Kuumus ajab mesinikke tarusid jahutama

jaga E-post prindi artikkel saada vihje Loe ja lisa kommentaare

Järvamaal mesilasi pidav Lembit Liin tõdeb, et tänavusel kuumal suvel tuleb mesilastele appi tõtata.

FOTO: Dmitri Kotjuh

Arukas mesinik teab, et mesilastelt saagi saamiseks tuleb aidata neil tarudes õiget temperatuuri hoida. Vastasel korral lendavad mesilased mitte mett korjama, vaid hoopis vee järele, et taru jahutada.

Kesk-Eestis Järvamaal mesilasi pidav Lembit Liin tõdeb, et tänavusel kuumal suvel tuleb mesilastele appi tõtata. „Panen korpustarude päikesepoolsele küljele plasttahvleid. Mitte kõigile peredele, seda ei jõuaks, vaid suurematele, kes on hädas temperatuuri hoidmisega,” selgitab ta. Valiku teeb mees selle järgi, kus mesilasi rohkem tarust väljas eesseina peal. See näitab, et praeguses palavuses on põhjamaa mesilasele kuumust liiast, kuid haude jaoks tuleb perel hoida ühesugust temperatuuri. „Selleks tuleb osa mesilasi tarust eest ära ja teised ventileerivad tiibadega lehvitades taru sissepääsu juures. See on mesilastele suur töö.”

Tahavad palju vett

Mesilaspere veevajadus on tõusnud 700 milliliitrini päevas. Mesinik paneb jahutuseks tarukatustele sarapuu- ja pajuoksi. Päikesevarjuks, sest mesiniku ülesanne on mesilaste elu kergemaks teha, mitte ainult mett korjata. Kuigi mesilased on tänavu juba 20. juuliga korje lõpetanud, viivitab Liin tarudest kogu mee äravõtmisega. Esimese korjega sai ta niigi kätte rohkem kui eelmisel aastal kokku, 60–70 kilo taru kohta. Ta ei taha mesilasi praegu õige temperatuuri hoidmisel segada.

Ka Mulgimaal aastakümneid mesindusega tegelev Antu Rohtla pole lõpliku mee korjamisega alustanud. „Ilmad on nii kuumad, et ma ise ei kannata praegu võtta,” toob ta esimesena välja. Tõsinedes lisab, et praegu on lõplikuks meekorjamiseks vara. „Peame ikka mesilasele näkku vaatama ja küsima, millal ja kuidas. Praegu on neil tarus piisavalt tegemist ja mett vajavad nad ka ise söögiks,” ütleb ta.

Ühe saagi on Rohtla korjanud ja sellega on ta rahul. „Üle keskmise sain, 60 kilo tarust ja vast kümme kilo taru kohta koguneb veel. Pole põhjust nuriseda ega mesilast praegu tagant kiirustada,” lisab ta. „Las nad tegelevad seal tarus selles kuumas hakkamasaamisega. Rohtla usub, et mesilastele appi tulnud arukas mesinik on tänavu kindlasti ammu paigutanud tarud nii, et südapäeval langeb neile puude vari. Samuti teinud piisavalt lahti tarude lennuava ja avanud tuulutuseks katusealusegi. Kõik selleks, et aidata mesilastel 31–32kraadises kuumuses paremini hoida kindlat temperatuuri taru lasteaias ehk haudes. Soo jätkamine on mesilaste kõige tähtsam ülesanne. Et mesilaste energiat säästa, on Rohtla täiendava ventilatsiooni jaoks pannud korpuste vahele 3–4mm puupilpad. „Värske õhk liigub nii paremini ja mesilased saavad taru jahutamise asemel jätkata mee tootmisega,” soovitab ta teistelegi.

Kui tuulutamiseks ei piisa, võivad mesilased mee tootmiseks vajaliku nektari asemel lennata hoopis jahutuseks vajaliku vee järele. Rohtla teada on tänavu tugeva mesilaspere veevajadus tõusnud lausa 700 milliliitrini päevas. „Amm-mesilased hoiavad oma külma kehaga haude temperatuuri normis, lamavad kõhuli kärgedel. Kui sellest ei aita, piserdavad ka vett laiali, et see aurustudes temperatuuri alandaks,” räägib Rohtla.

Veeanumad on mesiniku aias tavalised.  Samuti tuleb suve teisel poolel mesilastele mineraalsoola anda. Kui varem sai mesilane soolad kätte lauda juures olevatest virtsalompidest, siis nüüd tuleb mesinikul endal hoolas olla. Rohtlal jookseb selleks osa vett läbi veeanuma juurde seatud liivasoolakotikese.

Saagi üle ei nurise

Jõgevamaal Heli talus mesilasi pidav Liana Trahv kinnitab, et kuumus teeb liiga, aga tema meelest mitte nii väga mesilastele. Trahv kasutab penoplastist tarusid, mis ei kuumene nii üle kui puidust tarud. Tema pole aru saanud, et mesilastel tarudes liiga kuum oleks. „Neid on küll tarude ees rohkem väljas kui tavaliselt, kuid nii suudavadki nad temperatuuri tarus vajaliku 35 kraadi juures hoida,” lausub Olustveres mesindust õppinud naine. Vähem on kuumaga harjunud nemad, mesinikud, kes peavad tarudest mett korjates kandma spetsriietust. Selles on niivõrd kuum, et tööd kannatab teha vaid hommiku vara ja õhtul hilja. „Päevase kuumema aja tegutseme hoones, vurritame mett.”

Kui eelmistel aastatel sai mesi võetud mõne nädalaga, siis nüüdne kuumus pikendab nii meevõtu aega kui ka tööpäevi. See on 2011. aastast ettevõtjana tegutseva naise meelest muidugi keerulisem. „Samas saak on hea, isegi üllatav, arvestades, et Jõgevamaa on kõige tuleohtlikum piirkond, kus viimati tuli vihma jaanipäeval,” imestab ta. Mesindusest elatuv Trahv oli valmis palju kehvemaks saagiks, kuid loodus üllatas. Pererahvas on meevõtmisega alles algusjärgus, seepärast ei taha Liana Trahv meesaaki veel ennustada. „Vara on öelda. Mõnest tarust on tulnud kenasti, teisest jälle vähem. Keskmise taru saagi arvestame kokku alles siis, kui kogu mesi korjatud.”

Hinda tõsta pole põhjust

Tänu heale meesaagile mesinikud hinda tõsta ei taha, ka langetada mitte. „Allalaskmisega on nii, et algul on mõnus, aga kiiresti hakkab külm ja märg,” ütleb Liin naljatades. Tänavugi müüb ta mett turul üheksa euroga kilo. „Kes võtab suurema koguse, sel tasub kaubelda. Meil on turumajandus. Mesilased ei ütle mulle ju kilohinda, mina pean sellega rahul olema. Kui mina olen rahul, siis on ka mesilased eluga minu juures rahul.” Koeru kandis asuvast talust saab meeliitri kuue euro eest.

Ka Antu Rohtla meehind jääb samaks nagu eelmisel aastal, sest seni, kuni tarbija ostab, on kõik hästi, ja siiani ostab. „Kodust ja suuremaid koguseid müün seitsme euroga kilo. Kui lähen turule, küsin kaheksa eurot. Kes rohkem ostab, saab odavamalt.” Rohtla võrdleb, et läbi aegade on või ja mesi olnud ühes hinnaklassis ning peab praegust 7–9eurost meehinda igati õiglaseks.

Liana Trahv müüb mett otse talust juba aastaid seitsme euroga kilo. Ka tänavu pole perenaisel plaanis hinda muuta.

Tagasi üles