tavapärasest magusamad, ütleb talu juhataja Lauri Kasvand.

Õunatalu viis õunaaeda asuvad Räpina ümbruses, aastane õunasaak on 300 tonni ringis. Pindalalt pole ettevõtmine Eesti suurim, küll aga saagilt. Õunte kasvatamine käib siin täiesti teistmoodi, kui seda tehti paarkümmend aastat tagasi kolhoosiaedades või paljudes koduaedades. Alates juba sellest, et puud on väikesed ja sordidki täiesti teistsugused.

Halika talus on õunu kasvatatud juba 2000. aastast, kui Lauri isa-ema Kalmer ja Ille asjaga pihta hakkasid. Lauri räägib, et isa lähenes kohe õunakasvatusele uuenduslikult, näiteks lõikas puid teistmoodi. Põhirõhk oli toona hoopis maasikakasvatusel ja nii sirgusid Lauri ning vennad Henri ja Alari üles maasikapõldudel vanematel abiks olles.

Kogu pere on tegutseb praegu õunakasvatuses, alates 2010. aastast juhib ettevõtmist Lauri. „Minu jaoks on paeluv see, et õunakasvatus on Eestis täielikult arendamata, me oleme saanud olla teerajajad. See, mis täna teeme, erineb totaalselt aastakümnetetagusest õunakasvatusest,” sõnab ta.

„Kui mu vanemad õuntega alustasid, oli Eesti õun pisike, kärnane ja ussitanud. See oligi varem õuna kuvand, sest puu kasvas ise ja sisuliselt hoolitsuseta. Ent kui puu eest agrotehniliselt teistmoodi hoolt kanda, saab Eestis kasvatada suurt ilusat õuna, seejuures palju kahjurivabamalt kui näiteks lõunapoolsetes riikides.”

Kõik on teistmoodi

Jalutame õunaaias ja silma ei hakka ühtki puud, millel poleks ohtralt õunu või kus need oleksid ussitanud. Puud on just sellise kõrgusega, et ulatub õunu võtma, ja iga puuni viib kastmissüsteem vett.

„Sel suvel oleme puid kastnud maikuust alates, üldse on augusti keskpaigaks olnud 60 vihmata päeva. Põud on nii kuri, et rohi kuivas puude vahel, maa on kivikõva ja koduaedades on näha, kuidas isegi vanad suured puud kannatavad. Meil on tiigid tühjaks kastetud ja ootame sügisvihmasid. Samas just tänu kastmisele on meil puud rohelised ja õunad puudel paisuvad. Tavatingimustes on õunapuu vastus põuale see, et viskab õunad pisikeselt maha ja hakkab valmistuma uueks aastaks,” kõneleb Kasvand.

Õunapuud istutades pannakse vaim valmis aastatepikkuseks ootuseks, enne kui korralikku saaki saab. Halikal käib asi teistmoodi – üle viieaastane puu on juba vana ja kannab suurt saaki. Õunapuu eluiga suuraias on kümmekond aastat. Samas võib puid pidada ka 25 aastat, kuid siis tuleb neid rohkem lõigata, puud väsivad ja saagikus väheneb.

Ka sordid muutuvad kiiresti, aina tuleb uusi juurde, mis vanadest on millegi poolest paremad. „Planeerime sorte kümme aastat ja õunasaaki puule 3–5 aastat ette. See, mida praegu korjame, on kolme aasta tagune töö. Järjepideva hoolitsusega saamegi igalt puult kogu aeg 70–120 protsenti plaanitud saagist. Kui koduaias pole mõnel aastal puul ühtki õuna, siis kas on saanud puu ühe aasta võrra vähem hoolt, on olnud väga karm ilm või eelnevalt ülimalt hea õuna-aasta ja puu puhkab.”

Õunapuu vajab iga päev hoolt

Et igal aastal saaki saada, tuleb Kasvandi sõnul veebruarist alates iga päev käia puu juures ja nii kuni novembrini välja. „On vaja vaadata, kas tal on piisavalt vett ja süüa, kas on vaja mõni oks ära võtta, jälgida, et teda satikad ja haigused ei ründaks. Õnne on ka vaja – et külm puid ära ei võtaks ja õitsemine ei langeks öökülmade ajale,” kirjeldab ta.

„Sordi külmakindlus on äärmiselt tähtis. Ühes aiaosas proovisime head uut sorti, panime puud kasvama, korjasime ühe saagi ja siis külmus talvel 10 000 puud ära. Sellest õunasordist on nüüd veel kümme aastat 70 puud alles ja need kümme aastat pole külma olnud. Seega õnneasi.”

