Külastusmänguga mõisatesse

Pärimus räägib, et Hiiu-Suuremõisa müürikivid toimetati paari kilomeetri pikkuse inimketi abil käest kätte Hilleste paemurrust. Foto: Lauri Veerde

Mai lõpus sai stardipaugu Eesti, Läti ja Leedu mõisate ja linnuste ühine suvine külastusmäng. Mängu korraldavad kolme riigi mõisate ühendused ja kokku on ligi nelja kuu jooksul uudistamiseks avatud 55 Eesti, 45 Läti ja 31 Leedu mõisa.

Sellise enam kui sadat, eri keeli kõnelevate ja erinevate huvidega osapooli siduva külastusmängu ettevalmistamine on paras proovikivi. Siinkohal põgus selgitus, miks me seda teeme.

Oleme harjunud külalistele tutvustama ennekõike Tallinna vanalinna, tegelikult asub aga valdav enamik meie kultuuripärandist hoopiski maal – kirikud, linnused, mõisad, arhailised või ka uuemad taluhooned, veskid, kõrtsid, kalmed, asulakohad, linnamäed jne. Mida enam ühiskond linnastub, seda keerulisem on selliste paikade väärtustamine. Linnastume me aga mitte selle pärast, et linnas oleks parem elada, vaid seetõttu, et maapiirkondades ei ole piisavalt ei tööd ega võimalust end proovile panna.

Mälestiste uus elu

Pärandile uue elu andmine on üks selline võimalus. Maal paiknevatest mälestistest ongi mõisakompleksid ühed võimalusterohkemad, aga samas keerulised kasutusele võtta. Alustame kasvõi sellest, et neid on väga palju. Eestis on alles umbes kolmandik endistest peahoonetest, kõrvalhoonete kohta päris head ülevaadet polegi.

Meil on arvukalt väikseid mõisamaju, nagu Atla või Kolu, mis sobivad hästi ühele perele koduks. Ka mõni suurem, nagu Suure-Lähtru, toimib koduna. Aga pigem kipub mõisast kõneldes silme ette kerkima ikka midagi Kolga, Palmse või Sangaste mõõtu, kus on vaja nupukust, et kõigile ruumidele kasutus leida, ja ettevõtlikkust, et ideed mõistlikult ellu viia.

Mõisapärandi esiletõstmine riikide sajanda aastapäeva kontekstis on mõneti vastuoluline, sest nii Eestis kui ka Lätis tähistas vabariigi loomine traditsioonilise mõisaajastu lõppu. See tähendas kadu nii mõnelegi mõisahoonele, mis kas sakste tagasipöördumise hirmus või „kulunud ja kallis pidada” põhjendusega maha lammutati. Siiski oli nii riigil kui ka paljudes valdades taipu olemasolevad hooned uude kasutusse võtta – koolid, haiglad, orbude- ja vanadekodud. Möödunud sajand on tõestanud, et ühelt poolt on just funktsioon see, mis mälestise säilimise tagab, teisalt aitab uus elu leppida ebaõiglusega ajaloos ja aidata seda mõista laiemas kontekstis. Kas pole just mõisakoolide edulugu ja nende tuntus rahvusvahelisel tasandil hea näide sellest, kuidas algse kasutuseta jäänud hoonele uue elu andmine väärtustab nii vana kui ka uut, ennekõike aga kogukonda.

Mõis on piirkonna süda

Mõis on olemuselt piirkonna süda, mõis pidi tagama küla heaolu. Heaolu mõiste ja kontekst on nüüdseks loomulikult muutunud, aga põhimõte on sama. Nii nagu tugeva mõisakooli tunnus on kogukonna toetus, nii läheb kenasti ka mõisatel, kus omanikel on head ja vastastikku kasulikud suhted külaga. Mõis on suure potentsiaaliga tööandja.

Töö andmiseks on aga vaja tegevusi. Veel saja aasta eest tuli peamine sissetulek põllumajandusest, maareformiga võeti aga mõisatelt maad ära. Omamoodi õpetlik oli tutvuda mõisate majandamisega Taanis, kus mõisatesse on rajatud nii nagu meilgi kontserdisaale, korraldatakse suveetendusi, üüritakse ruume välja. Lähemal tutvumisel selgus aga, et väga paljudel juhtudel on see vaid lisateenistus, mõisa ülalpidamiskulu katab endiselt põllumajandusest, peamiselt orgaanilisest maaviljelusest saadav tulu. Aga nagu juba märgitud, Eesti mõisatel üldjuhul enam maad ei ole. Toreda erandina võib mainida Olustveret, sest põllumajanduskooli on 1920. aastatest edendatud kui Eesti maaelu näidisobjekti. Põllumajanduslike keskustena võib mainida ka piimakarjaga tegelevat Arknat ning marjakasvatuse ja veinitootmisega tegelevat Allikukivi.

