Väikeettevõtja peab hirmsasti siplema

Marianne Tori teab, et üha suurenevas konkurentsis tuleb väikesel tegijal tohutult vaeva näha ehk kogu aeg peab „siputama ja saputama". Foto: Sirje Niitra

Ehkki Pai Pagari firmamärk ja selle kohvikutes pakutavad maitsvad pirukad-koogid on tuttavad üle Eesti, pole elu selle omanikule sugugi alati pai teinud ja jätkamise nimel tuleb kõvasti pingutada.

Kui selle suve kuumade ilmade saabudes Pärnu rannas päevitamiseks oma meeliskohta otsisin, pidin pettuma, sest kohal, kus varem olid suviti päikesevõtuks mõnusad puust lamamistoolid ja kena puhkeala koos väikese kohvikuga, laius umbrohuväli. Mis juhtus, pärisin Marianne Torilt, kes varem siin lahke perenaisena aastaid vägesid juhatanud oli.

Lepingut ei pikendatud

„Minu leping Pärnu linnaga selle maatüki rentimiseks lõppes ja seda ei pikendatud. Linna esindaja ütles, et neil on selle kohaga uued plaanid ja teised mõtted. Täna näeme, et seal pole midagi. Nagu pole enam ka samas lähedal surfialal varem tegutsenud õlletelki. Selle asemel on promenaadi äär erinevaid putkasid täis pikitud,” selgitab naine.

Sellest, et ranna ääres paiknenud Saku Shaki nime kandnud päevituskohta enam ei ole, on kahju nii kohalikel kui ka kaugemalt tulnud puhkajatel, kes siin meeleldi aega veetmas käisid. Sest sellist teist privaatset kohta, kus sai kasutada tasuta lamamistoole ja WCd ning vajadusel väärtasjad ujuma mineku ajaks leti taha hoiule anda, Pärnu rannas enam ei ole. Ka söögikohast, kus kohapeal valmistatud toitu serveeritaks korralikelt nõudelt ja joogid oleksid alati külmad, tuntakse puudust. Ühessegi kioskisse ju rohkem kui üks külmkapp ei mahu, mis tähendab, et joogipudelid seal kuumal ajal, kui rannas tuhandeid inimesi, vaevalt et jahtuda jõuavad. Nimetatud kahes, nüüd ametnike korraldusel kadunud kohas oli aga külmikuid palju ja joogid seisid pikalt külmas. „Kui meie pidime kooskõlastama iga laua, tooli, päikesevarju ja piirde, siis need kioskid on igaüks isemoodi imelikud ja riivavad silma. Menüü on pikk, aga sees vaid üks kodune külmik,” lausub Tori.

Idee Shaki tegemiseks, mis tähendab ajutist, hooajaks avatavat söögikohta, tõi naine Indiast ja arendas seda omamoodi edasi. Näiteks püstitas ta ühel hooajal sinna kahekorruselise kerge ehitise, kus oli õhtul mõnus, kokteiliklaas käes, päikeseloojangut vaadata. Muide, maasikamargaritad olid seal eriti maitsvad ja piparmünti võeti otse peenrast. Oli varjulisi kohti, kus sai pehmetel mattidel lesida või korvtoolis jalgu kõlgutada. Pered võisid siin terve päeva veeta ja ligi pääses ka ratastooliga, mis pole sugugi vähetähtis. Mõned näited toonasest rannakohviku menüüst, mis mõnele restoranilegi silmad ette annaks: sinimerekarbid küüslaugu, valge veini ja peterselli ning käsitsi valmistatud röstitud saiaga, Tahkuranna soolavimb Pärnu leiva ja eesti või ning punase sibulaga, grillitud tiigerkrevetid või, tšilli, küüslaugu ja ingveriga.

Mullune suvi oli kehv ja teenistus jäi väikeseks. Seda enam tilgub firma omanikul nüüd, mil rahvast rannas murdu, süda verd. Ta vaatab umbrohtu kasvavat platsi kurva pilguga, nagu ka paljud teised möödujad ega saa aru, miks linnavalitsus tema firmale Šeiker veel seda üht suve ei andnud, nagu ta sügisel palunud oli.

Koht olgu sipelgate tee peal

Rannakohviku kõrvalt avas tegus naine Pärnus veel teisegi Pai Pagari nime kandva söögikoha. See, Endla teatri kõrval asuv väike kohvik, kus sai oma käega suppi tõsta ja kus headel aegadel lahkelt veel ka tasuta koogitükk ulatati, kogus kiiresti populaarsust, eriti vanemate inimeste seas, kuid on nüüdseks samuti tegevuse lõpetanud. Omaniku sõnul sai talle saatuslikuks linna liikluskorralduse muudatus, mis suunas inimesed teisele tänavale. „Sa pead olema otse sipelgate tee peal,” ütleb ta välja ühe äritegemise käigus selgeks saanud tarkuse. Ei aidanud siin seegi, kui külma peletamiseks vanasse majasse õdus kamin sisse tehti ega ka ulatuslik reklaam kohalikus ajalehes ja raadios. Nüüd loodab Marianne Tori, et vana bussijaama hoone, kus ta tänavu oma kohviku avas, jääb „sipelgate” käiguteele, aga eks aeg näita. Uue bussijaama valmimisel jäi see maja tühjaks ja mitu sinna tulla lubanud ettevõtet on praeguseks ära öelnud. Loodetavasti meelitab Pai Pagari soojade pirukate lõhn siiski inimesed kohale. Seda enam, et vanemad linnaelanikud mäletavad, et selles majas on alati maitsvaid saiakesi tehtud. Esialgu on külastatavus siiski loodetust palju väiksem.

