Kohe pärast väiksemat sadu on suurepärane aeg kastmiseks

jaga E-post prindi artikkel saada vihje Loe ja lisa kommentaare

Pikalt kestva põua tõttu kipub lillede õitemise aeg tänavu tavapärasest lühem olema.

FOTO: Erakogu

Erakordse suvesooja miinuspooleks on põud, mis teeb mitmetes Eestimaa paikades aiaomanikele muret. Üksikud vihmasahmakad ei leevenda taimede janu ja kastmise vajadus on paljudes piirkondades jätkuvalt suur. Kuidas taimi janust päästa, selgitab Hansaposti tootejuht Kristjan Kull.

Kuumal põuasel ajal vajavad kastmist nii muru, lillepeenrad, köögiviljad avamaal ja kasvuhoones kui ka marjapõõsad. Kõige janusemateks muutuvad põuaga suurte lehtedega taimed, seevastu kõige vastupidavamad on täiskasvanud puud ja ilupõõsad, mis saavad reeglina ise hakkama, kuigi pika põua puhul vajavad lisavett needki.

Mida liivasem on pinnas, seda sagedasemat kastmist taimed vajavad, niiskuse hoidmise mõttes on paremas seisus need aiapidajad, kelle muld on savine või turbane.

Pea kõigi taimede kastmisel kehtib kuldreegel – kasta tuleb pigem harva, hilisõhtusel ajal ja ohtralt. Kui taim saab vett sageli, aga ebapiisavas koguses, meelitab see juured mulla pinnakihti ja teeb vaat et asja veelgi hullemaks.

Kõige lihtsam moodus kontrollimaks, kas muld sai piisavalt märjaks, on pista näpp mulda – kui märg on vaid mulla pealiskiht ehk sõrm ei saa üleni niiskeks, tuleb kastmist jätkata. Sama katset võib teha ka pärast vihma, tihti on niiskus jõudnud vaid sentimeetri sügavusse. Kuna taim saab vee kätte juurtest, siis pole reeglina lehtede kastmisest kasu, vesi tuleb suunata võimalikult juure lähedale. Kui rõdul on paar kastitaime, siis piisab lihtsast kastekannust, aga suures aias peaks olema igal aiapidajal üks korralik pikk voolik, lisaks on abiks erinevad vihmutid.

Kuumal ja päikeselisel päeval taimedelt aurustuv veehulk kahekordistub ehk taimed vajavad kaks korda enam vett kui jahedatel pilvistel päevadel. See ei tähenda, et kastmist peaks hajutama, vaid vastupidi – enamik taimi eelistab korraga suurt veekogust. Just aurustumise tõttu võiks eelistada taimede kastmisel ka õhtust aega, mil päike on juba madalal, vastasel juhul aurustub osa veest koheselt ega jõua kunagi juurteni.

Neid taimi, mida võib kimbutada jahukaste, näiteks maasikaid, herneid, aga ka roose, võiks kasta õhtu asemel hommikul võimalikult vara. Kui tegu on suurelehelise taimega tuleb aurustumise vältimiseks kasta eelkõige juuri, mitte lehti.

Kui võiks arvata, et väike vihmasabin põuaperioodil annab aiaomanikule hetke hingetõmbeaega, siis tegelikult on vastupidi – kohe pärast väiksemat sadu on kastmiseks suurepärane aeg. Esiteks jõuab vesi paremini taimeni, sest kastmisvesi imendub juba niiskes mullas kiiremini kui kuivas kõvas pinnases. Teiseks on enamasti pärast sadu ilm veel sombune ja jahedapoolne, mis vähendab vee aurustumist.

Vaid üksikud taimed taluvad otse kraanivoolikust voolavat jääkülma vett, enamik eelistavad jahedat või toasooja vedelikku. Seega võiks esimese võimalusena eelistada oma tiigi, järve või muu veekogu vett, seda enam, et lihtsamad pumbad on võrdlemisi soodsad ja tsentraalne kraanivesi suures koguses kallis. Lisaks on tsentraalse veega oht, et kui kõik majapidamised hakkavad korraga kastma, jääb veesurve madalaks. Loomulikult on kastmiseks hea ka kokkukogutud vihmavesi, aga põuaperioodil on sellest teadmisest vähe kasu.

