Tallinna koolilapsed joovad Karukäpa sõstramorssi

„Mulle meeldiks, kui inimesed tuleksid endale marju korjama. Ise valivad, milline sort meeldib,” pakub talunik Reet Karukäpp. Foto: Silja Joon

„Selline saak on kingitus,” ütleb Pärnumaa Karukäpa aiandustalu pidaja Reet Karukäpp, kes parajasti murutraktori roolis oma mustasõstraväljadelt järjekordse marjakoormaga naaseb – põhiosa talus toodetud mustasõstramahlast läheb pealinna lastele morsi valmistamiseks.

„Nii palju marju pole mul kunagi olnud ja ma pole selleks mitte midagi teinud. Ei oska seda seletada. Mul ei olnud möödunud aastal väetise ostmiseks raha, olin sisuliselt pankrotis, sest mullu saaki ei olnud,” seletab Karukäpp.

Ennast ise pensioneerunud loodusteadlaseks nimetaval taimekasvatajal on geoloogiadoktori kraad ja teadlase ratsionaalne elunägemus, samuti toetav pere. Kätte on jõudnud pereettevõtte kõige pingelisemad päevad: mahlamajas rassivad tiimina varavalgest hilisööni sõstardest mahla pressides Reeda õde ja tütar. Kui vaja, tuleb õemees ja parandab ära mõne rikki läinud masina.

„Põõsad kurnavad ennast nii välja, et järgmine aasta ei tule midagi. Võib arvata, et järgmine aasta on katastroof,” pakub Reet Karukäpp.

Lähinädalad on tippaeg

Talunik räägib, et tavaliselt variseb öökülmadega osa viljaalgeid maha, aga seekord varisemist ei olnud – kõik kümme viljaalget jäid kenasti rootsu külge. Siis sai selgeks, et saak tuleb võimas. Muidugi olid esimesed jaheduse ja kuivaga kasvanud marjad maitsetud ja pisikesed. Soojuse ja vihmaga aga pilt muutus.

Mustad sõstrad hakkasid valmima tänavu juba juuli teisel nädalal ja neid peaks korjata saama augusti keskpaigani või kuu lõpuni.

Ühest põõsast saab heal aastal kuni viis kilo marju, aga põõsad ei ole ju ühesugused. Saagikust arvutatakse sõstardel hektarite järgi: Karukäpa talu neli hektarit marjapõõsaid annab välja keskmisel aastal kuus tonni sõstraid. Möödunud aastal ei saanud ühte tonnigi.

Et mitte püsiklientidest ilma jääda, ostis talunik Pollist külmutatud marju ja tegi nendest siirupit. „See oli suhteliselt tuim töö ega tasunud ära, aga pidin viimase välja panema, et mul oleks midagi müüa,” kirjeldab Reet Karukäpp.

Praegu on erakorraline olukord. Tänavune saak tõotab tulla 15–16 tonni marju, aga ilmselgelt pole jõudu seda hulka kätte saada ja töödelda.

Marju korjatakse eri meetoditega jaokaupa. Valitud sordimarjade noppimist karbikestesse hinnatakse 60 kuni 80 eurosenti kilo ja see kergitab marja hinda. Kahjuks pole tänavu suuremat marjamüüki loota: musti sõstraid on turul väga palju ja nende hind läheb järjest odavamaks.

Eesti on Euroopa osa ja sealsed turuhinna kõikumised mõjutavad ka Karukäpa talu toodangu müüki. Euroopa kõige suurem mustasõstrakasvataja on Poola ja kui tema oma kauba tõhusa eksporditoetuse najal mööda Euroopat laiali paiskab, ei jää teistele midagi, teab Reet Karukäpp. Põõsaraputamise meetodiga on võimalik paaril inimesel korjata kogu mahla valmistamiseks vajalik kogus. Mahlategemise jõudlus seab korjamisele piirid.

