Aiasõpru hullutavad hortensiad

Võiste puukooli perenaine Raili Kers ütleb, et möödasõitjate ja külastajate lemmikuks on saanud tüvele poogitud 'Phantom', mis alustab õitsemist valgete õitega ja läheb tasapisi õrnalt roosaks. Foto: Riina Martinson

Võiste puukooli õuel tervitab tulijaid valge õiemeri – käes on hortensiate aeg. Raske on neid suureõielisi kaunitare mitte imetleda, kuid paljud pelgavad neid oma aeda tuua. Asjata, sest hortensiad on peaaegu hooldusvabad, kinnitab puukooli perenaine Raili Kers ja jagab igale külastajale selgitusi erinevate sortide kohta.

Kolmandat aastat tegutseva puukooli perenaine töötas varem Pärnu Bauhofi aiaosakonna juhatajana, kuid väsis sealse töö sunnitud pealiskaudsusest, aiandushuvi aga ei kadunud ja nii sündis idee oma puukoolist.

„Olin viis aastat Bauhofis aiaosakonna juhataja ja nägin asju, mida mina tahaksin teisiti teha,” seletab Kers. „Inimestel on tohutu teabepuudus taimedest, aga suures poes paratamatult ei suudeta infonälga rahuldada. Jah, tuuakse sisse palju ilusaid taimi, aga pole tööjõudu, et inimestega piisavalt põhjalikult suhelda. Neile on vaja selgitada, kuhu istutada, kuidas istutada, kuidas hooldada.”

Nüüd oma kodutalu hoovil tegutsevas puukoolis saab ta inimese istikute juurest tuua peenra äärde ja näidata, milliseks taim kasvab ja jagub küllaga aega hooldusnippe jagada. Tihtipeale jätkub õpetuste jagamine interneti teel. Kliendid saadavad pilte ostetud taimedest, kiidavad, kui midagi on ilusti kasvama läinud. See teeb rõõmu.

Väikeettevõtjana saab ta ka ostjate erisoovidele vastu tulla. Näiteks käis suve algul neil üks paar, kes ostis haruldase ilupõõsa ja palus selle eest nende pulmadeni puukoolis hoolitseda, et siis õigel hetkel järele tulla ja maha istutada.

Oma puukoolis tegutseb Raili mehega koos, lisatööjõudu palgatud ei ole. Pole ka külastajatele reklaame tee äärde ega talu külge pannud, sest pererahval pole võimalik pidevalt kohal olla ja ostjaid vastu võtta. On kaalutud Via Baltica ääres oma müügiplatsi avamist, aga see tähendaks väljaminekut ehitusele ja tööliste palkamist ning siis tuleks paratamatult taimehindu tõsta. Praegu on soodne hind üks motivaator, mis aidanud Pärnu kesklinnast pooletunnise autosõidu kaugusel asuva puukooli inimestel üles leida. Isegi Viljandi- ja Tartumaalt ning Hiiumaalt käiakse, ka piiri taha on taimi läinud.

Infot puukooli kohta saadakse enamasti Facebookist. „Tihtipeale kirjutatakse meile, et oleme päeval Pärnu rannas ja kas koduteel tohiks õhtul läbi tulla. Praegu on suveaeg ja kui on kokku lepitud, siis pole meil midagi selle vastu, kui tullakse kasvõi pärast kaheksat,” räägib Kers.

Hortensiate aeg

Nagu loo alguses mainitud, siis käes on aeg, mil hortensiad on õied avanud. Neid ülisuurte õitega põõsaid näeb Eestimaa aedades iga aastaga järjest enam ja kuskil aias uhket õitsejat silmanud aiasõbrad tormavad puukooli endalegi seda hankima.

„Eriti popid sordid, mille järgi inimesed lausa hullud on, on säärased, mis avanevad valgete õitega ja siis õied muutuvad järk-järgult roosaks. Üks suur lemmik on ʻVanilla Fraise’, kui see hakkab roosatama, siis tuleb hulk inimesi, kes ütlevad, et naabril nägid ja tahavad endale ka,” räägib Kers ja julgustab hortensiad kasvatama.

Lisaks sellele, et täisõites hortensiad on ahhetama panevalt ilusad, on need väga pika õitsemisajaga – juulis alustavad ja alles sügiskülmadega lõpetavad. Kers kummutab visalt levinud arvamuse, et hortensiatega on palju mässamist. „Hortensiad nõuavad väga vähe hoolt,” kinnitab ta. „Neil pole vaja äraõitsenud õisi noppida nagu paljudel teistel lilledel, pole ühtegi putukat-satikat, kes neid näriks. Ainuke suurem hoolitsus ongi tagasilõikamine.”

