Põlvamaa põldudel põua jälgi ajamas

Säknaagro juht Peeter Paalman ütleb, et vili on ebaühtlane. Foto: Kristina Traks

Ajal, mil puhkajad rõõmustavad imelise rannailma üle, muutuvad põllumehed järjest murelikumaks – vihma sadas mõnes kohas viimati kuu aega tagasi ja vähe on viljapõlde, kus põua jälgi näha poleks. Maa Elu käis kaasas Oilseedsi põllujalutusel, kus uuriti olukorda Põlvamaa seemnepõldudel.

Põllud ja kliima Eesti eri paigus on isesugused, sestap ei saa Põlvamaal nähtut üldistada kogu Eestile, vaid nii on lood ainult selles maanurgas. Päeva jooksul sai selgeks, kui olulist rolli mängivad väikesed nüansid, tööde ajastamine ja lihtviisiline vedamine. Peamiselt muidugi ilmaga.

Vaatlesime seemnepõlde, nii tali- kui ka suvivilja. Roman Šarini, Oilseedsi Tartu-, Põlva-, Võru- ja Valgamaa esindaja sõnul ei olnud eesmärk mitte ilusate põldude imetlemine, vaid sooviti näha, mis seisus on seemnevili. „Igasuguseid probleeme on tänavu olnud, kuna vihma pole sadanud. Just seetõttu on hakanud haigused tulema, samuti on putukatel taolistes tingimustes hea mõnus elu. Selle aasta üks omapärasid: suviviljad kannatavad jahukaste all, mida me põua-aastatel tavaliselt ei kohta. Taim on üldiselt nõrk ja eriti hästi on näha suviodrapõllul, kuidas osa põllust kolletab, aga teine osa on veel roheline. Vihma tuli viimati juunis ja viimased võrsed alustasid kasvu alles siis. Noor taim on aga nõrgem ja nakatub kergemini jahukastega. Üldse on viljakasv põldudel üsna ebaühtlane,” sõnab Šarin.

Vilja hinda tänavu on Šarini sõnul raske ennustada. Praegu paistab, et see ei hakkagi väga kukkuma. „Kütusehind on kasvamas ja see hoiab ka viljahinda. Tavaliselt koristuse ajal vilja hind langeb, kuid praegu Ukrainas ja Valgevenes juba koristatakse, hind aga püsib,” ütleb ta. Hinna fikseerimisega on nii ja naa. „Kui mai on väga põuane ja juba paistab, et viljasaak ei tule suur, siis võiks hinna fikseerida. Sest siis on tarvis hind igal juhul kätte saada. Kui kogu saagi hinda ei julge lukku panna, võiks teha seda osaliselt.”

Lupjamine tasub end ära

Esmalt vaatame Säknaagro põldu, kus kasvab suvinisu KWS Buran. „Sel põllul on väga korralikult tehtud umbrohutõrjet ja umbrohtu pole siin üldse. Nisu on ühtlaselt tihe, siin ei olegi umbrohul ruumi kasvada. Seemnepõllud peaksid just sellised olemagi ja siit on oodata korralikku saaki. See on näide, et kui panustada korralikult, siis näeb põld ka põuasel suvel ilus välja,” kiidab Šarin.

Järgmistel põldudel kasvab talioder KWS Keeper. Võhiku silmale on põld väga kena, kuid Säknaagro juht Peeter Paalman ütleb, et vili on ebaühtlane. Eriti selgelt on see näha üle maantee asuva põlluga võrreldes, seal kasvab sama sorti vili, mis sai maha ühepäevase vahega. „Suurema põllu külvasime esimesena, väga märjaga. Väiksema põllu järgmisel päeval, kui maa oli saanud taheneda. See üks päev luges niipalju, et hiljem külvatud põllul talvitus vili paremini. Üldse sai talioder maha alles septembri lõpus, mis on 20 päeva hiljem kui ideaalne külviaeg. Seda arvestades aga elas isegi hästi talve üle,” räägib Paalman.

Šarin lisab, et kehv talv põllumeeste kõnepruugis tähendab, et külviaeg oli vilets. „Üldse kasvatatakse taliotra Eestis vähe, just vaevalise talvitumise tõttu. See sort võiks pakkuda huvi, sest talvitub meil hästi.”

