Rabas sööklat ei ole ja tramm ei käi

E-post prindi artikkel saada vihje loe ja lisa kommentaare

ASi Melkan juhataja Uno Laur tutvustab enda firmas rabatööde jaoks ümber ehitatud ekskavaatorit.

FOTO: Toomas Šalda

Aktsiaseltsi Melkan juht Uno Laur kinnitab, et turbasektor on Eestis tõusuteel ja see mõjub hästi ka tema ettevõttele, mille põhitegevus on turbatootjate tellimusel rabasid tootmiseks ette valmistada. Suurim probleem on oskajate ja rabaoludes raskete masinatega hakkama saavate töötajate leidmine.

AS Melkan kasvas üheksakümnendate alguses välja Pärnu EPT Pärnu-Jaagupi maaparandusjaoskonnast. „1992. aastal hakkasime EPTst lahku lööma. Esimesena eraldusimegi meie ja metallimehed – neist sai osaühing Welmet ja maaparandajatest ehk meist Melkan,” meenutab nüüdseks 42 aastat maakuivendus- ja maaparandustöödega leiba teeninud Laur.

„EPT ajal oli esikohal maaparandus, rabadega me eriti ei tegelenud. Kui muutusime aktsiaseltsiks, jäi maaparandus tagaplaanile ja esile kerkis just rabatöö, mis lihtsustatult öeldes tähendab kas tellijale uue tootmisraba ehitust või kunagi juba kasutuses olnud raba tootmiskõlblikuks taastamist.

Raba ehitus või remont kestab vähemalt neli aastat: eelkuivendus, põhikuivendus, pinna ettevalmistus, pinna tootmiseks ettevalmistus, eelvoolude korrastus, truupide ehitus, teeehitus jms. Kahte ühesugust raba pole olemas, eelkuivenduse ja kuivenduse vahele peab mõnikord jääma aasta, teinekord kaks, oleneb rabast. Lased rabal vahepeal rahus olla ja siis saab seal alles põhikuivendust tegema hakata. Nii see protsess üsna pikaks venibki,” kirjeldab tootmisraba ettevalmistust Laur, kelle firmal jagub tööd üle Eesti.

Üle Eesti laiali

„Väga palju oleme tööd teinud Ida-Virumaal, Tartumaal, Läänemaal, Lääne-Virumaal, vähem kodumaakonnas Pärnumaal. Pärnu kandis on rabasid nii palju kasutuses olnud, et siinne kvoot on üsna täis. Mujal jääb aga kvoote üle ja nii me mööda Eestit rändame. Meie koostööpartnerite seas on Tootsi Turvas, Biolan Baltic, Tartu Jõujaam, Nurme Turvas jt, kokku on neid kümneid.”

Teist sarnast rabakuivendusteenust pakkuvat firmat Lauri teada Eestis polegi. „On turbatootjaid, kes valmistavad endale ise rabasid ette. Neil on olemas mehed ja tehnika ning proovitakse oma jõuga hakkama saada. Mõni teeb ise, aga kutsub vahel meid appi. Meie rõõmuks oskavad siiski paljud Melkani kompetentsi ja seniste tööde tulemust hinnata ning usaldavad kogu ettevalmistuse meile.”

Eestist välja pole Melkan kippunud, sest sel pole lihtsalt mõtet. „Siis peaks ettevõte olema suurem ja seda oleks raskem hallata. Mõistlikum on olla paindlik ja operatiivne. Meil on olnud ka üle kolmekümne töötaja, aga kui meeskond on suur ja tekib tagasilöök, on seda raske üle elada. Suuremal firmal on suuremad kulud. Kui tulu pool jääb väikeseks, aga kulu on ikka suur, oledki põlvili.”

Leiaks vaid tegijaid

Tööjärg on Melkanis ette teada umbes aasta, aga alati võib üllatusi tulla. „Enamik Eesti rabasid on seotud välismaiste investeeringutega. Seal võib kellelgi kuskil halvasti minna, rahakotti tekib vaakum ja plaanid muutuvadki. Liiga kindlalt ei või end tunda kodumaised tegijadki,” arvab Laur.

Praegu on Melkani mehed ja masinad ametis Tartumaal Laukasoo ning Pärnu külje all Rääma rabas. Neist esimeses eelmisel nädalal küll töö ajutiselt seisis, sest tuleoht oli liiga suur, aga selle möödudes jätkatakse kohe.

