Mullu otsisin kuulutuse kaudu ekskavaatorijuhte. Tuli eri vanuses proovijaid, sealhulgas hea tervise juures pensionäre. Kõik ütlesid pärast katsetamist, et kui ei peaks pehmes rabas mattide peal kaevama, võiks teha, aga siin on tunne, nagu oleksid Kihnu all kakuamipaadis ja samal ajal rasket masinat opereerima. Meie töö ongi raske, aga varem said mehed ja isegi mõned naised sellega virisemata hakkama, ju nad siis olid kõvemast puust tehtud.
Tänastel noortel puudub sellise töö vastu igasugune huvi, nad ei ole motiveeritud. Lihtsam on nutiseadmes midagi toksida. Rabatööd tehakse sageli päikse käes, turbatolmu lendab, vajadusel tehakse pikemaid päevi, objekt võib kodust kaugemal olla, söök peab endal kaasas olema, sest rabas sööklat ei ole ja tramm ei käi,” kirjeldab Laur rabatöö miinuseid.
Kui mees end õigustab ja teeb kõva tööd, võib ta rabatööl teenida väga korralikult, aga see sõltub Lauri kinnitusel tema oskustest ja töökusest.
Piire ta siin ei seakski. „Tänapäeval ongi kummaline, et tööletahtja esimene küsimus on enamasti, kui palju ta raha saama hakkab. Aga ma ei tea ju, mida ta suudab. Sõnades võib ta oma oskusi taevani kiita, aga paned selle kõigeoskaja tööle, hakkab ta kahe päeva pärast, saba jalge vahel, kodu poole lontima,” on Laur kurb.
Nii nagu pole lihtne rappa töötajaid leida, pole seda pehmele ja vesisele pinnasele sobivate masinate hankimine. „Raba ettevalmistuseks masinaid poest osta ei saa, need tuleb ise ehitada või esitada täpne eritellimus. Spetsiaalsetest rabamasinatest on turul ainult 16tonnine Komatsu, aga selle hind on nii üüratu, et on kahtlane, kas see meie oludes end ära tasub.