Jutt Lõosilma talu päikeseküttel parklast levib üle piiride

„Meil ei ole ilusat mereranda ega uhket järve, peab millegi muuga eristuma,” tõdeb Peeter Viik. Foto: Urmas Luik

Varem Audru valla, nüüd haldusjaotuse järgi Pärnu linna ligemale 250 elanikuga Lemmetsa külas on Lea Viik ja tema elektrikust abikaasa Peeter Viik jõudnud eesmärgini: saanud valmis päikesepaneelidel toimiva autosuvilaparkla, milleni juhatavad viidad „Solar Caravan Park”.

Pangalaenuga, sest sellist ettevõtmist ei tunnistanud toetuseurode vääriliseks isegi Euroopa Liidu maaelu konkurentsivõime suurendamisele spetsialiseerunud Leaderi programm.

Ametlikult avas Lõosilma pere uudse 60kohalise parkla 1. mail, maaturismiettevõtete avatud uste päeval, kuid esimesed külastajad – motovõistlustele saabunud Tallinna mees pojaga – sõitsid nende õue jürikuus. Audru poest juhatati nad tallu, mis on nime saanud meelespealillede rahvapärase nimetuse järgi. Sestpeale on Viigi perel käed-jalad tööd täis väidetavalt mitte ainult Eestis, vaid vähemasti Euroopas ainulaadse ökoparkla korrashoidmise ja külastajatega tegelemisega.

„Täna hommikul läks ära 22 Saksa ja Šveitsi autosuvilat, üks sealne karavanifirma korraldas seda reisi, nende esindaja käis mais siin vaatamas, millised on tingimused, jäi rahule ja tulidki grupiga,” seletab Lea. „Nüüd saame ala niita, kui keegi on siin, ei taha neid murutraktori mürinaga häirida. Jäi kaks autosuvilat, üks on Saksamaalt ja teine Tšehhist. Nendega reisijad laenutasid meilt rattad ja läksid oma tuurile,” viitab ta parklas seisvatele ratastel suveelamutele.

Lea tööpost on administratiivkioskis, kus on saadaval piirkonda tutvustavad infovoldikud, esmatarbe hügieenikaup, aga ka külaseltsi naiste käsitööd ja Lõosilma talu toodang, mille etiketid on tuttavad OTTi (otse tootjalt tarbijale) pakkumistest või Pärnamägede kohvikust-kauplusest Via Baltica ääres.

„Meil on vormistamislehtede peal küsimus, mille järgi meid leitakse. Kuna oleme alles noorukesed, esimest hooaega avatud, on hea teada, kuidas info liigub. Selgub, et valdavalt Google’i kaudu, aga hästi palju ka Baltimaade karavaniturismi kataloogist. Kusagilt Leedus saavad sealtpoolt tulijad selle kätte,” otsib Lea trükises koha Solar Caravan Parki reklaamiga, kus piktogrammi järgi näeb umbkeelnegi, millised teenused teda siin ootavad.

Tähtsaim koht

Teenuse kvaliteet algab perenaise sõnade kohaselt pesemisvõimalusest. Hektarisuuruse parkla sissesõidupoolsele küljele ehitatud rajatises on neli eraldi välisuksega duši- ja kehakergendamisruumi, kõik piinlikult puhtad ja nagu sanitaartehnika klantskataloogist kopeeritud.

„See on kõige tähtsam punkt,” väidab Lea. „Turistid, kes siia tulevad, on valdavalt esimest korda Eestis, nad ei tea sellest riigist väga palju ja kui nad lähevad pesuruumi, siis on vau! See on oluline, et reisirahval on korralik pesemisvõimalus, luksuslik ja muusika saatel.”

