Kõige tähtsam on esmalt hästi toimima saada I ja II tsoon. Nende alade planeerimist on kõige lihtsam alustada käiguradadest või nende kavandamisest. Võib üles joonistada kohad krundil, kust kuhu liigutakse, teerajad nende juurde ja siis vaadata, kuidas sobituksid käiguradade kõrvale ja vahele mitmesugused istutusalad. Seejärel paika panna kõige loogilisem koht kasvuhoonele, puukuurile jne.
Kõik alad ja kerghooned võiksid olla omavahel seotud ja täita mitut eesmärki, näiteks kasvuhoone koguda ka vihmavett, puukuuri alla saab sättida pesukuivatusnöörid. Soovitame üle vaadata kõigi kerghoonte seinad sellise pilguga, kas sobiks seina ääres kasvatada ronitaimi: hernest, uba, kurki vms.
Esmapilgul tundub ülalkirjeldatu loogiline ja lihtne, ent kui aedades ringi vaadata, märkame tihti peenraid ja kasvuhooneid, mis asuvad majast liiga kaugel. Kevadel, kui hoog sees, istutame kasvuhoone küll täis, kuid suvel, kui vaja selle uksi avada-sulgeda, kasta ja saaki koguda, siis ei viitsigi sinna enam kõmpida.
Samas võiks kasvuhoone olla ehitatud kas maja või kõrvalhoone lõunakülge, hoonega kokku, et maksimaalselt ära kasutada päikeseenergiat ja jalavaeva vähendada. Kasvuhoone juurde kuuluvad loomulikult vihmaveerenn ja veekogumisnõud, et katuselt koguda kastmiseks vajalik vihmavesi.
Meiegi alustasime esimestel aastatel ühe suure aiamaalapi rajamisega maja taha ja esimene kasvuhoone kerkis pigem II tsooni. Alles mõne aasta pärast saime aru, et kõige käidavamate kohtade kõrval võiksid olla istutusalad, kus kasvavad koos ürdid ja lilled, miks mitte ka suvikõrvitsad, aedoad, kurgid ja (väli)tomatid.