Kui kraanivee kasutamine on ainus võimalik lahendus, tuleb eriti külmakartlike taimede tarbeks täita veega suurem tünn, lasta sel päevapäikesel kogu päeva vältel soojendada ning kasutada alles hilisõhtul kastmisveeks. Kõige külmaõrnemad on tomatid ja kurgid, mis viskavad jäise veejoa peale kardetavasti sussid püsti.

Külma vee pärast peab vähem muretsema nende taimede puhul, mida kastetakse vihmutitest, sest vesi paisatakse sooja õhku, kus see jõuab enne sihtmärgini jõudmist soojeneda. Vihmutite puhul tasub teada, et need niisutavad mullapinda maksimaalselt 5-10 sentimeetri sügavuselt ehk päris kõigi taimede jaoks sellest ei piisa, küll on vihmuti pea asendamatu muru kastmisel. Seejuures on ka vihmutid väga erinevad, näiteks uduvihmuti sobib küll murule, aga mitte lillepeenarde kastmiseks. Suurde aeda vihmutit soetades vali suure kastmisraadiusega ja väikesesse väikese kastmisraadiusega tarvik.

Muru on küll üldiselt vintske ja hea taastumisega, aga praeguse põuaga vajab ka muru regulaarset kastmist. Kui teiste taimede puhul soovitatakse kastmist varahommikuti või hilisõhtuti, siis muruvihmutid võivad töötada vajadusel ka ööpäevaringselt, eriti kui vihmuteid on vähe ja neid tuleb ümber tõsta. Kui vihmutitega on kaetud kogu aiamuru, on ideaalseim aeg kastmiseks öö. Lisaks kastmisele tasub teada, et põuaperioodil võiks lasta muru tavapärasest kõrgemaks kasvada ehk niita harvem ja seadistada niitja lõikepind kõrgemale.

Kastmistarvikute valik on lai, aga sobivaimate väljavalimine nõuab ootuste ja vajaduste kaardistamist. Pea iga toote puhul on saadaval nii lihtsad ja traditsioonilised kui moodsad mugavuslahendused. Näiteks veevoolik võib olla klassikaline, aga ka selline, mis sikutades sõlme ei lähe ja end töö lõpetades ise kas elektri või vedruga maja küljes olevasse rulli tagasi tõmbab. Mugavuslahenduseks on ka erinevad otsikud, mis on tehtud külmakindlaks, et need võiks muretult ka talveks õue jätta. Kõige mugavamaks lahenduseks on erinevad kastmiskompuutrid, mis on sisuliselt robotid, kes teevad kastmistöö ise ära just õigel ajal ja sobiva veekogusega, seega võib pererahvas ise ka pikemalt kodust ära sõita. Miinuspoolele võib muidugi kirjutada krõbeda hinna, mis väikeses kasvuhoones ehk tunda ei anna, aga suures ilu- ja köögiviljaaias võib jääda siiski takistuseks.

Alati polegi tegu vaid mugavusvajadusega, näiteks iseniitvad robotid või koerakutsikad võivad mängleva kergusega kalli vooliku ära augustada, seega on hea kui see kastmise vaheajal murul ei vedele.

Esmalt tuleb vesi siiski kätte saada ja kui see just otse kraanist ei jookse, on tarvis pumpa. Aiakastmiseks vee kättesaamiseks kas veekogust, tünnist või muust mahutist piisab enamasti lihtsast ja soodsast pumbast, aga mõnel puhul võib vaja minna ka näiteks sukelduvat survepumpa, millega saab vee kätte ka suuremast vihmaveetsisternist.

Kõige enam vähendavad aiaomaniku töövaeva sisseehitatud mullasisesed niisutussüsteemid, mis on paigaldatud juba aeda rajades enne muru külvamist. Paraku tähendab kõige väiksem vaev ka kõige suuremat esmainvesteeringut, aga pikas plaanis tasub see siiski end ära.

Tagasi üles