Kui pada sõimab katelt ... (Vastukaja Peeter Krimmi artiklile „Jaburad unenäod metsamajandamisest ja nüri rahvas”, mis ilmus 12.07.2018 Maa Elus)

jaga E-post prindi artikkel saada vihje loe ja lisa kommentaare

FOTO: Arvet Mägi

Tänapäeval on häirivalt palju artikleid stiilis pada sõimab katelt. Näiteks hr Krimm kirjutab oma artiklis eelkõige vastuseks bioloog Ploompuule, keda ta sisuliselt süüdistab asjatundmatuses.

Ploompuu argumendile, et „puiduna on väärtuslikum tihedate aastarõngastega puit, mis moodustub pika aja jooksul kehvade kasvukohtade puudel või vanemate puude tüve välimises osas” vastab hr Krimm: „Ploompuu arusaamast, et puidu hea kvaliteedi tagab puu vanus, järeldub, et kõige väärtuslikum on ümberkukkunud puu.”

Ilmselgelt on hr Ploompuu argument kummutamatu ja selle mõjuvust sai vaid liialdusega vähendada.

Hr Krimm suudab välja tuua mõned väited, miks ta ei pea Leningradi Metsatehnilise Akadeemia haridusest lähtuvalt püsimetsandust mõistlikuks:

• Palgipuu kasvamiseks vajavad puud valgust, ruumi üleskasvamiseks ega tohi saada laiutada.

Tõesti, puud vajavad ülevalt tulevat valgust ja ruumi üles kasvada, sellised tingimused on täidetud nii püsimetsas kui ka istandikus, mõlemat tuleb vajadust mööda harvendada. Püsimetsast raiutakse välja eelkõige üksikuid vanemaid puid, mis varjavad noorte eest päikesevalgust, istandikust raiutakse välja noori puid.

• Suured puud napsavad väikestelt puudelt valguse ja toitained.

Suured puud tõesti varjavad valgust, mistõttu tehakse harvendusraiet, kuid vastupidi hr Krimmi arvamusele jagavad hoopis suured puud noortele puudele mükoriisavõrgustiku kaudu toitaineid. Samuti on teadlased täheldanud, et samamoodi võivad terved puud varustada toitainetega oma langenud kaaslast.

• Püsimetsast välja raiutud puu suurendab tormikahju ohtu. Kindlasti mingil määral iga puu langetamine suurendab tormikahju riski, kuid kõige rohkem on lageraie järel tuultele avatud püsti jäänud seemnepuud ja kõrval paiknev mets. Ilmselgelt on püsimetsanduses risk väiksem, kuna puid langetatakse valikuliselt ja harvalt.

• Vanad ja suured puud ei mahu saeraami vahele.

See, et mõni saekaater ei suuda töödelda liiga jämedat puud, võib olla tõsi, kuid tegemist on saekaatri rumalavõitu otsusega osta liiga kitsas saeraam. Selle järgi me kindlasti ei tohiks oma metsanduspoliitikat seada, et keegi saekaatrit planeerides ei arvestanud, kui jämedaks võivad Eestis puud kasvada.

Samuti on hr Krimm välja toonud põhjanaabrite kogemuse püsimetsandusega, mille tulemuste osas ta teab öelda: „Majanduslikust „kasust” ja sotsiaal-ökoloogilistest „võitudest” ajalugu vaikib.”

Tegelikult on igaühel suhteliselt lihtne leida Soome püsimetsanduse võimalusi tutvustav CONBIO uurimuse ülevaade, mis kokkuvõtvalt leiab, et püsimetsandusel on teatud eeldustel positiivne mõju kliimamuutuste ohjeldamisele ja looduse mitmekesisuse kaitsele, samas ei kahjusta püsimetsandus metsade tootlust või majaduslikku tulu.

Seega räägib ajalugu siiski püsimetsanduse sotsiaal-ökoloogilistest võitudest, mis on võimalikud majanduslikust kasust loobumata. Võib küll aru saada metsaomaniku isiklikust huvist, kuid avalikus debatis võiksid inimesed vähemalt guugeldada ja proovida leida, kas nende kunagi omandatud teadmised ikka on endiselt vastavuses tänapäevaste teadustulemustega.

Tagasi üles