Korraga ongi Melkanil tavaliselt töös vähemalt kaks objekti. „Võiks rohkemgi olla, oleme isegi nelja raba korraga tootmiseks ette valmistanud, aga pole, kellega teha,” jõuab Laur tema jaoks valusa teemani. „Tööjõupuudus on. Inimesi ei huvita enam masina- ja rabatöö. Hommepäev oleksin nõus vähemalt kolm uut meest praegusele viieteistkümnele lisaks palkama. Annaksin kaks päeva aega katsetamiseks ja siis räägiks edasi. Julgus, sitkus ja tahtmine on peamised. Heaks rabaekskavaatorijuhiks saab areneda ainult töö käigus. Kui tahan leida head oskajat meest, kes kohe raba ja masinat tagumikuga tunnetab, on ainus võimalus ta mõnest teisest firmast üle lüüa.

Mullu otsisin kuulutuse kaudu ekskavaatorijuhte. Tuli eri vanuses proovijaid, sealhulgas hea tervise juures pensionäre. Kõik ütlesid pärast katsetamist, et kui ei peaks pehmes rabas mattide peal kaevama, võiks teha, aga siin on tunne, nagu oleksid Kihnu all kakuamipaadis ja samal ajal rasket masinat opereerima. Meie töö ongi raske, aga varem said mehed ja isegi mõned naised sellega virisemata hakkama, ju nad siis olid kõvemast puust tehtud.

Tänastel noortel puudub sellise töö vastu igasugune huvi, nad ei ole motiveeritud. Lihtsam on nutiseadmes midagi toksida. Rabatööd tehakse sageli päikse käes, turbatolmu lendab, vajadusel tehakse pikemaid päevi, objekt võib kodust kaugemal olla, söök peab endal kaasas olema, sest rabas sööklat ei ole ja tramm ei käi,” kirjeldab Laur rabatöö miinuseid.

Kui mees end õigustab ja teeb kõva tööd, võib ta rabatööl teenida väga korralikult, aga see sõltub Lauri kinnitusel tema oskustest ja töökusest.

Piire ta siin ei seakski. „Tänapäeval ongi kummaline, et tööletahtja esimene küsimus on enamasti, kui palju ta raha saama hakkab. Aga ma ei tea ju, mida ta suudab. Sõnades võib ta oma oskusi taevani kiita, aga paned selle kõigeoskaja tööle, hakkab ta kahe päeva pärast, saba jalge vahel, kodu poole lontima,” on Laur kurb.

Ehitavad ise masinaid

Nii nagu pole lihtne rappa töötajaid leida, pole seda pehmele ja vesisele pinnasele sobivate masinate hankimine. „Raba ettevalmistuseks masinaid poest osta ei saa, need tuleb ise ehitada või esitada täpne eritellimus. Spetsiaalsetest rabamasinatest on turul ainult 16tonnine Komatsu, aga selle hind on nii üüratu, et on kahtlane, kas see meie oludes end ära tasub.

Ehitame ise ekskavaatoreid ringi ja teeme seda ka teiste ettevõtete tellimise peale. Oleme võtnud tuttuue ekskavaatori, lõiganud sellelt rabatööks tarbetud jupid ära, asendanud need vajalikega ja nii masina rabasse sobivaks teinud.”

Melkani masinapargis on seitse ekskavaatorit, viis eri tööde jaoks kohandatud traktorit, mõned autod ja treilerid. Neid hoitakse korras Pärnu-Jaagupi külje all asuvas töökojas.

Kuna masinad on kallid ja töö toimub ebakindlal rabapinnasel, jõuame jutuga jälle ekskavaatorijuhi tööoskuste tähtsuse juurde. „Kui saad masina ja võtad mõne totu sinna peale, uputab ta selle kahe esimese nädala jooksul ära. Masina kättesaamine on keeruline ja kulukas ja paljud ei taha seda üle elada. Meilgi on igasugust juhtunud, aga üldiselt oleme juba üsna külma kõhuga, oskame ohtu ette näha ja käime teistelgi abis masinaid rabast välja tõmbamas. Teadmiste ja kogemusteta ei ole rabas midagi teha. Uppumisoht ongi see, miks paljud mehed rabast eemale hoiavad.”

Tänavuse ilma poolest ebatavalise aasta kohta ütleb Uno Laur, et laias laastus sobib neile isegi märjem ilm paremini, sest siis pole tuleohtu. Paljud rabatööd tehakse aga hoopis talvel ära. „Peale tootmisrabade ettevalmistuse teeme väiksemaid töid: keegi tahab midagi süvendada või koduhoovi tiiki, vaja on kraave üle kaevata, metsa- ja põllumaad kuivendada, Oleme ka teid ehitanud, neist kümneid kilomeetreid rabasse, päris tööpuudust meil seni polegi olnud. Paar aastat tagasi oli turbasektoris seis hõre ja meilgi tööd vähem, aga midagi ikka leidsime, nii et viriseda pole põhjust,” kõneleb Laur.

Tagasi üles