Permakultuur õpetab nägema aias kasutamata ressursse

Võrumaal Vastseliina lähistel asuvas Eesti ühes suuremas permakultuurist inspireeritud taluaias näeb, et kui nutikalt ära kasutada sooja mikrokliimaga seinaääred, võib väiksel krundil märgatavalt suurendada taimede kasvupinda. Foto: Erakogu

Kui esimesed kast- või kõrgpeenrad aianurka rajatud, tasuks katsetada permakultuuri põhimõtete rakendamist järjest suuremal maa-alal. Esialgu pole selleks muud tarvis, kui jälgida oma aeda ja krunti laiemalt, ideaalvariandis lausa terve aasta jooksul.

Tähele peaks panema, kust puhuvad tuuled, kuidas liigub päike, millised kohad on kõige soojemad ja kõige külmemad, kuidas voolab vihmavesi. Kui võtta harjumuseks iga päev kümme minutit eri aiasoppides istuda ja ümbrust jälgida, võib iga päev aiast midagi avastada: mõne uue taime või putuka, toreda vaate või istumisnurga. Sellistel vaiksetel hetkedel avaneb aed hoopis teisiti kui seal töötades või saaki kogudes.

Viis eluala ehk tsooni

Aia kavandamisel on permakultuuris abiks võetud alad ehk tsoonid. Alustatakse 0-tsoonist ehk kesksest kohast, kus elanike tegutsemine on kõige aktiivsem. Enamasti on selleks elumaja, aga see võib olla ka töökoda või muu hoone.

Järgmine ala, tsoon I, on vahetult elumaja kõrval, kõige käidavam ja selle eest hoolitsetakse kõige rohkem. Esimeses tsoonis võiksid paikneda tarbe- või ürdiaed, kasvuhoone, kompost, pesukuivatusala ja puukuur (kui maja köetakse puudega). Ka võiksid siin kasvada mõned marjapõõsad ja 1–2 suuremat puud, mis kuumal päeval varju pakuvad ja mille alla võib sättida mõnusa istumiskoha.

II tsoon on natuke kaugemal majast, siin võib olla rohkem suuremaid puid, nende vahel peenraid, vajadusel hekk tuuletõkkeks ja tiik aia kastmiseks.

III ja IV tsoon on sellised, mida inimene hooldab järjest vähem, need on poolmetsikud piirialad, kus võivad kokku saada heinamaa ja sooäär, võsa või metsatukk. V tsooniks loetakse täiesti hooldamata metsikut ala, kus inimene käib vaid loodust jälgimas.

Kõige tähtsam on esmalt hästi toimima saada I ja II tsoon. Nende alade planeerimist on kõige lihtsam alustada käiguradadest või nende kavandamisest. Võib üles joonistada kohad krundil, kust kuhu liigutakse, teerajad nende juurde ja siis vaadata, kuidas sobituksid käiguradade kõrvale ja vahele mitmesugused istutusalad. Seejärel paika panna kõige loogilisem koht kasvuhoonele, puukuurile jne.

Kõik alad ja kerghooned võiksid olla omavahel seotud ja täita mitut eesmärki, näiteks kasvuhoone koguda ka vihmavett, puukuuri alla saab sättida pesukuivatusnöörid. Soovitame üle vaadata kõigi kerghoonte seinad sellise pilguga, kas sobiks seina ääres kasvatada ronitaimi: hernest, uba, kurki vms.

Esmapilgul tundub ülalkirjeldatu loogiline ja lihtne, ent kui aedades ringi vaadata, märkame tihti peenraid ja kasvuhooneid, mis asuvad majast liiga kaugel. Kevadel, kui hoog sees, istutame kasvuhoone küll täis, kuid suvel, kui vaja selle uksi avada-sulgeda, kasta ja saaki koguda, siis ei viitsigi sinna enam kõmpida.

Samas võiks kasvuhoone olla ehitatud kas maja või kõrvalhoone lõunakülge, hoonega kokku, et maksimaalselt ära kasutada päikeseenergiat ja jalavaeva vähendada. Kasvuhoone juurde kuuluvad loomulikult vihmaveerenn ja veekogumisnõud, et katuselt koguda kastmiseks vajalik vihmavesi.

Istutusalad aias

Meiegi alustasime esimestel aastatel ühe suure aiamaalapi rajamisega maja taha ja esimene kasvuhoone kerkis pigem II tsooni. Alles mõne aasta pärast saime aru, et kõige käidavamate kohtade kõrval võiksid olla istutusalad, kus kasvavad koos ürdid ja lilled, miks mitte ka suvikõrvitsad, aedoad, kurgid ja (väli)tomatid.