Kui naisturistid imetlevad Lõosilma aia- ja köögivilju ning lilleilu, siis meespere uurib enamasti päikesepaneele ja nende osatähtsust energiavarustuses, mida auto- või haagissuvilatega reisijad kohapeal tarbivad, ühendades oma platsil nii-öelda otsad Audru kihelkonna rahvariideseeliku triibuliseks värvitud taristupostiga. Tööstushoonetes või eraaedades ei pääse ju keegi päikesepaistest voolu tootjatele nii lähedale nagu selles Pärnumaa paigas. Siit algab peremehe etteaste. Ta ütleb, et juba lapsepõlves oli tal unistus midagi „nupust pöörata ja väänata”, kuid seda „nuppu” asendab nüüd elektroonika.

Peeter Viigil on kaasas energiatarbimise graafikute värviline väljaprint. Nende juurde kuuleb üksikasjalikku seletust, alates sellest, kuidas tal tekkis mõte muuta kasutuseta põllumaa oma pensionisambaks ja teha naisele kodu juurde töökoht.

„Külastaja pluss on see, et ma ei pea enda vajadustest üle jäävat energiat Eesti Energiale müüma, vaid saan seda kasutada siin omahinnaga, umbes kolm ja pool senti kilovatt,” mainib Peeter.

Peetri jutu järgi ja graafikutele tuginedes ostab ta Narvast tulevat energiat börsihinnaga ning keskmine kilovati hind on 12 senti. Ta eeldab, et 12 aasta pärast on päikesepaneelist tuleva energia hind sisuliselt null senti kilovatt ehk 12–15 aastat on esimese investeeringu tasuvuse aeg.

„Meil ei ole ilusat mereranda ega uhket järve, peab millegi muuga eristuma,” tõdeb Peeter ja seletab, et enamasti küsivad oma ratastel reisijad päikesepaneelide võimsuse kohta ja näitavad oma „maja” katusel väikest paneeli. Siis läheb vestlus spetsiifiliseks.

Viigid ei alustanud päikesepaneelidel toimiva autosuvilaparkla rajamist tühjalt kohalt ja ainult oma tarkuse järgi. Nad sõitsid läbi ja vaatasid oma silmaga üle kodumaa samalaadsed parklad ja kiikasid üle lahe Soomes paarikümmet neist, võrdlesid neis pakutavaid teenuseid ja külastajasõbralikkust.

„Eelkõige on tehnilise lahenduse aluseks see, et teen niisuguse pargi, kus ma tahaksin ise olla. Kui iga lahenduse puhul lähtuda sellest ja võimalike tehniliste lahenduste kättesaadavusest ning finantseerimisvõimest, siis niimoodi lõpuks see ehitis kujunebki,” võtab Peeter aastate töö ja huvi lausega kokku.

Maa all peidus

Südasuverohelise muru alla taristukanalitesse on peidetud kilomeetrite pikkuses kaableid ja torustikke, kuid nagu Peeter ütleb, arvestusega, et need on tulevikus kergesti asendatavad.

„Autod lähevad uhkemaks, uudsed lahendused tulevad juurde, ma ei imesta, kui kümne aasta pärast on autodel juba peal võimalus ühendada need näiteks vaakumkanalisatsiooniga. Aga meil on maa-alused kommunikatsioonid olemas ja ma ei pea täiendavate torustike sissetõmbamiseks muruplatse ja teed üles kaevama,” on Peetris insener-tehnilist ettenägemist.

Vaikses külakohas on Lõosilma talu põhitegevus Eesti Maaturismi Ühingu kodulehe tutvustuse järgi põllumajandussaaduste kasvatamine, toitlustamine, karavanautode kämping ning talu tunnuslause on „Päikesega purki”. Taustaks pererahva töökus, aga ka oskus tabada turismivaldkonnas kümnesse loodust ja taastuvenergiat väärtustava teenusega, mida teised lähikonnas ei paku.

„Toeks on oma kaks kätt ja mõistus – ega muud ole,” pareerib Peeter Viik küsimuse, kui palju raha sellise päikesepaneelidel töötava parkla rajamine vajas. „Me ei küsi ju kalamehelt, kust ta oma õnge ostmiseks raha saab. Meid ei ole keegi toetanud, lihtsalt on kanditud oma karjamaal mulda ühest hunnikust teise ja ühest servast teise – see ongi kõik.”