Pent tõdeb, et maakorterite turg on väga kaootiline ja üks põhjus on korralikult ja stabiilselt toimiva infrastruktuuri puudumine. „Esmatähtsad on bussiühendus, kauplused ja interneti olemasolu. Samuti koolide, lasteaedade ja huviringide toimimine,” nimetab ta.
Sooman näeb oma töös, et maaelu liigub väljasuremise teed. „Meie vahva haldusreformi käigus keerati elu maal veel rohkem tuksi: 20 aastat on räägitud, et peame maaelu elavdama, reaalsus on teine: gümnaasiumid pannakse kinni, lasteaiad samuti, bussiliine kärbitakse, poed lõpetavad tegevuse, pangaautomaadid kaovad,” loetleb ta.
Kui reaalne on maal asuv korter maha müüa ja eriti just selle eest saadav hind, sõltub väga suurel määral asukohast. Kui endine kolhoosikeskus asub mõne kilomeetri kaugusel Tartust või Pärnust, siis pole probleem korterile ostja leida, vastupidi läheb lugu, kui suuremast keskusest on üle paarikümne kilomeetri.
„Suure linna tõmbetuules on korteri väärtus väga kõrge, aga kui korter asub eikuskil – kui linna on 30 kilomeetrit, kõrval karulaas ja vana lagunenud sigala, mille töötajate tarbeks see maja kunagi ehitati, siis on keeruline varast lahti saada,” nendib Sooman.
Arco Vara Viljandi osakonna juht Aime Opermann räägib, et linna lähiümbruses on korteriturg järjest aktiivsem. „Kuna Viljandi linna korterite pakkumiste hulk on vähenenud juba viimased kaks aastat, siis üha enam vaadatakse lähivaldadesse,” selgitab ta.
Kuna Viljandi linnas on vabu kortereid vähem ja hinnad tõusevad, siis vaatavadki inimesed linnast väljapoole – alguses lähiümbruses ja seejärel järjest kaugemale. Nii on viimase aasta jooksul linna lähistel olevate korterite hinnad kasvanud. „Loomulik on, et mida rohkem asula sees või läheduses asub korterelamu, siis seda suurem on huvi. Mida kaugemal asulast, seda rohkem on korterelamuid, mis täiesti tühjad,” lisab Opermann.