Oleme hakanud rajama madalamaid kompostkaste käiguradade kõrvale, võimalikult lähedale köögile, ja neid siis mõne kuu pärast täis istutama. Kurkidele, eri kõrvitsatele, tomatitele, päevalilledele ja maisidele piisab, kui teha auk kompostkasti, täita see umbes ämbritäie hea mullaga ja taim sinna istutada. Sügisel võib sinnasamasse kasti jätta kõik lehemassi, lisada niidetud heina või põhku ja jätta kast järgmist kevadet ootama.

Järgmisel aastal võib seal edukalt kasvatada näiteks kartuleid, ube, küüslauku, sekka mõni saialill või kress. Selliseid kompostkaste võib teha kogu aeg, sest meil on igal aastaajal hulganisti igasugu rohejäätmeid, mida võib kasti laduda vaheldumisi näiteks köögijäätmetega.

Peale kastide kasvavad meil taimed vanades autorehvides ja põhurullidel. Ladusime rehvid kahes kihis maja lõunaseina äärde, rehvide alla sättisime papikihi, kallasime ämbritäie või kaks poolkõdunenud jäätmeid ja ülejäänud ruumi täitsime korraliku istutusmullaga. Lõikasime ülemisel rehvil ääre ära, niimoodi võidab istutuspinda ning rehv paistab nägusam.

Rehvidesse sättisime tomatid, aedoa ja kressid. Mullapinna katsime muruniitega. Kuna suvi on olnud erakordselt soodne tomatite väljas kasvatamiseks, siis valmisid sel aastal rehvides tomatid ja aedoad esimesena.

Kui mullapinda napib, võib katsetada taimede istutamist põhurullidele või -pakkidele. Kõige paremad on paar aastat väljas seisnud poolkõdunenud rullid, kuhu soovitame teha igale taimele istutusaugu ja lisada sinna head mulda. Põhurullidel kasvavad kõige paremini kurgid ja suvikõrvitsad. Kui rullid ja neid koos hoidev nöör on juba lagunenud, võib laotada rullide kõrvale maapinnale kuni 1,5 meetri laiuselt pappi ja laotada põhumassi paksu kihina peale. Poollagunenud põhus kasvavad päris hästi kartulid, küüslaugud ja sibulad, järgmisel aastal, kui põhk on juba peaaegu komposteerunud, võib sinna juba külvata taimi.

Väiksed intensiivsed süsteemid

Permakultuur on meile õpetanud kahte olulist asja: nägema igal pool (kasutamata) ressursse ja looma väikseid intensiivseid süsteeme. Meie jaoks ei ole olemas jäätmeid, on lihtsalt ressurss vales kohas. Nii olemegi lisaks vanadele akendele tarvitusele võtnud kasutatud autorehvid, viledaks kulunud vaibad, rääkimata ajalehtedest või pappkastidest.

Sel kevadel rajasime kaheksast põhupallist ja tosinast vanast aknast omamoodi poolkasvuhoone või istutusala, mis täidab kolme eesmärki: valmistab ette uut peenrakohta (põhurullide alune maa on järgmisel aastal ideaalselt puhas ja kobestatud), pakub võimaluse rajada kasvuala ronivatele ja soojalembestele taimedele ning katuselt saame kastmiseks vihmavee.

Kui nutikalt ära kasutada sooja mikrokliimaga kohad, nagu seina- ja müüriääred, vanad lauda- või kuurialused, võib väiksel krundil märgatavalt suurendada taimede kasvupinda. Julgustame ka erinevaid taimi kokku istutama. Juba maiadel oli kombeks samasse külviauku puistata maisi-, oa- ja kõrvitsaseeme. Mais kasvas kõrgeks, oli toeks oale, mis omakorda rikastas maad lämmastikuga, ja kõrvits kattis maapinna oma laiade lehtedega. Selline n-ö kolme õe kombinatsioon on nagu permakultuuri omamoodi sümbol, kus üks element on teisele toeks või täidab mitut funktsiooni. Meie oleme proovinud kokku sobitada maisi ja uba või hernest (pääseb oh-kui-tüütute toetuskeppide paigaldamisest!), samuti võib meie aias näha hernest koos kasvamas tatra ja kanepiga, üheaastaseid taimi segamini püsikutega ja aedvilju lilledega.