Eesti veoautoralli võitjad on maailmameistrid

Kristo Laadre ja Kristjan Karu sõidu stiilinäide. Foto: Erakogu

Nii mõnelegi Shell Helix Rally Estonia raja ääres seisnud või teleülekannet jälginud rallihuvilisele oli üllatus, et sõiduautodele lisaks kihutatakse Eestis võidu ka veoautode, täpsemalt Nõukogude Liidu ajast pärit GAZ-51 ja GAZ-53-dega.

Samade autodega sõidetakse veel veoautokrossi ja samade mudelite põhjale on ehitatud veobagid, mis väljanägemiselt tõeliste mürakatena mõjuvad.

Maa Elu rääkis kohalikust veoautospordist Kristo Laadrega, kes argielus juhib osaühingut Makrum ja kelle vabast ajast enamik kulub just veoautospordile. Mees võistleb ise ja aitab ala arengule kaasa Eesti Autospordi Liidu veoautospordi komitee aseesimehena. „Veokatega tegelevad enamasti ikka maapoisid, aga mitte ainult. On neid, kes maalt linna läinud, aga ikka sõidavad. Ala juures hoiab mehi selle ekstreemsus ja mõnus seltskond,” usub Laadre. Ja publik austab veokaid. „Rallirajal oodatakse ikka viimased ära ja krossirajal vaadatakse veokaid samuti suure huviga. Rahvale meeldib nostalgiline, aga samas võitluslik vaatepilt.” Kindlasti tõstis huvi veoautode vastu Rally Estonia, kus masinad head kiirust näitasid ja katkestanuid oli vähe. Kolmeteistkümnest ralli lõpetanud veoautoekipaažist kiireimaks osutusid Taavi Niinemets ja Esko Allika.

Kokkuhoidev seltskond

„Eestis sõidetakse veoautokrossi, veoautorallit ja veobagikrossi. Rallis on praegu kõigil masinatel GAZ-53 V8 mootorid ja enamikul GAZ-51 kabiinid ja raamid, sest need on vanemal mudelil stiilsemad. Vanemad kasutusel olevad GAZ-51 kabiinid pärinevad 1960ndatest. Kõige uuemad GAZ-3307-d, mida võib kohata krossirajal, on toodetud 1990ndatel. Viimaseid kutsutakse ka R-Kioskiteks, sest need on suure kabiiniga ja kandilised. Olenevalt aastast ja võistluskalendrist osaletakse hooajal viiel-kuuel krossil, samuti on veokad kohal neljal-viiel rallil, mis lähevad Eesti meistrivõistluste arvestusse,” jutustab Kristo Laadre.

Krossis on küll sõitjaid veidi vähemaks jäänud, aga mitte sedavõrd, et võistlusklasse peaks kokku panema. Tugevamatest veoautokrossimeestest võib Laadre hinnangul esile tõsta Avo Pilve ja Jaan Villaku. „Villakut saab pidada ala hingeks, ilma temata ei oleks see sugugi sellisel järjel nagu praegu.” Rallis seevastu veoautode hulk üha kasvab. Kõvemad veoautorallisõitjad on Taavi Niinemets, Tarmo Silt, Rainer Tuberik. Legendiks peetakse tänagi rajal kihutavat Olev Helüt ja Ants Kristalli, kes on ralliveoautosid roolinud juba kaugelt üle kahekümne aasta. „Hea meel on, et isegi järelkasvu lisandub. Näiteks Rally Estonial võistles kunagise väga tugeva veokamehe Hindrek Kio 19aastane poeg Martin.”

Sõitjad ei ole sugugi ainult mehed. „Krossirajal käis mõni aasta tagasi Avo Pilve tütar Tuuli, kes tegi nii mõnelgi mehel selja prügiseks ja rallirajal loeb elukaaslasele Jüri Lindmetsale kaarti Olev Helü tütar Nele. Rally Estonial oli viimase linnakatse ajal veokaroolis just tema,” teab Laadre.

Kuna mees on osalenud krossi- ja rallivõistlustel ning bagigi ära proovinud, saab ta välja tuua veoautoalade erinevused ja sarnasused. „Veokaralli mehed hoiavad väga kokku, kõik nad on nagu üks meeskond. Kui kellelgi midagi juhtub, ruttavad kõik appi, et abivajaja ikka rajale pääseks ja konkurentsi oleks. Veokakrossis sel määral üksteist ei aidata ja seal minnakse rajale korraga, mitte intervallidega nagu rallis, aga mõlemad seltskonnad on ikkagi väga mõnusad. Sõidukameestest eristab veokamehi see, et seltskond on eraldi, teenindus on eraldi ja jututeemad teised. Mõistagi on sõidukameestel raske taluda, kui veokad neist üsna sageli kiiremad on,” muheleb Laadre. Kiirused on veoautodel päris kibedad, paremad masinad arendavad 160 ja enamgi kilomeetrit tunnis.