Paljude teiste jaoks on aga turism mitte kõrval-, vaid peategevus. Ka siin on suuri erinevusi – Loona ja Haeska näiteks keskenduvad loodusturismile, Raikküla on aga tuntud oma kultuuripärandi konverentside ja restaureerimise töötubadega. Lukes, Kukrusel, Pädastes toimuvad kontserdid jne. Sellist loetelu võibki jätkata. Just valiku, aga ka ideede võrdlemise tõttu tasub eriti väärtustada tänavust võimalust kõrvutada mõisate saatust korraga kolmes riigis. Täpsem info www.visitbalticmanors.com. Mõisad ootavad külastajaid 16. septembrini. Mängus osaleja saab mõisatest osalejakaardi, mis võtab osa loosimisest. Templikaart on ka lihtsalt tore mälestus põnevalt veedetud suvest.

Mängu korraldab Eesti Mõisate Ühendus, Eesti Mõisakoolide Ühendus, Läti Losside, Linnuste ja Mõisate Ühendus ning Leedu Losside ja Mõisate Ühendus.

Hiiu-Suuremõisa on Hiiumaa kroonijuveel, mõisa ajalugu ulatub võimsa Rootsi suguvõsa De la Gardie’deni, kellele kuulus suur osa Hiiumaast ning valdusi Mandri-Eestis ja Lätis. Praeguse härrastemaja laskis aastatel 1755–1760 kõrgete võlvitud keldrite ja laudkatusega ühekorruselise mõisamaja asemele ehitada krahvinna Ebba Margaretha Stenbock. Loss pidavat jäljendama üht krahvinna lapsepõlvelossi Rootsis. Mitmed lossiomanikud hindavad mõisa ja lossi erinevuseks seda, et lossis on maa-alused käigud ja lossis kummitab. Nii ühe kui ka teise kohta on Suuremõisast teateid.

Omaette värvikas on mõisa ehituslugu meistrite ja materjalide osas.

Pärimus räägib, et müürikivid toimetati paari kilomeetri pikkuse inimketi abil käest kätte Hilleste paemurrust. Ehitusel kasutati mõisa oma tisleritöökoda, lukuvabrikut, sepikoda; tegutsesid oma lubjaahi ja telliselööv. Ehitustraditsioonid loovad hea aluse kooli tänasele kasutusele – Suuremõisa Põhikooli kõrval tegutseb lossis Hiiumaa Ametikool. Mitme muu eriala kõrval on siin üks tuntumaid restauraatori eriala. Hiiumaal õppimise üks suur võlu ongi võimalus ametit harjutada Eesti ühes väärikamas lossis ja selle arvukates abihoonetes.

Muhu kirikumõis

Muhu pastoraat on kaks korda tules hävinud. Tänaseni säilinud hoone kavandas 1832. aastal Kuressaare linnaarhitekt Carl Lorenzen, kelle loodud on ka Kuivastu kõrtsihoone. Kirikumõis oli väike, sellele kuulusid paar naabruses asetsevat küla ning mõned heinamaad Muhu ümbritsevatel laidudel. Kirikumõis tagas kirikhärra pere majandusliku toimetuleku: selle juurde kuulusid neljakandiline karjakastell, paar aita ja aed. Pastoraadi nurga juures on sügav ligi neljameetrise läbimõõduga kaev. Tähelepanuväärne on kirikumõisa lõunaküljel asuv park, mis oli esimene omataoline Muhu saarel.

Muhu pastoraat on hea näide kogukonna rollist hoone säilimisel: nimelt on selle kordategemise võtnud südameasjaks Muhu Pärandikool ja EELK Muhu Katariina kogudus. Kogukonna eestvedamisel, nii projektiraha, aga ka korjanduse toel sai hoone uue katuse ja selle sisemus võtab aasta-aastalt ilmet Pärandikooli koolituste abiga. Eriti tahaks esile tõsta tugevat sidet naabri Muhu Põhikooliga, kes on Pärandikooli parim kasvandik ja esindab Pärandikooli tegusatele lastele suunatud konkurssidel.