/nginx/o/2018/07/26/11036166t1hbccd.jpg)
Pärnumaa ühe suurema ja tugevama majandi, osaühingu Halinga tegevjuht Raul Peetson seisab varase odra Montoya põllu ääres ja mudib sõrmede vahel kidura peaga kõrt. Põuast vaevatud pole ainult tera, vaid ka kõrre pikkus, mis parimalgi juhul kombaini heedrini ei ulatu.
„See on meie mai alguse külvi põld, seeme idanes, oras tuli ilus selle niiskusega, mis mullas oli, aga pärast külvi ei tulnud kordagi vihma, tekkisid tühjad laigud, sest taim kuivas lihtsalt ära,” seletab Peetson 10 hektari suurust põldu pilgu all hoides.
Osaühingul on suvi- ja talivilja ligemale tuhandel hektaril, ilmastikutrikkidele on vastu pidanud kodumaine rukkisort Sangaste, mis tõusis nagu müür ning ootab lõikamist.
Kuivuse ja kuumuse käes vaevleva suvivilja turgutamisel pole lõikuskuu lävepakul enam vihmastki abi, sest vili loob juba pead ehk järglast ning taime kogu jõud lähebki tera paisutamisele. Varase odra põld meenutab linnulennult vaates halvasti värvitud rohelist-kollast kangast, sest palju on kahepaiksust: üks taim tõusis seemnest üles, teine jäi kõrval niiskust ootama ning kui kombaini aeg käes, on osa teri üleküpsemisest pudenemas, osa aga pole valmiski saanud.
„Teravili on börsikaup, seda saab osta, aga hoopis rohkem paneb meid muretsema loomadele vajaliku söödakoguse kättesaamine, meil on vaja varuda 37 000 tonni silo, aga teist niidet ei tule peale,” tõmbub Peetsoni laup murekortsu, mõeldes üle 4000 suule. „Nii et silo ja heina kui loomasööda tarvis tuleb pingutada, aga kuna kevadel oli pikaajalise prognoosi järgi teada, et põud tuleb, siis tegime paar käiku ette, külvasime lisaks veel ligemale 60 hektarit maisi, et oleks karjale söödavaru.”
Ligemale 800 kariloomaga väikese, aga tubli osaühingu Kaisma tegevjuht Ly Kivikas muretseb samuti loomade talvise ninaesise ette. Heinailm on selline, et aina tee, aga vasikatele ja kinnislehmadele varutud kuiva heina kogus pole võrreldav mullu vihmade vahelt saaduga. Juurde tegemise kogus niidetud maadelt on küsimärgiga.
„Meie eelis on see, et osaühingul on eelmisest aastast silo varuks, aga kõik sõltub sellest, kui palju saame juurde teisest ja ehk ka kolmandast niitest,” mainib Kivikas. „Esimesest niitest saime silo peaaegu sama palju nagu eelmisel kevadel, ligemale 2600 tonni, teist niidet teeme, meie kandis tuli vahepeal vihma, kuigi esimese niite järel olid põllud täiesti kollased, nagu oleks vilja võetud.”
Palavus mõjutab loomade tervistki, kuumastress kahandab päevast piimatoodangut, see omakorda karjakasvataja tulu. Kaisma osaühingu veterinaar olevat Kivikase jutu järgi Kärdi farmis loomi kraadides arvanud, et kraadiklaas on katki, sest pügal tõusis 40ni ja kõrgemalegi.
„Teraviljaga on nii, et suurendasime kevadel külvipinda, mõeldes, et see aasta tuleb selline, kus me ei pea söödavilja juurde ostma. Aga nüüd on ilmselge, et me ei saa loodetud saaki, see võib tulla poole võrra väiksem kui tavalisel aastal,” nendib Kivikas. „Osa vilja on väga ilus, aga madal, ja põhku, mida kasutame söödaks ja allapanuks, saame vähem kui eelmisel aastal.”
Pika põhjamaise põua käes vaevleb aga isegi mais, mis valgusnõudliku ja soojalembese taimena vajab kasvuajal 25–30 soojakraadi. Vändra osaühing kasvatab maisi silokultuurina paarisajal hektaril ja osaühingu tootmisjuht Kaido Madisson ütleb, et isegi mais ei tunne enam palavusest mõnu, sest mullas on temagi jaoks vett vähe ning Kadjaste kandis pole tulnud taevast sedagi vett mis mujal.
„Mais õitseb, pikkust enam ei kasva, hakkab tõlvikut looma, aga päeval tõmbab taim lehed rulli nagu tubakal, et kaitsta ennast kuumuse eest,” seletab Madisson, kes loodab saada vähemalt maisist väärt loomasööta.
Põllumajandussektori 2017. aasta ülevaatest võib meenutada, et pole midagi uut siin päikese all. Mullu juulis olid ööd tavalisest külmemad ja taliviljapõllud hakkasid alles kuu lõpus kollaseks muutuma, kuid terad olid viljapeas veel rohekad. Sademete hulga erinevused olid suured, vähem sadas lääne pool ja rohkem idapoolses osas. Vähemate sademetega piirkondades tegi kuivus taimedele liiga ja ädal kasvas aeglaselt.
Talupojatarkusega toimetajad ei ela ühe aasta kaupa, vaid hoiavad tagavaraks loomasöötagi nii nagu Halingas, Kaismal ja mujalgi ega pühi piltlikult öeldes oma salve põhja kunagi päris puhtaks.