Metsamarjaistandustel on Eestis tulevikku

jaga E-post prindi artikkel saada vihje Loe ja lisa kommentaare

Ahtalehise mustika istandus sügisel.

FOTO: Taimi Paal

Kas Eestis kui väikese elanike arvuga riigis on võimalik metsamarju suuremas koguses kasvatada ja luua istandused, nagu on Põhja-Ameerikas?

Kes soovib metsamarju, läheb ise metsa või rabasse korjama mustikaid, pohli, jõhvikaid või ostab neid turult, kuid metsamarjade istandustest ei ole Eestis eriti kuulda. Viimasel 10–15 aastal on kasvanud kultuurmustikate kasvatajate arv, aga endiselt on vähe nii-öelda jõhvika- ja pohlafarme, mida maailma eri paikades küllalt leidub.

USAs ja Kanadas käinud on märganud, et seal ei korjata metsamarju metsast, vaid need on enamasti pärit spetsiaalsetest istandustest, mis jätavad võõrale silmale loodusliku mulje. Ent tegemist on suurte, hektaritesse ulatuvate marjakasvatustega, kus midagi ei jäeta juhuse hooleks.

Saagi kättesaamiseks üleujutatavad jõhvikaistandused on Ameerikas tihti väga vanad ja rahva seas populaarsed.

Botaanik, Eesti Maaülikooli teadlane Taimi Paal, kes on aastakümneid uurinud kõike metsamarjadega seotut, nende populatsioone, kasvutingimusi, saagikust jms, rõhutab, et praegu on Eestis kadunud ülevaade, kui palju meil metsamarjakasvatajaid üldse on. „Samas neid ikka on, kuna 7–8 aastat tagasi oli alustajaid küll ja marju kasvatati kokku umbes 100 hektaril. Seda ei ole vähe. Nüüd on mustika- ja jõhvikaistanduste pindala kindlasti tublisti kasvanud just väikekasvatajate arvelt, kelle istanduse pindala jääb enamasti alla hektari.”

Pohlakasvatus populaarne Saksamaal

Praegu on Taimi Paali sõnul põhiosa metsamarjakasvatajaid keskendunud kultuurmustikale. See on teinud Eestis suure tõusu ja areng on silmanähtav. Poest ja turultki saab osta meie kohalikke kultuurmustikaid.

Teiste metsamarjadega ei ole seis nii roosiline. „On proovitud ka pohla kasvatada, aga meie mullad ei ole samad, mis näiteks Põhja-Saksamaal Lüneburgi nõmmedel,” võrdleb Taimi Paal. Pohl tahab just sellist pinnast, nagu on Hamburgist 40–50 km kaugusel Lüneburgi kandis: vana merepõhi, liivane ja suure huumusesisaldusega. Ka mujal maailmas ei ole pohlakasvatusest eriti asja saanud.

Taimi Paali arvates võiksid Eestis pohlakasvatuseks sobida Pärnumaal asuvad vanad kunagi merepõhjaks olnud maad. „Põllu peal jääksid marjad liiga liivaseks. Taimede kasvu pidurdaksid meie põllumuldades sisalduvad saviosakesed. Igal juhul Eestis pohla kultiveerimise põldkatsed julgustavaid tulemusi ei andnud. Pole ka häid sorte, mida siin saaks edukalt suurel pindalal kasvatada. Kesk-Euroopas ja Ameerikas aretatud sordid õitsevad sealse pika suve jooksul kaks korda. Meil jääks aga teine saak, mis on esimesest tunduvalt suurem, öökülmade kätte. Pohla kasvatatakse Eestis aga väga edukalt koduaedades ja kasutatakse surnuaedadel hauaplatsi kujunduses,” selgitab Taimi Paal.

Harilik mustikas kasvada ei taha

Hariliku mustika kasvatamine pole kusagil õnnestunud. Kui üldse, siis Eestis on Paali sõnul mõttekas valida madalakasvulised ja poolkõrged kultuurmustikaid. Esimestele sobivad suurepäraselt ammendatud freesturbaväljad ja poolkõrgetele mustikatele freesturbaga parandatud mineraalmullad.

„Harilikku mustikat ei saa ise kultiveerida. Saak jääb kesiseks ega tasu kuidagi ära. Maailmas, sealhulgas Saksamaal, on seda proovitud, aga see pole toiminud. Harilik mustikas tahab puhast metsakeskkonda ja poolvarju, isegi raiesmikul läheb ta välja. See ei kannata avamaa suurt valgust.”

Seega kes harilikku mustikat tahab saada, mingu ikka tavalisse metsa korjama, head kohad on Läänemaal Nõva kandis, Ida-Virumaal Alutagusel ja Lõuna-Eestis Piusa metsades ja Hargla kandis. „Nõva kandis võib olla marju isegi kuni 800 kg hektarilt,” märgib Paal.

