Kasulik preeriakaunitar siilkübar

Harjumaal Karla küla Sadevälja talu aias kasvavad hästi ka efektsed siilkübarasordid.

FOTO: Säde Lepik

Punase siilkübaraga on mul keerulised suhted. Mina tahaksin seda lille väga kasvatada, siilkübara peamised elulised soovid on ka justkui täidetud. Tema on seni püsinud minu aias aga ainult mõne aasta ja siis millegipärast jälle ära kadunud.

Punane siilkübar (Echinacea purpurea, varem kasutati ka eestikeelset nime purpur-siilkübar) kuulub kindlasti Hollandi maastikukujundaja Piet Oudolfi lemmiktaimede hulka, sest ega ta muidu oleks siilkübarat ja mesiohakat pannud koos Henk Gerritseniga tehtud raamatu „Dream Plants for the Natural Garden” kaanetüdrukuiks. Looduslähedase aiastiili huvist soetasin selle teose endalegi.

Ettearvamatud elukombed

Lohutav oli sealt leida, et Oudolf on pannud siilkübarad nende isemeelsuse pärast kapriissete taimede peatükki. Sinna kuuluvad tal veel näiteks angervaks-raudrohi, suureõieline kellukas, kaunis ja harilik murtudsüda, taevassinine salvei, kõrge ja pööris-kipslill, valge malve jt. Selle seltskonna kohta öeldakse, et polegi selget põhjust, miks need ettearvamatult käituvad: mõnes kohas need lihtsalt ei edene, teises aias kasvavad aga aastaid ilusti ja võivad isegi laiutama tükkida.

Iial ei või teada, kellel nendega õnne on. Seepärast tuleb muudkui edasi katsetada ja otsida, ehk leiad omagi aias üles koha, mis siilkübarale meeldima hakkab ja kus see õitseb ilusti aastaid. Kui mitte kauem, siis rõõmustavad üha uuesti istutatud kaunis kallid taimed meid vähemalt ühe suve. Eks seegi on midagi väärt. Siilkübarale võivad meie talved olla liiga niisked ja keskmised suved liiga jahedad. Neile peaks meeldima see, kui kliima tõesti soojeneb.

Siilkübarad ei talu võistlust oma lähinaabruses kasvavate taimedega. Seega nad justkui hästi ei sobigi kokku Oudolfi mitmerindelise looduslähedase istutuse põhimõtetega. Ometi soovitab ta mitte lootust kaotada ja edasi katsetada, sest liblikaid peibutavad siilkübarad on oma suurte roosakaspunaste „kakraõite” ja siili või käbi moodi südamikega ju nii ilusad. Vahest õnnestub aretajatel kunagi saada liikide ristamisega kauneid hübriide, mis on tõesti vastupidavad ja pikaealised.

Koos kõrrelistega justkui preerias

Oma eesti keeldegi tõlgitud raamatus „Moodne maastik püsikute ja kõrrelistega” liigitab Piet Oudolf punase siilkübara lühiealiste püsikute hulka. Puhmikud ei laiene eriti, kuid mõnikord uuenevad taimed isekülviga.

Erksavärviliste õite ja tänu tugevatele vartele kena püsiva kasvukujuga siilkübaraid kasutab Oudolf oma suurtel istutusaladel muidugi pilgupüüdjana: neid saab üksikult või väikeste gruppidena paigutada kas hajusalt või pikemate kitsaste viirgudena taustataimede vahele. Rahuliku tausta loovad tal siilkübaratele enamasti kõrrelised: stepirohud, lubikad, kastikud, sinihelmika ja luht-kastevarre sordid jt. Justkui ilusat looduslikku preeriakooslust korrates on ta näiteks preeria-pillaheinast tausta täiendanud juhuslikult paiknevate siilkübara rühmakestega.

Rütmi tekitamiseks on tarvis pilgupüüdjate rühmi tausta sees kindlasti korrata, eri kujuga rühmad annavad istutusalale loomuliku ja liikuva ilme. Siilkübarad on tema istutusaladel väga kenad ka valgete õitega pärl-hõbelehtedest või naiste kivimündist ümbritsetult. Head naabrid on neile ka kortslehed, päevaliiliad, raudrohud, monardad, kõrged kukeharjad jm.

Oudolfi jaoks on taim huvitav sünnist kuni surmani ja kõigis arengujärkudes. Sellele meeldivad pruunid toonid, sügisnukrad meeleolud ja kirkad härmatisega talvepäevad. Sügistalvel püüavad looduslähedases aias pilku siilkübara pruuniks kuivanud õisikud ja vilikonnad. Heledaks pleekinud kõrreliste taustal on need eriti tumedad ja kontrastsed kahkjal siilkübaral (E. pallida) ja kollasel siilkübaral (E. paradoxa).

Muidugi ei pea siilkübarat aeda sobitama ainult looduslähedases võtmes, kena kasvukujuga taime korvõisikud on suure selge rühmana väga efektsed näiteks modernses stiilis eramu juures.

Sorte nagu küllusesarvest

Siilkübarad nagu mitmed teisedki meil suve teisel poolel õitsevad püsikud kasvavad looduslikult Põhja-Ameerika preeriates. Sellisest päritolust tulenevalt ei pelga need põuda ja koduaias peaks neile sobima parasniiske kuni kuivapoolne päikeseline (päikest vähemalt 6–8 tundi päevas) kasvukoht, kus on toitainerikas ja vett hästi läbilaskev muld.

