Koduaed Eestis aretatud roosidega

jaga E-post prindi artikkel saada vihje loe ja lisa kommentaare

Silva Tamsalu ning Aili ja Uno Kivistiku aretatud võimsa kasvuga ‘Kalevipoeg’ (1982). Sordi kollased ja lokilised kroonlehed värvuvad servadest roosakaks.

FOTO: Krista Kivisalu

„Haige inimene on oma abituse pärast kuri. Ma olin õelust ja trotsi täis,” meenutab Pärnumaal Koonga lähedal asuva Ura küla Panga talu perenaine Silva Tamsalu (59). „Minuga juhtunu oli nii ebaõiglane, et see ajas hulluks. Endasse kogunenud vihast on väga raske lahti saada.”

Tema rängad sõnad ja praegune olemine ei sobi aga üldse kokku – teist nii elurõõmsat inimest nagu Silva pole ma sel suvel vist kohanudki. Silva leiab, et halvast saab vabaks siis, kui selle asemele tuleb hea. „Inimesel peab olema oma siht ja usk, et ta on vajalik. See aitab paraneda ja hädadega elada.”

Tema on sihiks võtnud Eestis aretatud roosisortide kogumise ja hoidmise ning Panga talu pärandrooside kogu annab meie botaanikaaedadele juba silmad ette.

Mõni lugeja mäletab ehk Silvat ja tema peret Margus Saare „Iseolemise” sarjast. Saade (vt 16.10.2016) tema raskest haigusest (ajuarteri aneurüsm, kuue aasta jooksul oli tal kaheksa operatsiooni) ja pikast taastumisest on ka järelvaadatav. Nüüdki ei saa me haigusest mööda, sest selle kogemuseta poleks vapper naine roosideni jõudnud.

Roosid panid silmad särama

Pärast operatsiooni oli toona 41aastane nelja lapse ema nii abitus seisus, et pidi õppima uuesti rääkima, sööma ja liikuma. „Noorim laps Kadi oli alles kolmene. Raivo on väga hea mees, mu ümber on alati olnud hästi toetav pere, arstid olid head. Kuid neil oli minuga tõesti raske, mind vaevas, et olen kasutuna koormaks. Häbenesin, et olen sant. Siis oli kergenduseks metsa minna ja oma valu välja karjuda,” meenutab Silva. „Enne haigust oli mul tavaline tööka maanaise elu. Nüüd usun, et sain uue elu selleks, et teha asju, mis hinges ja milleks mul enne julgust ei olnud. Õiged inimesed on sellel teel minu juurde justkui ise tulnud. Olen tänulik, et Annela Raud Selge võttis mu klaasimaali kursusele. Seal hakkasin teisiti mõtlema. Sain parema käe liikuma ja kui pilte kodusel Mihkli laadal osteti, tuli tunne, et ma suudan jälle midagi teha.”

Ise tuli Panga tallu ka mesilassülem ja nii alanud mesilaste pidamisest on nüüdseks kasvanud unistus rajada mesilasteraapia maja.

2009. aastal võlus Silva ära aiandusseltsis kuuldud Rein Joosti loeng vanadest pargiroosidest, mida tasub siiani otsida kunagistest mõisaparkidest ja taluaedadest. Panga talus kasvab nüüd ligi 100 pargiroosi: mõned on kodukandist leitud, paljud aga Rein ja Külli Joosti kingitud.

„Rein Joost on minu aia ristisa. Meile külla sattudes ütles ta kohe: „Siia tuleb roosiaed!” Ja tuligi. Mina ei julgenud temaga algul aukartusest rääkidagi, kuigi ta on alati naeruse näoga ja ülisõbralik suhtleja. Abikaasa Külliga rajasid nad 20 aastat tagasi Põltsamaa roosiaia ja kogusid sinna üle 800 sordi, mida on võimalik Eestis kasvatada. Rein Joosti valitud vastupidavad roosid kasvavad Kadriorus ja mujalgi avalikel haljasaladel. Tean teisigi, kes on roosipisiku just neilt saanud. Müts maha selle töö ees, mis nad on teinud roose tutvustades ja paljundades. Alustuseks soovitavad nad kavalalt ikka pargiroose, mis on nii vähenõudlikud, et ei tahagi hoolt.”

Silva roosihuvi arenes peagi Eestis tegutsenud roosiaretajate tööni, nende loodud sorte hakkas ta koguma 2013. aastal. Just meie oma roosid ja tahtmine seda pärandit hoida panid ta silmad uuesti särama.

Milleks meile oma sordid?

