Piiripealne saar Piirissaar – sõna kõige otsesemas mõttes

jaga E-post prindi artikkel saada vihje Loe ja lisa kommentaare

Saare üks olulisemaid kohti on vaieldamatult kohalik kauplus, mis avab uksed mõnel päeval nädalas.

FOTO: Sander Silm

17. sajand Venemaal – Moskva ja kogu Venemaa patriarhi Nikoni algatatud kirikureformid on löönud sügava lõhe sealsete jumalakartlike inimeste vahele ja reformidega mittenõustunud vanausulised liiguvad võimude vägivalla eest kas itta Siberi laante sügavusse või läände, kus neile jääb ette Peipsi järv oma väikese saarekesega.

Vanausulised polnud saare ainukesed asukad, saarel olid pelgupaiga leidnud veel luterlastest eestlased ja õigeusklikud venelased, kellel ei olnud soovi 25 aastaks tsaariväkke aega teenima minna või kes tahtsid lihtsalt võimude silme alt ära.

Nii või teisiti, kuid just sellest ajast alates võib Piirissaart lugeda püsielanikega asustatuks. Alguse sai tugev ja teotahteline kogukond, mis oma parimatel aegadel küündis mitme tuhande inimeseni.

Piirissaarel turistidele giiditeenust osutava Külli Kella sõnul on saare hiilgeajad jäänud 19. ja 20. sajandisse – 19. sajandi alguses oli seal suisa seitse küla. Tõsi küll, 1862. aasta torm sundis inimesed osa saarest maha jätma ja praegu on saarel kolm küla, kuid Piirissaarel tegutses parimatel päevadel viis kauplust, kaks kooli ja oma pühakoda oli nii vanausulistel, luterlastel kui ka õigeusklikel.

Kuigi Piirissaarel on läbi aegade sõbralikult koos elanud kolm eri kogukonda, on suurima jälje saare ajalukku jätnud siiski sealsed vanausulised.

Et vanausulised hindasid väga kõrgelt kirjasõna ja haridust ning nende suhtumine töösse oli suisa pühalik, oli nende perede elujärg üsna hea. „Vanausulised olid Tsaari-Venemaal oma töökuse ja hea hariduse poolest väga hinnatud. Esimese Eesti Vabariigi ajal tegutses saarel mitu kuulsat suguvõsa, kelle ehitatud lotjasid tunti Peipsi igas sadamas,” räägib Külli Kell.

Saareelanike elatustasemest annavad aimu enne teist ilmasõda tehtud fotod, sealhulgas lustlikud meenutused pulmadest. Need ei jäänud glamuuri poolest maha Tartu linna lokaalide peenetest pidudest.

Murrangu tõi sõda

Sarnaselt ülejäänud Eestiga lõhkus saareelanike tavalise eluolu teine maailmasõda. Kuna Piirissaar oli strateegiliselt tähtis punkt, sooritati sõja ajal saarele pool tuhat õhurünnakut. Vähe sellest, saar ei jäänud puutumata 1949. aasta küüditamisest, mil Siberisse saadeti mitmeid endisi jõukaid saarelanikke.

Siiski läks pärast sõda elu vaikselt jälle rööbastesse, Piirissaare kuulus köögivili, ennekõike sibul leidis taas tee Leningradi ja Pihkva turgudele. Peale selle tegeldi rannarahvale omaselt kalapüügiga. Paraku lõikas selle elukorralduse läbi Eesti taasiseseisvumine, mis sulges sibulale idaturu ja tõi kaasa muid piiranguid.

„Mis seal salata, paljud inimesed olid sunnitud tööotsingutel minema mandrile ja väikesaart tabas järjekordne lahkumiste laine,” räägib Külli Kell. Hea on aga see, et vähemalt suviti tuleb elu Piirissaarele tagasi. Endised elanikud ja nende järeltulijad naudivad idüllilist saareelu, ettevõtja Ruslan Iltsik avas eelmise aasta kevadel taas Piirissaare vana, paar aastat suletuna seisnud Magaziini kaupluse, mis varustab elanikke kõige hädavajalikuga.

Mida saarel vaadata?

Hea uudis on, et turistid on hakanud jälle saart avastama. Huviliste arvu kasvule aitab kaasa mandri ja saare vahel sõitev Kihnu Veeteede praam Koidula. Saare vaatamisväärsusele viitab sadamasse paigaldatud National Geographicu kollane akengi.

Külli Kella jutu järgi on saare suurimad vaatamisväärsused sealsed kolm eriilmelist küla, mis on segu kaluri- ja arhailisest vanausuliste külakultuurist. „Ja loomulikult on siin väga põnev loodus – lihtne, kuid täis üllatusi. Kaks kolmandikku saarest moodustab madalsoo, kus leidub hulgaliselt taimeharuldusi. Piirissaar on konnade paradiis, üheteistkümnest Eestis elutsevast kahepaiksete liigi esindajast võib siin kohata lausa kaheksat. Kevadise ja sügisese rände ajal on saar aga ornitoloogiahuviliste maiuspala,” sõnab ta.

Artikkel on koostatud PRIA toetatud LEADERi koostööprojekti "Elu kahe maailma piiril II" raames.

Tagasi üles