Neile ei meeldi meie heitlikud talved ja pikad vihmased sügised. Võimaluse korral proovige neid kasvatada kergel kallakul, sest sinna ei jää ka savika pinnase korral seisma liigvesi. Ka siis, kui siilkübarale teie aias meeldib, tuleks taime 3–4 aasta tagant jagamisega noorendada. Sorte on õigem paljundada vegetatiivselt. Närbunud õisikud lõigake ära, siis tuleb uusi rohkem juurde.

Katmist need justkui ei vajaks, kuid lumeta külm võib taimele saatuslikuks saada. Kui olete hankinud efektse ja kalli sordi, mille talvekindlus pole meil veel selge, katke see talveks kindluse mõttes kuuseokstega.

Mihkel Saar on kasvatanud siilkübaraid aastaid omanimelises puukoolis. Neid tutvustades on ta tõdenud, et kõige vastupidavamad on lihtõielised valged, roosad ja purpursed sordid. Pooltäidis- ja täidisõielised ning ka roheliste, kollaste, oranžide ja punastes toonides õitega sordid on hoopis õrnemad.

Kaua nägi meie aedades ainult punast siilkübarat, selle kõrgekasvulist suurte roosakaspunaste rõhtsalt paiknevate keelõitega sorti ‘Magnus’ (erandina paljuneb seegi hästi seemneist), karmiinpunaste õitega ‘Rubinsterni’ ja madalat valgete keelõitega sorti ‘White Swan’ ja oligi vist kogu valik. Viimasel kümnendil on järjest müügile tulnud üha uusi punase siilkübara sorte. OÜ Aiasõber jt suuremate müüjate valikus on neid olnud mitukümmend nimetust.

Väga edev sort on näiteks ‘Pink Double Delight’, mis kannab roosade keelõite kohal sama värvi natuke sagrist putkõitest moodustunud kübaratutsu, sordil ‘Hot Papaya’ on nii keelõied kui ka „kübar” punased, ‘Metor Pink’ aga edvistab heleroosade keelõite ja tumeroosa kübaraosaga, sordil ‘White Double Delight’ on need mõlemad valged. ‘Green Envy’ keelõied on õitsemise algul laimirohelised ja südamik tumeroheline, keelõied värvuvad hiljem punakaks. ‘Superme Cantaloupe’ ja ‘Colorburst Orange’ keel- ja putkõied on oranžid, sordil ‘Meteor Yellow’ kollased, kuid putkõite südamik on roheline. Sort ‘Double Decker’ on aga justkui kahekorruseline: purpurroosad keelõied on natuke allpoole käändunud nagu põhiliigil, putkõitest südamikuosast aga kasvab välja veel teinegi õietuts.

Leidub ka lihtsamat ilu. ‘Alaska’ kreemikasvalgete keelõite vahel on tume südamik, valged sordid on ka ‘White Meditation’ ja ‘Purity’. Sordil ‘Fatal Atraction’ on lillakasroosad keelõied ja punakaspruun südamik. Väga suured lillakasroosad õisikud on kõrgel (üle 1 m) ja kauaõitsval sordil ‘Ruby Gigant’, pika õitseajaga on ka karmiinroosa ‘Ruby Glow’. Hästi tumedad varred ja lehed on punakasroosal sordil ‘Sensation Pink’.

Ilusaid värvikaid, 50–60 cm kõrguseid ja üsna vastupidavaid sorte on sordirühmas Sunseekers (Päikesepüüdjad), näiteks ‘Sunseekers Magenta’, ‘Sunseekers Orange’ ja ‘Sunseekers Purple’.

Tugevdab immuunsüsteemi

Ravimtaimena on hinnatud nii punane, kahkjas kui ka ahtalehine siilkübar (E. angustifolia). Ain Raali raamatu „Taimedes talletuv tervis” andmeil ongi kõige rohkem eeterlikke õlisid ahtalehise siilkübara juurtes. Väärt taimede koostises on ka polüsahhariide, alkamiine, polüiine, alkaloide, flavonoide jt.

Indiaani rahvameditsiinis on siilkübara värskeid lehti ammu kasutatud paisete ja mädaste haavade raviks. Külmetuse korral joodi ürditeed, hambavalu ja ussi nõelamise korral tohterdati ennast mähistega, mahl või tõmmis leevendas putukahammustuse kihelust.

Tänapäeva ravimitööstus kasutab ära nii taime juured, lehed kui ka õied.

Siilkübara tinktuur ja tee turgutavad immuunsüsteemi ja aitavad ennetada põletikke, viirus- ja nahahaigusi. Tõmmis puhastab verd ja kiirendab ainevahetust. Ärge laske end häirida, kui mõne pakendi peale on kirjutatud nt päevakübaratinktuur või -salv, see on pärand ajast, kui siilkübarad ja valdavalt kollaste või oranžide õitega päevakübarad kuulusid ühte päevakübara (Rudbeckia) perekonda, siilkübarad on sealt juba ammu eraldatud omaette perekonda (Echinacea).

Kodus võib ise tõmmist teha vee või alkoholiga, viimane suudab vist väärt ained taimeosadest kindlamalt kätte saada. Taime teisel kasvuaastal saab õisi ja lehti augustikuus juba tõmmise jaoks koguda. Neid ära lõigates jätke tüükad umbes paarikümne cm kõrguseks.

Kui jagate oma taimi, pidage meeles, et kolmandal kasvuaastal sobivad tõmmise sisse ka siilkübara hakitud juured. Peenestatud droog või juured pange purki ja valage üle viina või piiritusega. Laske tõmmisel seda aeg-ajalt loksutades 10–14 päeva seista, siis kurnake vedelik puhtasse anumasse. Veega lahjendatud ürditõmmist on terviseturgutuskuuri ajal soovitatud võtta 1 tl kolm korda päevas.

Populaarne

Tagasi üles
Back