/nginx/o/2018/07/26/11036172t1h8f6b.jpg)
Maikuu alul jõuavad meie madalaveelistele taimerikastele merelahtedele ja järvesoppidele pisemat kasvu, nii umbes rästasuurused vilka lennuga kajakalaadsed – mustviired.
Mustviired pakuvad huvi
26. juuli 2018, 09:15
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Mõneti sarnanevad nad tiirudega, ent nende toiduhankimisviis erineb nonde sööstsukeldujate omast. Viired napsavad oma saaki, peamiselt putukaid madalal vee ja taimede kohal lennates pinnalt ja õhust, aga hangivad toiduks ka kalamaime ja konnakulleseid. Mustviired on seltsingulised linnud ja pesitsevad üsna tiheda kolooniana, isegi sada paari ligistikku. Olles liialt kleenukesed ja nõrgad tõrjumaks järelpõlvele ohtlikke hallvareseid ja ronki, pesitsevad mustviired sageli naerukajakakoloonia ligiduses.
Hundsulestikus mustviireste pea ja rind on süsimustad, tiivad suitshallid ja saba valkjashall, kõhu- ja sabaalune valge. Sugupooled on ühetaolise rüüga. Põhiline häälitsus on nasaalne läbilõikav kljä või klitt, ärevushüüd aga ridamisi ki-ki-ki... või kõlav kjä.
Mustviire pesitsuslevila hõlmab Euroopa kesk- ja idaosa ning Lääne-Siberit, varem ka Lääne-Euroopat, kust liik nüüdseks on peaaegu kadunud. Euroopas pesitseb kuni 150 000 paari, Eesti ümmarguselt sadakonda kolooniat asustab kuni 2000 haudepaari. Meie veekogudele ilmusid mustviired pesitsema alles napilt kahesaja aasta eest.
Maikuu kulub viirestel kaasa leidmiseks, häälekateks ja uljalennulisteks mängudeks, mille ajal isalind pakub oma väljavalitule mõnd toidupala – selle vastuvõtmine tähendab kooseluga nõustumist. Lehekuu lõpuks on pesakoht valitud – see peab olema võimalikult vähese lainetusega piirkonnas. Pesa kantakse kokku kaislatükkidest ja muudest taimeosistest. Emalind muneb selle madalasse lohku 2–3 pruunikaskollase põhivärvusega ja laialt pruunikasmustade laikudega kirjatud muna. Haudumiseks kulub kolm nädalat. Roostja- ja mustaseguse udusulestikuga pojad jäävad mõneteistkümneks päevaks pesamuldele, neid soojendavad ja toidavad mõlemad vanemad. Lennuvõimeliseks saamiseni läheb neil veel paar nädalat ja juuli lõpupoole suudavad noored vanematelt omandatud oskustega ise hakkama saada.
Üsna peatselt pärast seda algaval sügisrändel teevad mustviired kuni kolmenädalase vahepeatuse Hollandis Ijsselmeeri lahel, et seal enne edasi rändamist sulgida. Need parved koondavad kokku kuni paarsada tuhat lindu. Pruunika sulgrüüga noorlinnud jäävad esialgu kodupaika ja liiguvad tasapisi, veekogult veekogule uidates lõunakaarde. Septembris viib kaugränne mustviired talvitama Lääne-Aafrika troopikasoodel.
Eestis on see kajakaline üsnagi ohustatud – peale vareste ja ronkade ning roo-loorkullide ei anna pesapaikadele armu ka naaritsad-mingid. Mustviires on Eestis võetud kolmanda kaitsekategooria liikide hulka.
Viimastel aastakümnetel on meie veekogudele ja uhtniitudele ilmunud pesitsema ka valgetiib-viireid, keda mustviirest eristavad lumivalged tiivalabad ja saba.