Ellu aitab jääda riski hajutamine

Eesti Põllumajandus-Kaubanduskoja nõukogu esimees Olav Kreen. Foto: Agnes Aus

Mullu jäi lakkamatute vihmasadude tõttu paljudel põllumeestel osa saagist koristamata, tänavu kimbutab juba kolm kuud kestev põud. Paratamatult tekitab see linnainimestes imestust, kuidas põllumajandusettevõtted sellistes tingimustes vastu peavad.

Teraviljakasvataja, OÜ Rabaveere Farm juhataja Olav Kreen märgib, et ilm on alati põllumehe vaenlane, aga ka liitlane olnud. „Vaadates viimast kolme aastat, tundub, et ebanormaalsus on saanud meie normaalsuseks,” muigab ta.

Kreen räägib, et nende kant Virumaal ei saanud kevadel vihma ja seetõttu ollakse üsna hädas. „Teisalt on meil nüüd kümne-paarikümne aasta taguse ajaga võrreldes parem tehnoloogia kasutusel, samuti bioloogilised vahendid, mis aitavad taimedel stressiga toime tulla,” seletab ta. „Aasta kokkuvõte sõltub kogutud saagist, tehtud kulutustest ja saagi müügihinnast. Kõik sõltub ikka sellest, kui palju ja millise kvaliteediga kätte saame, aga selle üle pole mõtet praegu isegi spekuleerima hakata.”

Kreen, kes on ka Eesti Põllumajandus-Kaubanduskoja nõukogu esimees, tõdeb teiste põllumeestega suhtlemise põhjal, et kolmas keeruline aasta järjest on paljud ettevõtted raskesse seisu pannud. „Eriti just väiksemate ettevõtete juhid ei jaksa enam,” ütleb ta. „Kui näiteks 2008–2009 läksid müüki põllumajandusettevõtted, kus omanikel polnud järeltulevat põlvkonda peale tulemas, siis praegu ütlevad noored, et pärast kolme sellist aastat ei jaksa enam. Lapsed on vaja kasvatada ja kannatus lihtsalt katkeb.”

Enamik inimesi töötab 40 tundi nädalas ja peab puhkepäevi, aga põllu- ja loomakasvatajatel puhkepäevi ei ole. „Lastel on koolivaheaeg, aga sina pead tööd tegema. Kui veel ühiskonna suhtumine on, et te küsite vaid toetusi, siis tekib jõuetus paljudes,” tõdeb Kreen. „Arvan, et oleks tore, kui tuleks vähemalt moraalne tugi valitsuse ja Eesti avalikkuse poolt. See on põllumehele oluline, kui öeldakse, et me saame aru, et teil on raske ja isegi kui meil ei ole raha, mida toetuseks maksta, on see töö, mida teete, Eesti riigile oluline. Meie töös on tõesti probleem probleemi otsa, aga me otsime ise lahendusi. Käsi pikal küll keegi abi ei oota. Kes ootasid, on ammu lõpetanud.”

Eesti ühe suurema põllumajandusettevõtte, OÜ Estonia nõukogu liige Jaanus Marrandi nendib, et põllumehe tuju pole tõesti kiita, kui ei saa saaki. „Kui oled vilja külvanud ja põllult, kust loodad saada 5–6 tonni, saad kaks, siis loomulikult on meel mõru.”

Samas peabki põllumajandusettevõtet majandades alati arvestama riskiga. „Nagunii on ühel aastal palju vihma, teisel kuiv. Rahavoogu planeerides ei saa arvestada kõige parema saagi ja hinnaga. Meie ei arvesta plaane tehes kunagi maksimaalsete börsihindadega, võtame kuldse keskmise, samamoodi ei arvesta kõige parema saagiga. Kui kuskilt võidad, siis kindlasti teises kohas kaotad,” seletab Marrandi.

Rääkides uutest kultuuridest, siis uba ei saanud mullu valmis, aga tänavu näiteks lõunamaine mais kasvab mis mühiseb – sel aastal tundub see õige valik. „Jälle riski võtmise küsimus, iga ettevõte peab ise tunnetama, kui palju ta riske julgeb võtta,” lisab Marrandi.

Europarlamendi saadik Ivari Padar tõdeb, et ekstreemsete ilmastikuoludega aastaid on ikka ette tulnud, aga nüüd on lühikesse perioodi neid rohkem sattunud. „Ma pole küll kliimateadlane, aga erinevaid ettekandeid kuulates tundub, et see teema muutub üha tõsisemaks ja mööda sellest vaadata enam ei saa.”

Paratamatult peab põllumees tegevust planeerides kasutama talupojatarkust ja ilmast tuleva riskiga arvestama. „Olen ma kodukohas arutanud teemat vanade põllumeestega ja nad tõdevad, et on raske küll – miinusesse ehk tänavu ei jää, aga kasum kannatab kõvasti,” sõnab Padar ja kinnitab, et põllumajandusega tegelemine ei muutu siiski kunagi mõttetuks. Kui 2100. aastal on prognoosi järgi Maal 10–11 miljardit sööjat ja keskmise sissetulekuga inimeste arv kasvab, siis turg aina paisub.

Tulevasi põllumehi kasvatava Eesti Maaülikooli rektor Mait Klaassen räägib, et põllumajandus on ikka olnud riskiäri. „Me õpetame alati, et põllumajanduses on vaja riske hajutada. Peab olema eri kultuure, eri valmimiskiirusega. Põllumees peab plaane tehes olema alati valmis nii põuaks kui liigniiskuseks,” tõdeb ta. „Igal juhul peab sul lisaks raamatutarkusele olema elukogemust ja see nn kõhutunne.”