Südasuvel on liivatee lõhn

Kõigile tuttav liivatee on aias võimalusteküllane taim. Foto: Säde Lepik

Juulis on mul oma rannaäärses maakodus kindel lemmiktöö – ravimtaimede korjamine. Tegelikult on see puhas nauding ja saagi suurus ei olegi tähtis. Kodu lähedalt on siin oma tarbeks võtta pärnaõisi, põdrakanepit, angervaksa, naistepuna ja muidugi nõmm-liivateed, mida üritan ka aias kasvatada.

Õrn nõmm-liivatee (Thymus serpyllum) ongi minu lemmikravimtaim, sest algava kurguvalu ja köha vastu ei aita mu meelest ükski ravim paremini kui nõmm-liivateest tehtud tee. Selle lõhn toob kohe meelde südasuve. Ravimtee jaoks võtke 1 supilusikatäis ürti kruusitäie keeva vee kohta ja laske 10 minutit tõmmata. Lihtsalt maitsva tee jaoks piisab 1 teelusikatäiest ürdist ja poole lühemast tõmbamisajast.

Nõmm-liivateed meie kandis siiski väga külluslikult pole, suurte helelillade padjandvaipade asemel kasvab seda vaevu ehk 10 cm kõrgust puitunud alaosaga kääbusjat poolpõõsakest meil paiguti männiku servas liivastel põndakutel ja leiab ka rannatee äärest. Eestis samuti looduslikult kasvavat, kuid üsna haruldast hõredamat ja veidi pikema õisikuga paljalehist liivateed (T. pulegioides) ma meie mail märganud ei ole.

Nõmm-liivateed käin korjamas küünekääridega, sedasi saab õrnlillade õite ja roheliste talihaljaste lehekestega ladvaosa taime juuri kahjustamata kõige paremini kätte. Käega murdes võib taime roomavatel vartel moodustunud lisajuurekesed kergesti mullast välja tõmmata.

Liivateed korjan kindlasti mitu korda: õisi puhkeb juulist augusti lõpuni ja mulle lihtsalt meeldib sedasi suve nautida. Päikeselisel päeval, kui õhk on täis mesilaste suminat ning mändide ja liivatee lõhna vaigust ja vürtsikat segu, tunned, et käes ongi suve kõige täiuslikumad hetked.

Nõmm-liivatee omadustele vihjavad rahvapärased nimetused: jaanilill ja punahein (lillakasroosasid õisi hakkab märkama alates jaanipäevast); liivahein, kadakaalune, meretee (viitavad kasvupaigale); nõrga tee, rinna-, jooksva-, rabanduse- ja kaetisrohi. Viimastest nimedest paistab, et liivateele on omistatud ka maagilist väge. Nii on olnud mujalgi ilmas. On koguni usutud, et liivatee aitab liigse häbelikkuse korral, parandab mälu ja vaimuerksust ning toetab selgeltnägemist. Liivatee suitsuga on välja aetud kurje vaime ja kopitushaisu, Šotimaal on Drummondi klann liivateega pruulitud märjukest rüübanud julgust ja elujõudu kogudes, Vana-Rooma sõdalased aga võtnud selleks liivateevanne. Liivateed tasub lisada leilisegule ja panna riidekappi koitõrjeks.

Rahvameditsiinis on liivateekeedus, -tõmmis või -vann abiks olnud külmetuse, kurguvalu, köha, hingamisteede ja kopsupõletiku, kõhulahtisuse ja -valude, maksavaevuste, kehva seedimise ja kõhugaaside, reuma, igemepõletiku ja halva hingeõhu, rasuse naha, rasvaste juuste, unetuse, väsimuse ja närvilisuse korral. Mitu apteegi köharavimit (nt Broncophen) on valminud liivatee baasil. Liivatees sisalduv tümool, karvakrool, borneool, geraniool jt eeterlikud õli osised on antiseptiliste baktereid ja seeni pärssivate omadustega. Õli kasutage ettevaatlikult, see võib lahjendamata kujul tundlikku nahka ärritada ja põhjustada peavalu või -pööritust.

Aias tarbe ja ilu pärast

Huulõieliste sugukonna liivatee perekonnas on maailmas kokku u 350 liiki. Nende seas on maitse- ja ravimtaimena kõige tuntum ja hinnatum muidugi Vahemere maade mäestikest pärit tüümian ehk aed-liivatee (Thymus vulgaris).

See nõmm-liivateest hoopis kõrgem (20–30 cm) püstiste puituvate vartega poolpõõsas on nõudlik ja võib ürdipeenras kergesti jääda üheaastaseks. Võib-olla oleks seda lihtsam kasvatada anumas. Igihaljas taim ei karda meil niivõrd külma, kuivõrd niiskust ja varakevadist päikesepõletust ja et see peenras kauem kestaks, tuleks taime selle eest kuusokstega vm kaitsta. Sama sugukonna hoopis vastupidavam taim harilik pune (Origanum vulgare) kasvab meil looduslikult, sellele sobib ka tavaline aiamuld ja laisemad aiapidajad eelistavad maitsetaimena ehk seda, kuigi maitse ja aroom on nõrgemad. Roogadele võib muidugi lisada ka nõmm-liivateed, mis samuti õrnemate omadustega.

Kogenud maitsetaimekasvataja Tiiu Väinsaar on rõhutanud, et aed-liivatee vajab aias kindlasti kerget, kuiva, lubjarikast (pH vähemalt 6,3) ja suhteliselt viljakat mulda, keskpäevase päikese eest võiks taim aga poolvarju jääda, sest saak on siis väärtuslikum.