Et korjata marju mahlakatlasse, peab välja mõtlema odavamaid marjakorjamisviise, teab Reet Karukäpp, kes on leiutanud toreda elektrilise marjakorjamise seadme, mis sobib eeskätt meestele: pendelsae otsa on disainitud mustasõstrapõõsa raputamiseks sobiv otsak. Leiutis on patendiametis registreerimisel.

Masinaga korjatud marjad on leheprügiga segamini ja vajavad enne mahlakatlasse jõudmist tuulamist või suurtes vannides pesemist.

Mahlategemine on raske käsitöö

Karukäpa põldudel leiab ligemale 30 sorti mustasõstrapõõsaid. Põõsas kannab korraliku hooldamise korral saaki 9–10 aastat. Talu mustasõstrapõldude esindussort on ʻLentjai’, maheda maitse, suure marja ja hea kandvusega sort. Masinkorjeks see eriti ei sobi. Kuigi selle sordi põõsaread on üle 10 aasta vanad, pole Karukäpp raatsinud neid üles künda – istandus vajab pidevalt noorendamist ja maa viljavahelduse pärast puhkamist. Osa põllumaad on heinamaana uute põõsaste ootel või juba üles küntud. Karukäpa perenaine loetleb sorte, millega ta on rahul: ‘Zagadka’, ‘Lentjai’, ‘Karri’, ‘Ruben’, ‘Triton’, ‘Interkontinental’.

Kas taimla rajamisel tehtud panus mustadele sõstardele oli õige valik? „See oli õige valik, sest maa on liigniiske ja muld kehv. Must sõstar on ainus, mis seda talub. Punane sõstar ja karusmari liigniiskust ei talu ja maasikate jaoks on liiga palju umbrohtu,” seletab Karukäpp ja lisab, et tänavu oleks pidanud kasvatama suuremas koguses hoopis arbuusi ja melonit.

Mahlategemine on raske käsitöö, hooajal pressitakse seda hommikust õhtuni. Hea oleks külmutada aga mahlamarju, et neid tasapisi ja jõudumööda sügisel mahlaks pressida. Ühel aastal käis Karukäpp läbi kõik Pärnu külmhooned, aga keegi ei olnud nõus tema marju sinna võtma.

Enamik on spetsialiseerunud kala jaoks ja neil on keeruline midagi muud sinna panna. Õnneks sai talunik äsja siiski ühe külmhoonega jutule ja loodab need marjad, mida ta mahlaks teha ei jõua, sinna hoiule viia.

Pressimisjääk on kõrvalsaadus, millest saab igasuguseid asju teha. Näiteks veini. Reet Karukäpp teab, et kõige väärtuslikum oleks toota mustasõstraseemne õli. Sellest tehakse ravimeid ja kosmeetikatooteid. Kahjuks puudub Eestis tehnoloogia selle õli kättesaamiseks.

Samuti on marjade kuivatamise tulemusel valmistatud tooted Reet Karukäpa arvates poes nii kallid, et käsi tõrgub neid võtma. „Kuna mul jõud peale ei hakka, siis ma üldse ei uurigi, mis ja kuidas,” lisab taimekasvataja.

Põhiosa Karukäpa talu magustatud mustasõstramahlast ostab ära Tallinna koolitoitlustus. Suurema osa kaupa turustab Karukäpp otse talust, sest kaupluse juurdehindlusega muutub mahlapudeli hind mõttetult kalliks. Talunikul on püsikliendid, kes tellimused juba ette teevad ja talvevarude peale mõtlevad.

„Mulle meeldiks, kui inimesed tuleksid endale marju korjama. Ise valivad, milline sort meeldib,” pakub talunik.

Kuna Karukäpa talu on olnud aastaid Pärnu kutsehariduskeskuse aiandusõpilaste praktikakoht, on praktikantidest palju abi. Kahe aasta pärast 80aastaseks saav talunik ütleb, et tema eesmärk on leida huviline, kes on valmis talle abiks tulema või istandust rendile võtma ja seda majandama.