Marianne Tori teab, et üha suurenevas konkurentsis tuleb väikesel tegijal tohutult vaeva näha ehk kogu aeg peab „siputama ja saputama”. Reklaam tuleb täita sisuga, mis tähendab, et tuleb välja mõelda ja katsetada uusi retsepte, kohti ja müügiviise.

Hästi läheb Pai Pagaril praegu Tallinnas Narva maanteel asuvas Pro Kapitali majas, kus väikesel pinnal, mis mahutab vaid kaks lauda, pakutakse päev läbi sooje pirukaid, vrappe, salateid ja smuutisid juba seitse aastat. Enne selle koha valikut käis Tori mitu päeva seal kõrval oleva vana sohva peal istumas ja möödakäijaid lugemas ja see tasus ära.

„On suur vahe, kas taina segab masin või teeb seda inimese käsi. See on maitsest kohe tunda,” ütleb naine välja väikese söögikoha põhilise eelise. Et klientidel igav ei hakkaks, toob ta oma reisidelt kaasa uusi retsepte. Barbeque-kohtunikuna mööda maailma võistlustel käies näeb ja kuuleb ju mõndagi. Ühe viimase ideena kiidab ta Inglise muffineid, mis on juuretise peal valminud õhulised saiakesed, kaetud juustu ja maitsetaimedega. Selliseid Eestis mujal ei tehta. Ka kilud võileibadele puhastatakse käsitsi, kõik toorained on värsked ning toidud kohapeal valminud. Smuutid on samuti kohalikest marjadest. Tänapäeval oskavad inimesed seda hinnata. Käibe üle ei saa Pai Pagar kurta ka Tallinna linnavalitsuses asuvas söögikohas, kus sealseid töötajaid toitlustab.

Töötajaid raske saada

Pai Pagari omanik eelistab tööd teha oma inimestega ja juhuslikku tööjõudu ei taha ka suvehooajaks palgata – vajadusel lihtsalt suunab inimesi ühest kohast teise. Koos moodustavad nad nagu ühe itaalia perekonna, kus kõike koos tehakse. Uute töötajate leidmisega on muidugi raskusi. Tori meenutab pööraseid aegu, kui alustas 90ndatel Sakus väikese ööpäev läbi tegutsenud Sireli baariga. Toona küpsetati nii palju ja nii kaua, kuni tooraine otsa sai ja kõik söödi ära. Lisaks pani ta maainimeste toiduainetega varustamiseks käima Eestis esimese täisvarustuses kauplusauto „Lepatriinu”, mis sai Soomest toodud. Nädala sees käidi üle Eesti kaupa hankimas ja laupäeval müüdi see maapiirkondades maha. Inimesed seisid sabas ja ootasid kauplusauto tulekut iga ilmaga.

Edasi on Pai Pagar ehitanud Pagari tänava majja politseinike jaoks restorani, mis oli omal ajal tuntud maitsvate söökide ja heade hindade poolest ja kuhu pääses vaid töötõendi ettenäitamisel. Sealt mindi edasi teenindama Lubja tänavale Tallinna prefektuuri töötajaid, kust tuli aga lahkhelide tõttu juhtkonnaga peagi lahkuda. Nurjunud katsetusi on olnud teisigi.

Kui küsin, palju tal praegu üldse söögikohti on, vastab naine: „Vähe”. Ja loetleb: Pärnus üks, Tõdva bensiinijaamas teine, siis veel kohvikud Tallinna linnavalitsuses ja Pro Kapitali ärimajas. Tihti käiakse ka üritustel. Tootmine on Pai Pagaril Raplamaal asuvas Sutlema külas, kus valmivad maitsvad pirukad ja kondiitritooted, mis on müügil ka Rimi poodides, teistesse kaubakettidesse pole aga õnnestunud sisse saada. Veel tööjõupuudusest rääkides mainib Tori, et maal on inimesi küll, kes tahaksid tööd teha, aga tihtipeale saab takistuseks bussiliiklus või õigemini selle puudumine, mis ei võimalda õigeks ajaks tööle ja sealt ära saada. Äri ajamise teevad keeruliseks ka tarneraskused, sest kaupa tuuakse heal juhul korra kuus, aga vaja oleks mitu korda nädalas.

Lõpuks tunnistab ettevõtja, et on ebaõnnestunud kohtade valiku ja ametnike mõistmatuse tõttu palju haiget saanud ja Eestis enam toidukoha pidamisel erilist perspektiivi ei näe. „Pigem vaatan ekspordi ja välitööde suunas,” lausub ta. Ta on käinud Soomes turgu uurimas ja saanud seal laatadel väga hea tagasiside. „Eestis ei jaksa enam ära maksta kõiki neid tasusid, mida kaubaketid nõuavad, Soomes nii palju ei küsita ja sealne inimene oskab juba ka käsitööd hinnata,” selgitab ta.