Naine värvis kivid Eesti sümboliks

Maarja Koivuoja ja tema värvilised kivid. Foto: Erakogu

Kolm päeva enne Päinurme küla kokkutulekut sõitis naaberkülas elav ja Päinurmes oma ettevõtte kontorit pidav Maarja Koivuoja korrastama küla bussipeatust. Parkis auto teede ristumiskohas seisvate kivide lähedusse. Nii nagu tavaliselt, kui ta käib külas bussipeatust korda tegemas. Istutab rehvidest tehtud lillepottidesse uusi õitsejaid ja rehitseb ümbrust värskemaks.

Kivid on seal olnud aastaid, mil naine on vabatahtlikult oma hooleks võtnud küla bussijaama korrashoiu. Kuid seekord autost maha astudes nägi Maarja neljas kivis sümbolit: Eesti sada. Kohe sedavõrd selgelt tuli talle sümbol tavalistel põllukividel silme ette sinimustvalgena, et kutsus tütre Heidi vaatama. „Tahtsin tütrelt kinnitust saada,” tunnistab ta.

Kui tütargi ema ideest vaimustus, saatis Koivuoja pildiga sõnumi Päinurmes elavale aktiivsele külaseltsi asutajaliikmele Lea Traksile. Üksi ei söandanud ta silmapaistvas kohas omavoliliselt kunsti tegema hakata. Samal ajal tuli juhuslikult nende juurde Päinurmes elav Järvamaa muuseumi vanemteadur Ründo Mülts. „Rääkisin kohe Ründole oma ideest, temagi pidas seda superheaks,” ütleb Koivuoja.

Naine asuski ideed ellu viima. „Terasharjaga lihvisin kividelt sambla maha, tegin šablooniga Eesti sada sümboli ja värvisin akrüülvärvidega,” kirjeldab ta. „Kaks õhtust tööpäeva kulus selleks. Kui värv poleks vahepeal otsa saanud, oleks kiireminigi läinud, lõpetasin päev enne kokkutulekut kell 11 õhtul,” jutustab naine. Möödujatest külaelanikud seisatasid ja jäid vaatama, et mis sel Maarjal jälle plaanis on. Appi ei pakkunud end keegi ja ega naine seda väga eeldanudki.

Esimesed kiidusõnad tulid Ründo Mültsilt, kelle pilk kive nähes rääkis rohkem kui tuhat sõna. „Mulle endale ka teostus meeldis. Kui šablooni pealt ära tõmbasin, jäi sümboli serv mõnusalt laineline. Tõesti kena kukkus välja,” on Koivuoja rahul.

Külapäeval käis naiskodukaitsjate ridadesse kuuluv Maarja Koivuoja kokkutulnutele suppi jagamas. Naine tunnistab, et meeldiv oli kuulda, kuidas kokkutulekulised kiitsid ilusasti kujundatud kive. Kuigi ta kellelegi oma autorlust avaldama ei kippunud, tundis ikka, kuidas heameelepuna näkku tõuseb. „Usun, et need sümboliks värvitud kivid ühendavad meid kõiki siin Päinurmes,” lausub ta.