Nende kahe põllu näitel rõhutab Šarin, et Lõuna-Eesti põldudel on lupjamine väga vajalik ja tasub ennast igati ära. „See on sisuliselt viljakasvatamise alus siinsetel põldudel. Esimene kord tuleks panna tuhka, 3 aasta pärast lubja-dolomiidijahu ja 5 aasta pärast uuesti tuhka. Nii on pandud alus heale saagile ja seda on nendel põldudel ka näha.”

Vili kõrbeb

Põua jälgi näeb kõikidel põldudel. „Siin on näha, kuidas vili põua käes kõrbeb. Valmimine on ebaühtlane, samas sellel sordil (talinisu Janne – toim) on suur ja korralik pea ning siit võiks loota head saaki. Putukarahvas on aga põua ajal muidugi aktiivne,” nendib Metsanurga talu peremees Aare Veetsmann, kelle põldudel samuti ringi vaatame.

Üle tee asuval põllul näib kasvavat mingi nisu moodi kääbusvili. „Suvinisu (sort Amulett – toim) on põua tõttu nagu kääbus. Kuu aega tagasi oli see põld täiesti armetus seisus, vaatasin juba, et vili sureb ära. Praegu aga on isegi küllalt hästi kosunud, suurt saaki siit ei paista, aga midagi ikka.”

Vaatame Veetsmanni suviodrapõldu. Kohati turritavad sellest välja pikad kaeravõrsed. Peremees ütleb, et selle aasta suur probleem on, et eelmine vili tuleb uuesti üles, nagu siin kaergi. „Olen seda sorti (KWS Hobbs – toim) kasvatanud kaks aastat. Esimesel aastal oli väga hea saak, kuid eelmisel aastal jäi palju vilja põllule. Meie kandis olid täiesti võimatud koristamistingimused,” selgitab Veetsmann. „Siin on kõrvuti kaks põldu, kus ühel on näha viga, mille tegin. Põllu, mis näeb täna välja kehvem, külvasin kaks nädalat varem. Tegin vea ehk panin hilise odra maha liiga vara. Ei tohi teha sellist viga. Teine põld sai maha hiljem ega kannatanud maikuise põua käes. Kaks nädalat külvivahet on väga suur asi.”

Rinnuni ja põlvini kaer

Veetsmann kasvatab ka toidukaera seemet (sort Avanti – toim). See põld on eriti ebaühtlane, kohati ulatub kaer võimsalt lausa vööni, paar sammu edasi aga napilt põlvini. „Lohkudes on niiskust rohkem, seal on vili kasvanud kõrgeks, seevastu kõrgematel kohtadel on see kuivuse tõttu väga madal. Üldiselt aga pean kaerakasvatust perspektiivikaks, eriti just toidukaera. Ei ole see sugugi ainult aukude täiteks, nagu mõni arvab,” kõneleb Veetsmann. Saaki ta veel väga ennustada ei julge, kuid midagi siit kindlasti tuleb.

Roman Šarin ütleb, et tänavu on kummalisel kombel nii, et praegused võidumehed on need, kes jäid kevadel külvamisega hiljaks. „Kes said vilja täpselt õigel ajal maha, neil jäi võrsumisaeg maikuisesse kuivaperioodi ning tulemus on näha – vili on kidur. Hilinejate vili võrsus pärast maikuu põuda ja nende viljal pole praegu vigagi.”

Kõige olulisem on seemnekasvatuses Šarini sõnul tera idanevus. See väheneb märgatavalt, kui vili lamandub. Sestap tuleb igati vältida vilja lamandumist. Vili peab olema puhas – umbrohutõrjet tuleb teha korralikult. „Hea seemneviljasaagi tunnus on mitte suur vilja kogus, vaid hea kvaliteet. Seda on aga raske ennustada, sest otsustab peaaktsionär ehk ilm. Kvaliteet sõltub palju sellest, kas koristusajal sajab või mitte. Kui ei saja, siis saab ühtlase hea eluvõimega seemne. Kui aga sajab, saab sõna otseses mõttes hallitama läinud seemneid, mille idanevus on keskmine. Aga korralik sorteerimine ja sertifitseerimise laboriproovid panevad kõik paika,” sõnab ta.