Põllumajanduslikuks kasvatamiseks tuleb valida kultuurmustikas. „Meil Eestis on seisvaid freesturbavälju küll ja neil saaks kultuurmustikaid hästi kasvatada.”

Kas jõhvikafarm jääb unistuseks?

Kuna Eestis on seisvaid freesturbavälju palju, saaks Taimi Paali sõnul meie rabadel kasvatada hariliku jõhvika Henn ja Juta Vilbaste aretatud sorte. Põhja-Ameerikast pärineva suureviljalise jõhvika kasvatamine on riskantne, kuna lumevaesed ja külmad talved kahjustavad võrseid ja külmal suvel ei pruugi isegi kõige varajasemad sordid valmida. Ometi on juba suureviljalise jõhvika istandus Eestisse rajatud. Mis sellest saab, näitab Taimi Paali sõnul aeg.

Eesti oma jõhvikasordid on suurte viljadega. Nime on need saanud soode järgi, millelt nad on leitud: ‘Kuresooʻ, ‘Nigula’, ‘Soontagana’, ‘Tartu’, ‘Virussaare’. „Ka hariliku jõhvika rekordsaagid on olnud võrreldavad suureviljalise jõhvika hektarisaagiga – kuni 10 tonni,” ütleb Taimi Paal.

Jõhvika- või mustikakasvatus on teadlase sõnul suur ettevõtmine, eriti alguses, kui peab ootama oma kolm aastat, kuni üldse hakkab saaki saama. Nii kaua ei jaksata oodata. Teine takistus on turbaväljade rendile saamine. „See pole lihtne, sest tuleb teha head projektid, mis läbi läheksid. Eeldab suurt ettevõtmist ja võitlusvõimet, et ettevõtmise vajadust tõestada. Suuremate istanduste rajamist takistab ka saagikorjajate nappus.”

Kultuurmustikas sirgub hästi

Taimi Paal on veendunud, et mustikakasvatus Eestis laieneb.

Levinud on poolkõrge külmakindel saagikas sort ‘North Blue’. Kuigi poolkõrge mustika sorte on kümmekond, on kasvatajate lemmik siiski ‘North Blue’. Metsa talu kasvatab Eestis aretatud poolkõrge mustikasordi ‘Are’ taimi.

Kultuurmustikaistandustes on üks probleem korjajate puudus. „Eestis võib suureks kasvatajaks pidada neid, kel on kultuurmustikaid hektar või poolteist. Suuremate istanduste omanikud on läinud üle isekorjamise pakkumisele.”

Tänapäeva suurkasvatajad praktiseerivat sellist viisi, et isekorjajad registreeritakse eelnevalt, et istandusse ei satuks korraga korjama mitusada huvilist (ka seda on isekorjamise algusaegadel juhtunud).

Toompihlakas võiks samuti olla Taimi Paali arvates kultuur, millel on istandusena tulevikku. Kanadas on need üsna populaarsed. Praegu teeb Polli Aiandusuuringute Keskus katsetusi lepalehise toompihlaka sortidega. „Metsistunud toompihlakaid võib praegugi näha kasvamas männimetsa all, kui sõita Riia poole. Need tõid Baltikumi mõisaajal baltisakslased. Ka meil kohtab mõisate ümbruses metsistunud toompihlakaliike. Nii et paljud asjad, mis tunduvad uued, on tegelikult meil ammu olnud. Toompihlakas ise on maitsev, aga peab inimesi õpetama neid jälle sööma. Vanasti leidus neid Setomaa ja Võrumaa paljudes aedades, kohalikud kutsusid neid Saksamaa toomingateks. Ise sõin neid lapsena kogu aeg.”

Taimi Paal soovitab

1. Inimesed on ajast aega metsamarju armastanud. Teatud nõudeid järgides saab neid ise kasvatada, eelkõige jõhvikaid ja kultuurmustikaid.

2. Harilikule jõhvikale ja ahtalehisele mustikale sobib kasvukohaks freesturbaväli. Ettevõtlikumad võivad asja suuremalt ette võtta. Poolkõrged mustikasordid edenevad paremini mineraalmullas.

3. Koduaias kultuurmustikate kasvatamiseks tuleb teha „maaparandus” ja tuua sobiv freesturvas koduaeda. Pärast hakkab mustikas ka ise endale sobivat happelist keskkonda looma.

4. Metsamarjahuvilisel tasub vaadata Põhja-Ameerika ja Soome sortide poole, mis meie kliimas hakkama saavad.

5. Metsamarju kasvatades on tähtis järjepidev hooldamine ja kannatlikkus nagu muudelgi koduaia taimedel.

6. Kel suured metsad käes, võib metsakorrastuse eesmärgil parandada metsamarjade, eelkõige hariliku mustika kasvutingimusi, raiudes männiku aluskasvust välja kuuse.

Tagasi üles