Hiidrahe – suvine oht

FOTO: Ove Maidla

Aeg-ajalt sajab rahet. Tavaliselt on see peenrahe või jääkruubid või siis sentimeetrise läbimõõduga rahe. Harva juhtub, et rahesadu muutub nii intensiivseks, et tekivad hanged või terade läbimõõt ulatub üle 2 cm – sellisel juhul on tegu juba ohtliku nähtusega.

Et praegune kuum ilm jätkub ja ka äikeseoht on suur, võib selliseid ränki rahesadusid ette tulla ja päevakohane on tutvustada hiidrahet.

Kui raheks nimetatakse sademeid, mis kujutavad endast väga erineva kuju ja suurusega jäätükke, mille läbimõõt on vähemalt 0,5 cm, siis hiidrahe rahetera läbimõõt on suurem kui 2 cm. Kuna suurtel raheteradel on suur purustusjõud, siis see muudab hiidrahe väga ohtlikuks.

Rahe südamik on läbipaistmatu, tera tuumast väljapoole liikudes hakkavad tavaliselt vahelduma läbipaistvad (jäised) ja läbipaistmatud (lumised) kihid, kuid siiski mitte alati. Enamasti on raheterade diameeter väike, harva võib see ulatuda mõne sentimeetrini. Suured raheterad kaaluvad tavaliselt vaid mõni gramm, aga erakordsetel juhtudel mõnisada grammi. Rahet sajab tavaliselt soojal aastaajal rünksajupilvedest (Cumulonimbus) tavaliselt koos hoogvihmaga (külmal ajal on rahe asemel enamasti lume- ja jääkruubid).

Hiidrahe tekib vaid eriti tugevate tõusvate õhuvoolude korral: õhk liigub neis 30 m/s ja isegi kiiremini. Sellised olud valitsevad enamasti alati väga soojas ja niiskes õhumassis, millel on suur labiilsusenergia – see väljendab konvektsiooniks saada olevat potentsiaalset energiat. Mõnikord ei arene konvektsioon kohe, sest teatud kõrgusel maapinna kohal on tõusvaid õhuvoole takistav kiht (inversioon vms), nii et ilm võib jääda kauaks päikeseliseks. Kui see kiht laguneb, areneb plahvatuslik konvektsioon ja võib kujuneda hiidrahe. On arvamusi, et hiidrahe põhjustavad ülirünksajupilved (supercell), mis tekivad tavaliselt väga suure labiilsusenergia ja tugeva tuulenihke tõttu, kuid ilmselt on seos selline, et mida suurem rahe, seda sagedamini on seotud ülirünksajupilvedega – seega meil Eestis sajab paarisentimeetrist rahet ka harilikematest rünksajupilvedest.

Eestis on viimase paarikümne aasta kõige erilisemad hiidrahepuhangud toimunud 29. mail 2000 Kirde-Tartumaal ja Jõgevamaal, raheterad olid kuni 7 cm läbimõõduga – see on ka Eesti ametlik raherekord. Sellega konkureerib 12. augustil 2015 toimunud hiidrahepuhang, kui Lähtel, Varal ja Saadjärve juures oli hiidrahe terade läbimõõt kohati üle 5 cm, suurimad lausa 7‒10 cm (uut rekordit pole kinnitatud). On huvitav, et mõlemad juhtumid peaaegu samas piirkonnas!

On huvitav mõelda, kas sellist rahet saab üldse prognoosida. See on võimalik, kui on olemas sondeerimisandmed. Paraku leidub Eestis väga vähe selliseid aeroloogiajaamu, kus sonde üles lastakse. Seda tehakse vaid Tallinna-Harku jaamas ja sealgi juhitakse sond üles vaid korra ööpäevas (maailmaaja ehk UTC järgi südaöösel).

Seega ei saa vaadeldava õhumassi omaduste kohta kuigi täpset ülevaadet: Tartu ja Tallinna kohal võivad õhumassid märkimisväärselt erineda, pealegi võib õhumass muutuda juba mõne tunni jooksul jne. Samuti ei saa olla sugugi kindel, et kogu saadaolev energia konvektsiooniks vabaneb, näiteks võib seda takistada inversioon.

Ent kui sünoptiline olukord on soodne ning lähimad sondeerimisandmed näitavad suurt CAPE väärtust ja tugevat tuulenihet, siis võiks olla valmis hiidraheks.

Juuli on püsinud väga soojal lainel, ainult algus oli jahe. Praegu on ilm muutumas võiks isegi öelda oluliselt soojemaks ehk öösiti on sooja enamasti 20 kraadi ja rohkem, päeviti üle 30 kraadi, kui vähegi jätkub päikest. Aga ka äikeseoht on väga suur, seega rajuhoogude, hiidrahe jms ohtudega tuleb nädala lõpus arvestada!

Loe ka neid

Tagasi üles