Hirm, et hortensiad on õrnad ja neid on keeruline õitsema saada, on tingitud sellest, et pole päris selgeks tehtud, millised on Eestis talvekindlad, millised mitte. Nimelt on puis- ja aedhortensiad meil talvekindlad, aga suurelehelisi hortensiaid tasub kasvatada kas üheaastastena või tuleks neid talveks sarnaselt fuksiate ja inglitrompetitega siseruumi viia. Muidu jääb suureleheline hortensia lihtsalt lehtpõõsaks – talvel külmuvad sel enamasti oksad ära, aga õitseb see põõsas just eelmise aasta võrsetel.

Kers on kogenud, et inimestele tundub hortensiate tagasilõikamine väga keeruline, tegelikult on see imelihtne. Enne lume tulekut peab ära lõikama õied ja kevadel märtsis-aprilli alguses tuleb varred tagasi lõigata nii, et igale neist jääks alles kaks-kolm punga. Lisaks lõigata võra kujundamise ajal välja kõige peenemad oksad. „Kui seda mitte teha, siis tuleb põõsale miljon väikest õit, kui peened oksad välja lõigata, siis tuhat suurt,” lisab ta.

Reeglina hortensiad suvel kastmist ei vaja. Isegi sel suvel ei kasta Kers oma peenral kasvavaid põõsaid. Neile on tehtud korralikult multšitud peenar, mis niiskust hoiab. „Kastmisega on ju nii, et kui sa korra sellega narritad, siis taim tõstab juured üles ja jääb järgmist sahmakat ootama. Kui ei kasta, siis ajab juured sügavale ja otsib ise niiskust. Kui kastmisega harjunud taimed korra kastmata jäävad, siis võivad kergelt välja minna. Loomulikult, kui on kriisiolukord ja taim hakkab kuivama, siis on vaja kasta,” seletab ta.

Lisaks sordile ʻVanilla Fraise’ ja sellest edasi aretatud sordile ʻSunday Fraise’ on väga populaarne vana sort ʻPinky Winky’, mis on samuti algul valge ja läheb aja jooksul roosaks. Klassika hindajate lemmik on jätkuvalt ʻLime Light’, mis on algul pisut roheka õiega, aga need muutuvad aina valgemaks ja lõpus on õisikud lausa kriitvalged pallid.

Et hortensiad rikkalikult õitseksid, on vaja need istutada kergelt hapusse mulda. Kui on must muld või savimaa, siis tuleks istutusauku rodomulda segada. Kui taim ei anna palju õisi, pole kasvukeskkond piisavalt hapu. Kasvuaja jooksul on hea hapukat vett anda, näiteks valada põõsa alla ämbritäis vett, millesse on pigistatud üks sidrun.

Kers on taaskasutususku ja temal lähevad hortensia kastmisvette ka koduaia jäägid. Näiteks punasesõstramahla tegemisel üle jäävad kestad rändavad pange, vesi peale ning hortensiatele ja rododele. Sügisel saavad taimed teise hapuka laksu, kui õunamahla pressitakse.

Iga aastaga on puukool suurendanud hortensiate valikut: kui mullu oli pakkumisel viis sorti, siis tänavu üheksa. Tõsi, osa sortidest oli juuli lõpuks juba otsas. Näiteks sellised, millel õied bordoopunaseks lähevad. „Sel aastal oleme juba praeguseks hortensiaid müünud rohkem kui mullu kokku,” nimetab Kers.

Läbi müüdud on ka suuremad taimed, tüvelepoogitutest oli Maa Elu külaskäigu ajal alles vaid üks. Need on kallid, aga vastupandamatult ilusad. Üks hortensia tüvivorm kasvab puukooli õuele rajatud peenras ja nüüd, mil õied avatud, on see tõeline pilgumagnet. Kers muheleb, et ta alatasa näeb, kuidas tee ääres autod hortensiapeenra ees peatuvad. „Mõned tulevad uurima, millega tegu, ja tahavad endale ka,” sõnab ta.

Veel haruldusi

Pererahvale meeldib vähelevinud taimedega katsetada, näiteks kasvab neil peenral juka. Talveks seda kinni ei kaeta, ainult juurekaela mullatakse. Esimestel aastatel tehti küll varikatus peale, aga siis läksid lehed viletsaks, ilma katteta talvitab tääkliilia kõige paremini.

Isegi pisike palm kasvab peenral: Bauhofi leiunurgast mõne euro eest päästetud kääbus-karupalm, mis nüüd suvega ilusaks kosunud. Sellele tuleb küll talveks korralik soe majake ümber teha.

Kevadel pakub puukool müügiks magnooliaid ja kohe müügiplatsi kõrval on kasvamas suur puu, mis tõestab, kui hästi need meie kliimas kasvavad ja õitsevad. Just too magnoolia on kevadine pilgupüüdja, mis õitsemise ajal möödasõitjaid peatuma sunnib ja uurima toob, mis imepuu see küll olla võiks.