Laguneva lauda kõrvale odavat korterit ei taheta

jaga E-post prindi artikkel saada vihje Loe ja lisa kommentaare

Kes suvel Eestimaal peateedelt maha kruusateele keeranud, on ilmselt näinud mitut säärast rohelusse peitunud neljakorterilist tondilossi.

FOTO: Elmo Riig

Lubagu valijate hääli püüdvad poliitikud mida tahes, kuid reaalsus on, et elu Eestimaal koondub järjest enam suurematesse keskustesse. Ääremaa endiste kolhoositööliste korterite omanikud on valmis oma elamise maha müüma kasvõi paari nutiteleri hinna eest, odavamaltki, kuid ostjat ikka ei leia.

On ju nii, et maale elama minekust unistav inimene vaatab pigem maju. „Kes tahab maale juurte juurde tagasi minna, valib kena maja õunapuuaiaga. Keegi ei unista sellest, et ostaks vana laguneva sigala kõrvale endale korteri,” nendib Pindi Kinnisvara juhatuse liige Peep Sooman.

„Maakorterite turg on väga-väga passiivne. Inimesed müüksid küll oma korteri maha, aga ostjaid ei ole.”

Kaugemates maakohtades asuvate korterite ostmisel mängib suurt rolli nende odav hind. On ju meie seas palju väikese sissetulekuga inimesi, kes panga silmis pole laenukõlblikud ja suuremasse keskusesse korterit osta ei saa. Nii ongi põhilised ostjad need, kes linna ei jõua osta või samas piirkonnas elavad noored, kes soovivad vanematekodust lahkuda.

Tihtipeale on aga odava korteri ost sunnitud samm, et lahendada keeruliseks muutunud rahaasjad. „Inimesel on võlad pankadele või täituritele ja olemasoleva vara müügist ei jätku parema soetamiseks, aga kuna elamist on vaja, lepitakse kehvematele tingimustega, lootuses, et aja jooksul saadakse rahaasjad korda ja kolitakse parema pinna peale tagasi,” kirjeldab Kinnisvaraeksperdi Pärnu maakler Arne Pent.

Töökohta pole

Põhjus, miks inimesed ei taha enam osta korterit maale, on ammu räägitud tööpuudus. „Kui varem kurtsid kohalikud ettevõtjad, et töökäsi pole maal piisavalt võtta, siis nüüdseks on asi nii kaugel, et ettevõtjad kolivad ennast ümber. Töökäte puudus on viinud neilt igasuguse isu pidevalt personaliküsimustega tegeleda. Nii ongi nõiaring nüüdseks täiesti sulgunud – pole töötajaid ja tööandjaid kah,” räägib Sooman.

Pent tõdeb, et maakorterite turg on väga kaootiline ja üks põhjus on korralikult ja stabiilselt toimiva infrastruktuuri puudumine. „Esmatähtsad on bussiühendus, kauplused ja interneti olemasolu. Samuti koolide, lasteaedade ja huviringide toimimine,” nimetab ta.

Sooman näeb oma töös, et maaelu liigub väljasuremise teed. „Meie vahva haldusreformi käigus keerati elu maal veel rohkem tuksi: 20 aastat on räägitud, et peame maaelu elavdama, reaalsus on teine: gümnaasiumid pannakse kinni, lasteaiad samuti, bussiliine kärbitakse, poed lõpetavad tegevuse, pangaautomaadid kaovad,” loetleb ta.

Asukoht määrab

Kui reaalne on maal asuv korter maha müüa ja eriti just selle eest saadav hind, sõltub väga suurel määral asukohast. Kui endine kolhoosikeskus asub mõne kilomeetri kaugusel Tartust või Pärnust, siis pole probleem korterile ostja leida, vastupidi läheb lugu, kui suuremast keskusest on üle paarikümne kilomeetri.

„Suure linna tõmbetuules on korteri väärtus väga kõrge, aga kui korter asub eikuskil – kui linna on 30 kilomeetrit, kõrval karulaas ja vana lagunenud sigala, mille töötajate tarbeks see maja kunagi ehitati, siis on keeruline varast lahti saada,” nendib Sooman.

Arco Vara Viljandi osakonna juht Aime Opermann räägib, et linna lähiümbruses on korteriturg järjest aktiivsem. „Kuna Viljandi linna korterite pakkumiste hulk on vähenenud juba viimased kaks aastat, siis üha enam vaadatakse lähivaldadesse,” selgitab ta.