Oma nimega aretisi, mis pole küll jõudnud rahvusvahelisse roosiregistrisse, on meil olnud üllatavalt palju, kirjanduses vilksatanud andmeid kokku liites saab neid ehk isegi üle 200. 1950ndatest on teada üle kümne akadeemik Johan Eichfeldi aretise. Vello Veski nimetab oma raamatus „Roosid”, et floribund- ja teehübriidrühma rooside ristlusest on ta välja valinud mitukümmend perspektiivset hübriidi. Kurista roosiaia rajanud Ferdinand Laaseril oli neid üle 40, Uno ja Aili Kivistik said 1970.–1980. aastatel Roogojal 116 head hübriidi. Mõned kenad aretised olid Johann Liivetil ja Aleksander Niinel. Praegu aretab meil roose ainult Mart Ojasalu, Rosmakori roosiaias on tal ette näidata mitukümmend oma aretist.

Elame korduvõitsvate rooside kasvu põhjapiiril ja maailmas on juba üle 40 000 registreeritud roosisordi. Miks siin aretusega üldse vaeva näha? Mart Ojasalu on seepeale vastu küsinud: milleks on meile vaja kodumaist kirjandust või muusikat? Paljud välismaised sordid ei pea meie kliimas vastu ja oma aretised püsivad siin tervemad. F. Laaser põhjendas oma aretushuvi telefilmis „Helin” (1972) aga nõnda: „Aednikki tahab midagi uut. Uue saamine pole lihtne. Tuhandest seemikust on üksikud midagi väärt. Ja pettumusi on olnud palju rohkem kui midagi head.”

Paljudest mõnekümne aasta eest aretatud sortidest teamegi nüüd kahjuks ainult nime ja neid ei kasva enam üheski aias. Lootusetu on vist leida selliseid häid sorte nagu ‘Fridebert Tuglas’ ja ‘Kobarroos’ (Eichfeld), ‘Noorik’ (Veski), ‘Punamütsike’ (Liivet) või peaaegu musta ‘Tondut’ (Laaser).

Silva suur varandus

Silval on kuue aastaga õnnestunud kokku saada 61 Eesti sorti, ta loodab, et tänavu lisanduvad veel Kivistike ‘Laulupidu’, Laaseri roosade õitega nr 25–61 ning Ojasalu aretised ʻAts’, ʻMarie Under’, ʻSolaria’ ja ʻLagra’. Silva loodab, et see pole kõik ja ehk on kellelgi siiski midagi veel alles. Lisan siia tema kogu nimekirja heas lootuses, et kui teate, kust veel mõnda Eesti sorti hankida, võtate ühendust aadressil silva.tamsalu@gmail.com. Silva kasvatab ise roosialuseid. Ta otsib ka head silmastajat, et saaks oma varandust teiste huviliste jaoks paljundada.

Eichfeldi sortidest on Silva kogus olemas ‘Wasablan’, ‘Mõrsjaroos’, ‘Kevad’, ‘Lumivalgeke’, ‘Kolhoositar’, ‘Tallinn’, ‘Säde’; Veskilt on ‘Koit’, ‘Tiiu’, ‘Kati’ ja ‘Tibiroos’; Laaserilt ‘Juubel’, ‘Valge daam’, ‘Kurista’; Kivistike loomingut esindavad ‘Maie’, ‘Aura’, ‘Sume’, ‘Õie’, ‘Kiir’, ‘Saima’, ‘Kalevipoeg’, ‘Pirita’, ‘Menu’, ‘Valdo’, ‘Põhjavalgus’, ‘Ira Prints’, ‘Talupoeg’, ‘Kirilind’, ‘Ülo’, ‘Kivilill’, ‘Sära’, ‘Esto’, ‘Kullerkupp’, ‘Tiia’; Ojasalu sortidest on olemas ‘Edgar’ (ka ‘Peaminister Savisaar’), ‘Mati’, ‘Valge daam’, ‘Mare roos’, ‘Väike Illimar’, ‘Kankaan’, ‘Elsegold’, ‘Grete’, ‘Ilon Wikland’, ‘Perfecto’, ‘Maakodu’, ‘Lamore’, ‘Paradiso’, ‘Milonga’, ‘Liisi’, ‘Josephine’, ‘Ingli puudutus’, ‘Luunja’, ‘Johann Köler’, ‘Unistus’, ‘Femina’, ‘Kuldkroon’, ‘Ants Laikmaa’, ‘Kodu ja Aed’, ‘Palmse’, ‘Arno’, ‘Audru’. 1937. aastal aretatud kreemikaskollaste täidisõitega teehübriid ‘Staatspräsident Päts’ on tal muidugi ka, aga see sort pole Eestis sündinud, selle lõi Christoph Weigand Saksamaal.