Liivateed saab seemneist ette kasvatada: aprillis kasvuhoones niiskesse mulda külvatud seemned tärkavad umbes kahe nädalaga ja kuu aja pärast, kui öökülmad möödas, võib taimed välja istutada. Liivateed paljundatakse ka taimi jagades, pistikute ja muldvõrsikutega.

Raamatus „Ürte oma aiast” soovitab Tiiu Väinsaar kevadel ümber taimede komposti laotada või aed-liivateed mullata. Kui külm on taimi rikkunud, tuleb need terve osani tagasi lõigata, kevadine lõikus mõjub üldse hästi. Saagi kogumisest kirjutab Väinsaar nii: „Esimesel aastal on saak väike, kuid parema võrsumise nimel tuleb taimed tagasi lõigata 5–10 cm maapinnast. /…/ Lõikamise aeg peaks olema õitsemise algul, kuid võib juhtuda, et taimed esimesel aastal teil õitsema ei lähegi, sel juhul peab neid tagasi lõikama augusti teisel poolel. /…/ Teisel kasvuaastal saab tavaliselt kaks saaki, esimese lõikate õitsemise algul, teise saagi augusti teisel poolel. Esimene kord võite lõigata puitunud osani, kuid teisel lõikusel jätke alles ka umbes sentimeeter selle aasta võrset.”

Saaki kuivatage u 35 kraadi juures, sedasi säilib kõige paremini väärtuslik eeterlik õli, mis annab tüümianile lõhna ja maitse.

Aed-liivateed on mitut sorti. Talveks peaks hea katta olema madalat (u 10 cm) sorti ‘Compactus’, mahemagusa lõhnaga on ‘French’. Madala aromaatse poolkera moodustab ‘Fredo’.

Pigem maitse- kui ilutaimena kasvatatakse meil 15–30 cm kõrgust sidrun-liivateed (T. × citriodorus). See aed-liivatee ja paljalehise liivatee hübriid ei ole kuigi külmakindel. Sidrun-liivatee sort ‘Aureus’ uhkeldab kollakasroheliste lehtede ja ‘Fragrantissimus’ apelsinilõhnaga. Rohelise- ja kollasekirjude lehtedega on ‘Doone Valley’.

Pigem külmaõrn maitse- ja ilutaim on ka Korsikal ja Sardiinias looduslikult levinud roosakaslillade õitega köömnelõhnaline liivatee (T. herba-barona).

Koos estragoniga on tüümian eriti tähtis maitsetaim Prantsuse köögis. Tüümian sobib kala-, liha- (eriti uluki- ja rasvase lambalihaga), köögivilja-, muna-, kohupiima- ja seeneroogadega, seda tasub lisada kurke jm aiavilju hapendades või marineerides. Huvitava maitsenoodi annab tüümian maitseõlidele ja -äädikatele. Kala ja liha paneerides on hea jahu sisse segada liivateepulbrit. Kuuma õlisse kastetud tüümianikimbuga võib kala üle hõõruda. Tüümianiga maitsestades ei maksa üle pingutada, muidu võib tulemus liiga vänge olla. Suppidele, hautistele jt roogadele võib tüümiani lisada varakult, sest lõhn ja maitse vabanevad aegamisi. Kuivatatud tüümianil on tugevam maitse kui värskel.

Lõhnav helelilla vaip

Unistustes katab minu maakodu aia üht madalat liivast ja üsna päikeselist nõlva, kus muru nagunii kasvada ei taha, nõmm-liivateest ja väikeste karvaste hallikasroheliste lehtedega villasest liivateest (T. pseudolanuginosus) vaip. Selle algus sai loodud juba mitme aasta eest, kuid paraku on liivatee seal käitunud natuke isepäiselt.

Liivateevaip eeldab teadupärast hästi kehva ja kuiva pinnast. Minul see oma arvates seal just niisugune ongi. Nõlval on paar trepiastet. Esimesed puukoolist toodud taimed istutasin kahele poole treppi ja lootsin, et liivatee hakkab nüüd jõudsalt mõlemas suunas levima. Paraku suundusid taimed hoopis trepiastmete kohale ja need on nüüd tõesti vaibaga kaetud. Kuid ka nõlval on õnneks siin-seal liivateetutse, mis minu rõõmuks iga aastaga laienevad. Kuivanud kohtadesse olen raputanud liiva, et taim need uuesti täis kasvataks. Nõlval levitasid seemet ilmselt sipelgad, kellele tundub liivatee samuti väga meeldivat. Vahest on liivane pinnas seal tükati liiga happeline või varjuline ja see ei sobi taimedele? Ei tea. Samas on nõlvale ise ilmunud hobumadarat ja harilikku kukeharja, nii et ma ei kaota lootust seal kunagi suurt ilusat ja tihedat liivateevaipa näha.

Madalad liivateed võivad väga kenad olla ka kuivmüüril, kiviklibul, kivipragudes, kiviktaimlas ja muruna kasvades. Villane liivatee lepib isegi peal kõndimisega, õisi on sel hõredamalt, kuid see olevat väga tore nt pehmelt üle kivide roomates ja osalt allagi rippudes. Madalaid taimi ei kahjusta kuigivõrd ka üle käinud niiduk, paar korda suve jooksul võib vaibas teistest kõrgemaks sirgunud taimi sedasi ju kärpida.

Nõmm-liivateel ja villasel liivateel on muidugi omad ilusad sordid. Iluaeda on puukoolid pakkunud ka varase liivatee (T. praecox ) sorte, nt punakate õitega on ‘Pink Chintz’ ja ‘Coccineus’ ning valgetega ‘Albiflorus’.