/nginx/o/2018/08/16/11241311t1h9e2b.jpg)
Mida võiks naised peale hakata, kui on vastupandamatu soov südalinna korter maha müüa ja kolida metsa? Jah, turismitalu pidada, aga neid on juba terve Eestimaa täis ja kõik head ideed, millega inimesi kohale meelitada, on justkui võetud juba. Aga ei – liblikamaja veel ei ole.
Nüüdseks juba kuu aega tegutseb Eestis ka liblikamaja. Selle perenaine Kärt Lutsar räägib ebatavalise idee sünnist, et elas vahepeal Inglismaal ja käis Londoni loomaaias, kus oli liblikatelk. „Seal saingi esimese vau-efekti,” sõnab ta. „Kohe mõtlesin: kahju, et sellist kohta Eestis ei ole.”
Siis aga müüsid ta vanemad Tartu korteri maha ja ostsid maale maja. Pereema Antitea meenutab, et tahtis väga maale elama. „Unistasin kohast, mis oleks täiesti maakoht, kus naabreid ümberringi poleks,” meenutab ta.
Säärane üksik talukompleks leiti Koonga ligidalt Kiisamaa külast. Nüüd aga oligi vaja hakata nuputama, millega maal endale elatist teenida. Mõttetöö tulemusena jõuti liblikamaja ideeni.
Esialgu tundus see mõte endalegi hullumeelne, aga tasapisi internetist liblikakasvatuse kohta uurides ja plaane tehes muutus asi järjest realistlikumaks – isegi töötukassa inimeste silmis ja sealt saadi äriplaani alusel oma ettevõtte alustamiseks toetusraha.
Liblikad saabuvad tallu munade või nukkudena. Tellida saab neid veebi kaudu Inglismaalt ja kullerifirma toob saadetise kiiresti termokastidega kohale. „Kui pole tegu ohustatud liigiga ja need ei lähe Eestisse sissetoomiseks keelatud liikide alla, siis ei ole tellimiseks takistusi,” kinnitab Kärt.
Ehkki tegu eksootiliste liblikatega, kelle kodumaa on näiteks Ecuador, Sri Lanka või Malaisia, ei meeldinud neilegi vahepealne kuumalaine, mõnele sai see suisa saatuslikuks. Liblikamajas võiks aasta läbi olla 26–27 kraadi ja 80 protsenti niiskust. Kuna klaasseintega liblikamaja läks kuumalaine ajal liiga palavaks, hoiti napilt paar nädalat avatud liblikamaja vahepeal koguni külastajatele suletuna.
Maa Elu külaskäigu ajal läinud nädala lõpul lendles klaasseintega liblikamajas kaheksa liiki liblikaid, aga kastides oli nukke liblikateks koorumist ootamas ja uus partii on tellitud, seega peaks õige pea värvikirevaid tiivulisi veelgi lisanduma
Liblikad on teatavasti lühiealised, kuid heade tingimuste korral võivad elada siiski kaks-kolm kuud, mõned liigid isegi kuni pool aastat. „Ööliblikad on lühiealisemad. Neil pole suud ega saa seepärast täiskasvanuna süüa ja seega elavad viis-kuus päeva,” seletab Kärt.
Söövad liblikad õienektarit ja puuviljamahla. Nii ongi liblikamajas rippumas lilleamplid mitte pelgalt ilu pärast, vaid need on ka liblikatele toidulauaks. Lisaks on taimede vahele sätitud apelsinirattaid. „Liblikad imevad ka niiske mulla seest mineraale,” lisab Kärt.
Taimed liblikamajas pole sugugi juhuslikult valitud: osa on röövikute toidutaimed, teised liblikate nektaritaimed. Kui liblikad on Kärdi pärusmaa, siis taimede eest hoolitseb ema Antitea.
Teadmised, keda kasvatada ja kuidas liblikate eest hoolitseda, tulevad nagu tänapäeval ikka – internetist, kus saab ka suhelda teiste liblikakasvatajatega üle maailma.
Sellised liblikad on Eestis ilmselt esimest korda ja neil pole eestikeelseid nimesid. Kärt on oma südameasjaks võtnud Eesti putukateadlastega suhelda – ühest küljest saab nii vastastikku teadmisi ammutada, teisalt mõeldakse ehk koos ka tiivulistele eestikeelsed nimed. Ladinakeelsed nimed on ju pikad ja lähevad külastajatel ühest kõrvast sisse, teisest välja.
Veel loodab liblikamaja pererahvas teha koostööd koolidega, et lastele näidata, milliseid liblikaid on maailmas olemas. Põnev ju teada, et osa neist suurtest värvilistest liblikaist on soojal maal banaanifarmides samasugused kahjurid nagu meil kahvatud kapsaliblikad.
Veel võiks liblikamaja pererahva kavatsuse järgi saada pildistamiskohaks, äkki pruutpaarid soovivad liblikatega ilupilte teha. Kui ots juba lahti tehtud, siis on mõtteid tulevikuks peas palju liikumas: eksootilised linnud, veesilm koos kaladega, seikluspark ...