Sortide otsimine on olnud põnev nagu detektiivitöö. Esimesed sordid sai Silva Roosoja talust Christi Undilt, kes paljundab Kivistike aretisi, ja M. Ojasalult Rosmakorist. ‘Tiiu’ silma sai Silva Tallinna Botaanikaaiast. Ühel laadal tutvus ta Laaseri tütre Lemmiga, kes samuti roose kasvatab. Kõige rohkem tegi rõõmu avastus, et hävinuks peetud ‘Kolhoositar’ on umbes 40 aastat õitsenud Türil Laiksoode aias. „Leidsin sellise nupukese ajakirjast Maakodu. Sain punaste õietupsudega sordi endalegi. Nutsin, kui haruldane roos 2017. aasta talvel välja läks. Suvel tõime Türilt uued silmad ja nüüd on juba kuus roosisõpra, sh meie kaks botaanikaaeda, saanud minu käest ‘Kolhoositari’.”

Hekis ‘Kurista’ ja ‘Kevad’

Oma talu uhkuseks nimetab Silva hekki, kus kasvavad koos lillakaspunaste õiekobaratega Laaseri ‘Kurista’ ning imehea lõhna ja valgete õitega Eichfeldi ‘Kevad’. Silva lemmik on aga Vello Veski parim sort ‘Koit’. Koidupunaste õitega roos on hästi vastupidav, jõulise kasvuga põõsas õitseb rikkalikult ja kaua. „Kui mul teda endal ei olnud, käisin Tallinna Botaanikaaias ümber ‘Koidu’, õhkasin ja imetlesin.“

Silva on rõõmus Tallinna ja Tartu botaanikaaiaga loodud sidemete üle, küllap tuleb koostöö Eesti rooside taasavastamisele, testimisele ja levikule kasuks. Juulis osales Panga perenaine oma istikutega vabaõhumuuseumis peetud ajalooliste rooside päeval. Mitmel aastal on pere külalisi võõrustanud avatud talude päeval. Seda, milliseid Eesti sorte Silva parajasti müüa saab, näete FB lehelt Panga Talu Roosid.

Talu paikneb paepealsel. Et roosid siin kasvada saaksid, on tehtud kõva eeltööd: kaevatud kopaga süvendid ja täidetud need seisnud sõnnikuga. Roosid saavad turgutuseks vihmaussikomposti. Sügisel katab Silva tagasilõigatud roosid liiva ja adruga. Varanduse hoidmiseks on roosipeenardel talvel ka õhkkuiv kate: euroalustest karkassile laotatud koormakile otsad on aga lahti, et õhk selle all liiguks.

Et kevaded võimaliku talvekahju pärast enam ärevad ei oleks, tahab Silva hakata kõiki sorte kasvatama 3–4taimeliste gruppidena. Silma võtmiseks jääb siis midagi alati alles. Panga aias ongi ees suuremad ümberkorraldused. Silva plaanib välismaa sortidest peaaegu loobuda, kõige paremad ikka jäävad, sest ehk on vaja aretusmaterjali. Praegu kasvab enamik Eesti sorte tal maja taga suures hobuserauakujulises peenras. Vanemad aretised, ehk siis Eichfeldi, Laaseri ja Veski sordid kolib ta praegusele „välismaalaste” istutusalale, hobuserauapeenras saavad ühe haru aga endale Kivistike ja teise Ojasalu sordid. Ka pargiroose kolitakse natuke ümber, et nende õitsedes paistaks rooside ilu juba maanteelt.

„Kahju, et Eestis pole kõike hoitud, mis siin on eestlaste jaoks tehtud. Mina olen meie roosipärandi üle uhke ja usun, et Eesti roosidel on tulevikku,” räägib Silva. „Kui Eichfeldi paremad sordid on ligi 70 aastat vastu pidanud, siis nad ikka peavad olema tugevad ja terved. Neid õitsemas nähes tahetakse sorte kohe endalegi. Olgu neist siis rõõmu! Mul on siin unistuste- ja tööteraapia, see aitab haigusega elada. Naudin seda, kui minu töö teeb teistele rõõmu.”

Muidugi unistab Silval ka ise roosiaretuse proovimisest. Oma sordi jaoks on tal valmis lapselaps Kaspari nimi. „Mul on plaan, kas see õnnestub, ei tea. Igal aastal käin haiglas. Tänavu võtan sinna Vello Veski roosiraamatu kaasa, seal on aretusest hästi kirjutatud. See on pikk ja keeruline töö. Aga siis on mul siht vähemalt 20 aastaks silme ees,” räägib Silva ja loodab, et kui nüüd vihma tuleb, siis näitavad roosid ka sügisel uhket õitsemist.

Tagasi üles