GAZ-idel rallisõitmine on ainulaadne kogu maailmas. Kusagil mujal nendega rallit ei sõideta, mistõttu saab Eesti veoautoralli meistrite kohta kasutada väljendit maailmameister. Veoautokrossis peetakse GAZ-idel võistlusi aga mujalgi – Venemaal on krossirajal peale nende liikumas veel ZIL-id, UAZ-id ja Gazellid. Lätis peetakse tavapäraselt üks EMV etapp Smiltenes, kus võib sõitmas näha eestlasi ja lätlasi.”

Kuigi peamiselt saavad meie veoautorallimehed oma sõidud sõidetud kodumaal, on neid oma masinaid ja oskusi näitama kutsutud nii Lätti kui ka Leetu. „Teistes Balti riikides on tekkinud huvi meie juurde sõitma tulla, mehed pidid masinaid ehitama ja nii on tekkinud idee korraldada Balti meistrivõistlused,” kõneleb Laadre.

GAZ-ide baasil ehitatud bagid on eriti ainulaadsed sõiduriistad. „Tegu on GAZ-51 või GAZ-53 raami peale ehitatud masinaga, mille mootor on viidud keskele ja ise istutakse eesotsas. Mootorina on lubatud kasutada GAZ-51 ja GAZ-53 ning Tšaika mootoreid. Viimased on võimsamad ja paljudel on need ka peal. Meistritiitlile sõidetakse nendega ainult Eestis ja Lätis, mõned masinad on ka Leedus. Omavahel käib kõva pusimine, kord on peal eestlased, siis jälle lätlased.”

Ei ole odav lõbu

Veoautoralli kulukuse kohta ütleb Laadre, et see sõltub sellest, kui palju keegi raatsib masinasse raha panna. „Kui mootori saab jooksma, võib juba võidu kihutada, aga arvan, et konkurentsivõimelise sõiduriista ehitamiseks kulub 10 000 kuni 15 000 eurot, muidugi saab ka 20 000 ja enamgi kulutada. Juppe õnneks veel leidub. Arvata on, et GAZ-51 kabiinide ja raamidega läheb järjest keerulisemaks, aga praegu neist veel puudust pole. Reeglites on paigas, et võistlusmasinal peab olema originaalmootor, -raam, -vedrustus (peale amordi), pidurisüsteem ja väga palju muud. Vabaks on lastud käigukastid. Paljudel on peal kuus ja pool tuhat eurot maksvad ralliauto käigukastid, aga on ka mehi, kes sõidavad muudetud ülekandega GAZ-i käigukastiga. Veel üks variant on kasutada Toyota kasti, mille saab kätte 500 kuni 1000 euro eest.”

Kristo Laadre ise alustas veoautokrossiga 2006. aastal GAZ-51-l, aga enne seda oli aastatel 1999–2000 Heiki Pihlaka mehaanik. „Ju sealt pisiku külge saingi. Sõitsin krossi kuni 2010. aastani, aga siis hakkas tervis kannatama, sest radadel on hüppamist ja põrutamist kõvasti. Olen võistluse pooleli jätnud isegi kolmanda koha pealt, sest hing oli lihtsalt kinni. Otsustasin, et lõpetan krossitamise. 2011 oli veokaralli üsna väljasuremisohus, masinaid oli stardis vaid 2–4, aga sealtmaalt on osalejate hulk järjest kasvanud. Kaks aastat hiljem võttis Auto24 Rallist osa juba 14 ekipaaži. Peamine on muidugi osalemisrõõm, aga tore, et olen ka midagi saavutanud. Rallisprindis olen Eesti meistrivõistlustel võitnud 1. ja 3. koha, Viru rallil 1. ja Harju rallil 3. koha, eks häid kohtasid ole muidugi veel.”

Seekordsel Rally Estonial Laadre paraku starti ei jõudnud, sest eelnenud Viru rallil lagunes auto kardaan. Nüüd on auto juba korras ja ootab uusi starte. Lähitulevikus plaanib Laarde ära proovida sõiduautoralli, 1983. aastast pärineva Toyota Starletiga. „Siis oskan täpselt võrrelda, mis vahe on sõidu- ja veoautorallil.”

Lõpetuseks ütleb ta, et kes endale ralliveokat ehitama hakkab, võtku mõne praeguse sõitjaga ühendust ja küsigu, kuidas korralik masin komplekteerida. „Kõigil meie ala harrastajatel on hea meel, kui rajale uusi võistlejaid tuleb. Pilku võiks peal hoida ka Veokaralli Facebooki lehel.”