Eri sorte kasvab Halika aedades 30, veel mõni aasta tagasi oli neid üle 50. Peamine sortide väljaharvendaja ongi talvekülm. Samas nimetab Kasvand Eesti kliimat õunte kasvatamiseks päris heaks, sest külmade talvede tõttu on igasuguste kahjurite elu keeruline, nad ei ela samuti külma üle. Karm kliima annab õunale maitset ja nendes on rohkem bioaktiivseid ained, mida puu vajab ekstreemsetes tingimustes vastupidamiseks, kuid mis on väga kasulikud ka inimesele.

Kevadise külma vastu ei anna siiski suurt midagi teha, sest see saabub tihti väga ennustamatult ja pahatihti kipub langema just õunapuude õitsemise aega.

Küll aga saab silmi lahti hoida liblikate koha pealt. „Tuleb panna tähele, millal nad hakkavad lendama ja kui palju neid on. Kui on vähe, siis pole hullu, kuid kui on massiliselt, tuleb teha tõrjet,” räägib Kasvand.

„Samas kui ussitanud õunu on puu otsas palju ja jätta need veel puu alt koristamata ka, siis tuleb sealt peale uus võimas ussigeneratsioon. Sellepärast on soovitus koristada puu alt kõik mahakukkunud õunad ja puulehed ning vedada kraam võimalikult kaugele – ainuüksi see annab suure efekti.”

Konkurent välismaistele iludustele

Õunaletid on poes külluslikud läbi aasta, kuid Eesti õuna aasta ringi saada pole. Esiteks on põhjus see, et õun lihtsalt ei säili ilusana järgmise saagini ja seda ei jätkugi. Teiseks on kaupmehel palju lihtsam võtta müüki välismaised õunad. Nii ongi poes Eesti õuna jaoks tavaliselt vaid paar letikohta, kuigi kasvatajad jõuaksid hooajal täita rohkem kohti.

Eestimaalaste lemmikõun on läbi aegade Liivi kuldrenett, seda oodatakse ja see maitseb väga hästi. Üleüldse on õuna juures kaks peamist kriteeriumit – olgu ilus ja maitsev.

„Meie eesmärk on kasvatada nii ilus õun, mis konkureerib kõige kenamate välismaiste õuntega. Sel aastal tulevad ilusad õunad, sest päikest on olnud väga palju. Just päike teeb õunad kauniks. Kui on ilus suvi, on ka õunad võrratud,” ütleb Kasvand.

Põhiline müügikoht on Halika talul Tallinnas Nõmme turul asuv Õunamaja, kuid õunu saadetakse ka poodidesse. Tööstusele talu õunu ei müü, kehvema välimusega ubinad pressitakse ise mahlaks.

Kui suur on turul üldse Eesti õuna osakaal, on Kasvandi sõnul keeruline öelda, sest paljudel on endil õunapuud, samuti ei arvestata statistikas turul müüdavat ja kogukonnasiseselt jagatavat. „Kaupluses on aga Eesti õuna osakaal kasvamas. Visalt, aga siiski.”

Ei korjata nagu kartuleid

Õuna maitset ei mõjutab seegi, kuidas see on korjatud ja säilitatud. „Õun on õrnem kui kanamuna, seda tuleb õrnalt korjata, õrnalt sorteerida ja õrnalt kliendi jaoks kotti pista. Me ise sorteerime õunad suuruse järgi. Kuna õunad vajavad hella kohtlemist, ei luba me klientidel õunakastis sobrada.

Õun saab loopimisest või puu otsast kukkumisest kohe mõlgi ja läheb sellest kohast pruuniks. Me jälgime korjamise ajal kiivalt, et õunu ei loobitaks ja poleks kartulikorjamise kolinat. Kogu korjamine peab käima hääletult,” räägib Kasvand.

Tööd tehakse talus ära oma pere jõududega, kuid korjamisel palgatakse ka abikäsi. Õunakorjajate leidmisega on alati tükk tööd, sest füüsiline töö pole kerge ega sobi igaühele.

Kasvand ise ütleb, et temal noore mehena ei ole küll olnud tahtmist millegi muu kui õunakasvatusega tegeleda. „See on ikka tunduvalt mugavam kui maasikakasvatus, kus ma lapsena küürutasin. Siin saad püsti töötada ega pea saaki kohe müüma nagu maasikakasvatuses,” sõnab ta.

„Samas ega õunakasvatajaid Eestis palju pole, sest see on pika vinnaga äri, vaja on teadmisi ja algkapitali. Esimesed viis aastat on noore puu juures palju tegemist, sisuliselt teed esimese saagini viis aastat tasuta tööd. Kui talvekülm puu ära võtab või valisid vale sordi, tuleb otsast peale hakata.”