Kuna Viljandi linnas on vabu kortereid vähem ja hinnad tõusevad, siis vaatavadki inimesed linnast väljapoole – alguses lähiümbruses ja seejärel järjest kaugemale. Nii on viimase aasta jooksul linna lähistel olevate korterite hinnad kasvanud. „Loomulik on, et mida rohkem asula sees või läheduses asub korterelamu, siis seda suurem on huvi. Mida kaugemal asulast, seda rohkem on korterelamuid, mis täiesti tühjad,” lisab Opermann.

Peale asukoha mängib rolli, mis seisukorras on konkreetne kortermaja ja kas kõigis korterites on elanikud või seisab osa tühjana ja seega kütmata.

„Tähtis on, millised on naabrid – kas on tegemist korralike inimestega või joodikute ja asotsiaalidega,” toob välja Pent. „Sel juhul võib olla kõrvuti asetsevate majade korterite niigi madalatel hindadel väga suuri erinevusi.”

Kuna kaugemates maakohtades on korterite pakkumine väga juhuslik, on ka hindu igasuguseid. „Samas majas asuvate korterite müügihinnad erinevad aasta jooksul mitmekordselt,” nimetab Pent. „Olulist hinnatõusu ei too kaasa niivõrd aeg, kuivõrd just juhuslikus. Keegi tahab oma korterist, näiteks pärandiks saadust, kiirelt vabaneda, et mitte maksta tühjalt seisva korteri arveid ja seda hooldamas-kütmas käia, ja annab pigem soodsa hinnaga ära.”

Samas on julgeid hinnaküsijaid ja kuna turg on suhteliselt väike ja pole väga millegagi võrrelda, siis on kaugemalt tulev ostja mõnikord nõus kallimat hinda maksma.

Antakse või tasuta

Kinnisvaraportaalides leiab küllaga maal asuvaid kortereid, mille eest küsitakse alla 10 000 euro, aga tihtipeale ollakse nõus korter lihtsalt ära andma, kasvõi ühe euro eest.

„Kuna müüa on peaaegu võimatu, siis antakse tühi korter mõnele sugulasele-tuttavale kasutada, et too kommunaalkulud ära maksaks. Niimoodi neid kortereid tihti praegu majandatakse, et otsitakse võimalust kellelegi kasutada anda,” nendib Sooman.

Selle taga, miks mõni korter jääb pikemaks ajaks seisma, on Opermanni sõnutsi mitu põhjust. „Üks on see, et müüja hindab oma korteri kallimaks, kui on tegelik turuväärtus. Seetõttu tuleb oodata, kuni turg järele jõuab, ja ühel hetkel ka korteri vastu huvi kasvab. Teine variant võib olla, et müüja ise on kunagi kalli hinnaga ostnud, korteril on hüpoteek peal ja müüja ei saa alla omahinna müüa. Muidugi saaks müüa, aga siis peaks oma taskust vahe kinni maksma,” seletab ta.

Üks väga valus ja keeruline teema on maapiirkondade korterite kütmine. Kui varem olid majad ühenduses endiste tootmishoonete katlamajadega, siis nüüdseks on katlamajad enamasti töö lõpetanud. „On korterelamuid, kus on lokaalne küttesüsteem paigaldatud, kus ostetakse ühiselt küttepuud ja köetakse kordamööda. See nõuab head koostööd korterelamus,” räägib Opermann.

„Kui ühe või mitme korteri omanikud arveid ei maksa, peavad ülejäänud elanikud tühjade korterite kütte kinni maksma. See muudab vaese piirkonna elanikud veelgi vaesemaks ja nii tahavad ka need elanikud neist pooltondilossidest välja saada,” kirjeldab Sooman.

Maakorterite pluss on lisaks odavale hinnale vaikus, suurem privaatsus ja väga sageli aiamaa võimalus korteri juurde. Samuti see, kui korteris on ahiküte, siis saab kommunaalmaksetelt kokku hoida.

Renoveeritud kortermaju on maal vähe. „Suuremates asulates juba üksikud renoveeritakse, aga mida väiksemaks lähevad külad, seda vähem renoveeritakse. Pisut võib olla seetõttu, et maapiirkondades on töötasud väiksemad ega suudeta laenu teenindada, mida oleks tarvis korterelamule võtta,” selgitab Opermann.

Tagasi üles