Metsalinnud pesitsevad ka raiesmikul

Kevadel pildistatud talvike – lind, kes ornitoloogide üllatuseks ka raiesmikel pesitseb. Foto: Viio Aitsam

Raiega metsakooslusesse tekkiv lage ala võib teatud linnuliikidele sobida pesitsuspaigaks ja mitmed kasutavad seda toitumisalana.

Inimeste maailm on sageli mustvalgem kui loodus. Samas kui inimene ütleb raiele vuih, on looduses liike, kes seda kiidaksid, kui rääkida oskaksid. Näiteks sõralised põder, metskits ja punahirv, kellele raiesmik ja sinna tekkiv puude järelkasv tekitab rikkaliku toidulaua. Kiitjad oleksid ka valguslembesed taimeliigid, kes piiratud ajaks saavad soodsaid arengutingimusi. Linnud ei pruugi tahta raiet otseselt kiita, aga nende hulgas on liike, kes raiesmikku ei väldi, vaid kasutavad koosluses ootamatult tekkinud muutust oma huvides ära.

Sookurg ja liigniisked langid

Raamatust „Sookurg” (autorid Aivar Leito, Jüri Keskpaik, Ivar Ojaste, Jaak Truu; 2005) leiab otsese viite, nagu oleks seoses 1990. aastate maareformiga kiirelt kasvanud raie koos sellega, et raiesmikud jäeti hooletusse, soodustanud sookurgede arvukuse jõudsat kasvu.

Raamatus on öeldud: „On tekkinud hulgaliselt uusi potentsiaalseid sookure elupaiku liigniiskete raielankide ning hõrendike näol. Seda, et sookurg neid elupaiku ka tegelikult hõivab, näitavad viimaste aastate pesitsusaegsed vaatlused ja loendustulemused selgelt.”

Lindude ja raiesmike seose teemat Maa Elule kommenteerinud ornitoloog Renno Nellis nii otseses raiesmike positiivses mõjus linnu arvukusele kahtleb – tema rõhutab sookure põllumajanduslikku head toidulauda (ka talvitusaladel), mis on soodsalt mõjunud näiteks ka haneliste käekäigule. Raiesmikku kui sookure elupaika käsitleks Renno Nellis linnu sekundaarse valikuna, mis kasutusse läinud ajalooliste soo-elupaikade vähenemise tõttu. Maaspesitsevale sookurele meeldib avatus ja märjad alad – raie tähendab sageli ka järsku muutust langi veerežiimis.

Ornitoloogide Eet ja Aarne Tuule haudelinnustiku uuring Nabala piirkonnas 2011. aastal ütleb: „Huvitava elupaigavalikuga paistis silma sookurg – kokku kaheksa pesitsusterritooriumi, kõik raiesmikel. Liigi üldise arvukuse tõusu taustal on siiski kohati kummastav, kui väikestel ja pealtnäha võsastunud raiesmikel liik end sisse on seadnud ...”

Metstilder jääb paika pikemaks

Teised veelembesed linnud, kes ka märjale raiesmikule võivad end pesitsema seada, on metstilder ja tikutaja. „Metstilder pesitseb sageli kraavidel, jõekallastel, seal, kus on palju vett. Ta ei tule raiesmikule mitte sellepärast, et tal mujal elupaika poleks, vaid temagi jaoks on see alternatiivne valik. Nagu tikutajalegi, kes on soode liik,” räägib Renno Nellis.

Ta rõhutab, et nii ehk teisiti on raiesmik lindude jaoks suhteliselt lühiajaline elupaik. On neid, kes tulevad värskele langile, ja neid, kes tulevad siis, kui sinna on tekkinud juba puude-põõsaste järelkasv. Kui puud kasvavad suuremaks, siis lahkutakse mujale. „Raiesmikul pesitsetakse vast viis-kümme aastat ja kui kõiki kolme veelembest pesitsejat (sookurg, metstilder, tikutaja) võrrelda, siis tõenäoliselt metstilder jääb neist paika kõige kauemaks,” pakub Renno Nellis.

Põllulind talvike üllatab

Üks, kes raiesmikku pesitsuspaigaks valides ornitolooge üllatab, on põllumajandusmaastike lind talvike. „Talle meeldib elada mosaiiksetel maastikel, näiteks kusagil põldude vahel, talude juures jms. Raiesmikule ilmub ta siis, kui sinna on kasvanud natuke põõsaid või väikeseid puid. Et üksikud talvikesed lankidele kolisid, kui raiesmikke rohkem tekkis, üllatab tõesti,” kommenteerib Renno Nellis.

Teine selline raie hoogustumisele reageerinud lind on ta sõnul metskiur. Sellele on aga loogilisem seletus: metskiur on poolavatud maastike ja servaalade liik – iga lank tekitab metsa avatust ja servasid juurde.

Ka kadakatäks võib kolida oma elamise raiesmikule, kuid märksa vähemal määral kui talvike ja metskiur – tema tahab suurt avatud pinda ja rohustunud lanki, mis võib pärast raiet tekkida vaid teatud metsatüüpides. Pigem jääb kadakatäks põllumajandusmaastikele ja lankidel pesitsevad üksikud paarid.

Raiesmikele võivad juhtuda ka jõgi- ja võsa-ritsiklind, kes eelistavad tugevalt põõsastunud alasid, mis võivad tekkida pärast raiet teatud viljakates või liigniisketes metsatüüpides. Mõnelt rohumaailmeliselt raiesmikult võib leida ka rukkiräägu, mõneltki raiesmikult uute elupaigatingimustega kohaneva lepalinnu ja raiesmiku servaaladelt näiteks peoleo, kes on kasutamas ära servaala liigirikkust ehk toidurohkust.

Mõnel loo- või palumetsaraiesmikul elab hea meelega nõmmelõoke, eriti, kui seal leidub ka liivaluiteid.

Suure tähtsusega säilikpuud

Osa lindudest on sellised, kellele meeldivad lageraietel seaduse järgi kohustuslikult kasvama jäetavad säilikpuud, mis pakuvad avara vaatega elupaika. Üks, kes hea meelega säilikpuid asustab, on ronk, liik, kes ongi metsast raielankidele üle kolimas. Teisalt on rongad Renno Nellise sõnul järjest rohkem kultuurmaastikele lähenemas, sest inimeste lähedal on rohkem toitu.

Säilikpuud on võimalikud pesitsuskohad näiteks ka mõnele kotkaliigile (merikotkas) ja mõnele rähniliigile (eriti musträhn).

Vanu rongapesasid kasutab vaid teiste vanades pesades pesitsev lõopistrik ja raiesmikul saab hästi hakkama ajalooliselt siirde- ja madalsoodes elanud ning nüüdseks tugevasti kahanenud arvukusega välja-loorkull. „Teda kohtab veel ainult vähesel määral peamiselt Kirde-Eestis. Sooelupaikade kahanemise tõttu näiteks Alutagusel välja-loorkullid elavadki lankidel. Samas on ta märgade maastike lind ja väga kuivale raiesmikule elama ei lähe,” räägib Renno Nellis.

Raiesmikul võib kohata ka hiireviud, kes on hästi kohanev kultuurmaastike liik – raie teda minema ei aja, võib pesitseda raiesmiku servaaladel ja hädavajadusel valida uue elupaiga lähikonnas.

Näha saab ka habe- ja händkakku, kelle puhul aga Renno Nellis oletab raiesmikul lühemaajalist viibimist. „Julgen arvata, et nendel on kasvavas metsas rohkem süüa, aga mingeid uuringuandmeid selle kohta pole.” On võimalik, et kakuliste huvi raiesmike suhtes piirdub raiejärgse ajaga, mil ala pisielustik äkilise muudatuse ja uute elupaikade otsimise tõttu nähtavam ja lindudele kättesaadavam – sama efekt, mis paneb valge-toonekured põllul traktorite järel käima.

Mitte küll hädavajadus

Eestis ei ole ühtegi linnuliiki, kes otseselt vajaks pesitsemiseks raiesmikku ja kellel raiesmike puudumisel halvasti läheks. Ka ei saa ütelda, nagu tekiks pärast raiet lagedale metsaosale lindude „tormijooksu”, nagu vahel küll puudest-põõsastest toituvate põtrade puhul märgatud on.

Samas on lindude seas paindlikke kohanejaid, kes oskavad raiesmikutingimusi hästi ära kasutada.

Renno Nellis ütleb, et kui võrrelda metsaga, on raiesmikul pesitsevaid linnuliike muidugi mitu korda vähem. Alternatiivse elupaiga võivad seal ta sõnul leida kokku vast 10–20 linnuliiki.

Seejuures on suur tähtsus säilikpuudel, mida ornitoloogide arvates võiks alles jääda palju rohkem, kui praegu seadusekohaselt jäetakse. „Säilikpuudel on palju suurem positiivne mõju elustikule, kui alles jääks tihumeetritesse arvestatult vähemalt 30 tihumeetrit säilikpuid hektarile. See tähendaks kuni 20% puude allesjätmist. Praeguse seaduse järgi jääb lankidele ainult 5–10 tihumeetrit, mis muidugi ka on abiks, et osa liikidest suudaks puudeta aja alal üle elada,” ütleb Renno Nellis. Säilikpuude mõju on suurem, kui neid jätta mitte üksikpuudena, vaid grupiti.

Puudutasime jutus ka seda poolt, et kui teatmematerjale sirvida, leiab viiteid eri linnuliikide raiesmikel liikumisest rohkem. Renno Nellis märgib, et igal liigil mängivad kaasa eri seosed ja alati ei saa raiesmikul viibimist tõlgendada kui raie negatiivse mõju puudumist. Näiteks teder võib ta sõnul kergesti valida raiesmiku mängupaigaks, kuna seal on piisavalt avarat vaadet. „Mõni paar võib-olla ka pesitseb langil, aga tedre jaoks on raiesmik siiski kehva kvaliteediga elupaik.”

Aitäh jahimehest ornitoloogile Kaarel Rohule, kes aitas metsa linnuliikidest raiesmikel liikujaid välja valida.