Räpinas valmivad kirvejäljega palkmajad

„Üldiselt koolitame endale töötajaid ise, sest ega kuskil sellist tööd tegema ei õpetata,” räägib Ragner Lõbu. Foto: Kristina Traks

Räpinas tegutsevad osaühingu Hobbiton palkmajameistrid teavad hästi, kui oluline on majaehitusel meistri käe puudutus ja kirve jälg. Igal aastal valmib siin paarkümmend palkmaja, millest enamik viiakse piiri taha.

Kääbikute küla järgi nime saanud ettevõte on tegutsenud juba 21 aastat ning selle eestvedajad on kõik suured puitehituse ja vanade majade fännid. Hobbitoni enamusomanikud on eestlastest juhatuse liikmed, veidi üle 20protsendine osalus kuulub aga Norra partnerile, kelle kaudu müüakse suurem osa majasid Norra. Hiljaaegu pani Hobbiton leivad ühte kappi läheduses Meelva külas tegutseva OÜga Saulerman. Selle omanik Ragner Lõbu on Hobbitoni juhatuse liige ja nagu ta asja selgitab, siis koostööd on tehtud ammusest ajast nii tihedalt, et firmade ühendamine tundus täiesti loogiline.

Eestis on puitmajavalmistajaid terve hulk ja see sektor on loonud vähemalt samasuguse eduloo nagu meie IT-arendajad. Lausa uskumatuna tundub fakt, et väike Eesti on Euroopas nr 1 puitmajade eksportijaid. Maju müüakse Põhjamaadesse, aga ka lõuna poole Euroopa riikidesse ja veidi ka eksootilistesse kohtadesse nagu Jaapan või Korea. Maju valmistatakse siinmail väga erinevaid – nii elementidest kui ka moodulitest, palkmaju aga kant- või ümarpalgist. On palkmajatootjaid, kes teevad maju masinatega, ja neid, kes valmistavad neid käsitsi.

Majapalk varu talvel!

Puidust maju on ehitatud aastatuhandeid ja teadmine, kuidas maja tuleb ehitada, on levinud meistrilt meistrile. Hobbitonis katsutakse võimalikult palju jälgida vanu tarkusi, mis sageli pole pelgalt traditsioonid, vaid millel on sügavam mõte. Näiteks majaehituspuitu varutakse talvel. „Talvisel puidul on mitu eelist. Toitained liiguvad puu sees talvel vähem ja nende koostis on selline, mis võimaldab puidul kauem pärast tema eluea lõppu vastu pidada. Mänd ei lähe nii lihtsasti siniseks, lõhed tulevad küll, kuid need ei ole nii suured ja intensiivsed nagu suvisel puidul. Massiivpuit ehk majapalk tasuks kindlasti varuda talvel,” räägib Ragner Lõbu. Tõsi, ta möönab, et seda põhimõtet võib olla tänapäeval keeruline jälgida, sest puidumüüja tahab saada kohe raha ja ostjale tähendab see hulga raha kinni panemist päris pikaks ajaks. Hobbitonis ostetakse palgid umbes 2 aastat varem platsile ette, kus need siis kuivada saavad. Materjal on pärit ümberkaudsetest metsadest 30 kilomeetri raadiusest.

Üks huvitav vana Kagu-Eestis levinud pärimus seostub palkide varumisega veel. Tõsi, seda Hobbitonis ei jälgita. Nimelt olnud tava, et kõige alumise palgirea palgid pidi varastama. „Tean vähemalt ühte inimest, kes ongi nii toiminud,” muigab Lõbu. Asjal on aga tegelikult täiesti mõistlik sisu – nimelt olid talumetsad võrreldes mõisametsadega kehvakesed, neis ei leidunud alati piisava jämedusega palgipuid. Seega oli talumees sunnitud maja püsti lööma peenematest palkidest. Seevastu mõisa metsas kasvasid vanad jämedad puud, just sobilikud alumise palgirea ehitamiseks. Sellepärast oligi soovitus need palgid tuua mõisniku metsast …

„Maja seinapalkide jämedus näitas pere jõukust, mida toekamad need olid, seda paremal järjel oli talu. Üldiselt aga raiuti palju nooremaid puid kui praegu. Huvitav on läbi aja olnud jälgida majade ehituskvaliteeti. Näiteks nn kroonumajadel – ühiskondlikel hoonetel, nagu koolid ja vallamajad, oli see palju parem. Kasutati paremaid materjale ja töid tegid meistrid. Seevastu talumehed olid kõik ise ehitajad ja igaüks ehitas nii, kuidas oskas. Ka väljendub sõjaeelse Eesti Vabariigi algusaja ehitusbuum palkmajade kvaliteedis, võib öelda, et see on keskpärane. Ometi hakkavad need majad saama saja-aastaseks ning küllap püsivad veel. Palkmaja eluiga mõõdetaksegi sadades aastates,” räägib Lõbu, kes MTÜ Vanaajamaja kaudu tegeleb ka vanade majade taastamise ja koolitustega.

Meistrid koolitatakse ise

Palkmajaehitamise traditsioon katkes Eestis nõukogude ajal täielikult, sest kolhoosiajal ehitati aastakümneid betoonist ja kivist. Eesti aja alguses algas vana unustatud asja uus avastamine ja põhilised õpetajad olid vanad meistrid ja õppebaasideks vanad majad. „See ala nõuab pikka õppimist ja kogemusi. Meil on tööl veidi üle 50 töötaja ja osa neist on meiega juba ettevõtte algusest peale. Üldiselt aga koolitame endale töötajaid ise, sest ega kuskil sellist tööd tegema ei õpetata,” räägib Lõbu. Töö käib suures osas käsitsi, kuid muidugi tänapäevaste tööriistadega. Tõsi, kirves on jäänud kirveks ja sellega annab meister tappidele viimase lihvi. Muide, just neid käsitsi palgile tehtud kirvejälgi hindavad tellijad üliväga.

Aastas valmib paarkümmend suuremat maja, lisaks hulk väiksemaid ehitisi, nagu saunamajad, varjualused, bussipeatused ehk sisuliselt kõik, mida annab teha palkidest. Majad valmivad tootmishallides, kus palgid töödeldakse, majad kokku pannakse ja detailid nummerdatakse. Seejärel võetakse need uuesti lahti ja läheb lahti sõit tellija juurde, kus maja uuesti püsti pannakse. Väheldase maja valmistamine võtab aega umbes 2 kuud ja selle kallal on kogu aeg töös 5–6 meest. Iga maja on erinäoline ja valminud kliendile n-ö rätsepatööna.

Veel endisaegsetest traditsioonidest. Vanasti soovis meister, et tema töö oleks äratuntav. Selleks anti sarikaotstele iseloomulik kuju, need olid kui meistri autogramm, mille järgi said teada, kes on maja ehitanud. „Tänapäeval on ehitamine anonüümne ja tihti ehitaja ei tahagi, et teda töö järgi oleks võimalik identifitseerida. Meie tahame ja meil on ka oma sarikate stiil, meie tunnus,” sõnab Lõbu.

Kui tellija soovib, siis tehakse majja ka siseviimistlus. „See on mõistlik, sest palkmaja puhul on nõkse, mida tavaline üldehitaja ei pruugi teada, kuid kui neid ei arvesta, on jama suur. Siin tuleb mängu maja vajumise temaatika. Näiteks, kui aknad-uksed on valesti paigaldatud, siis võib kergesti tekkida olukord, kus maja vajumise tõttu need lihtsalt ei käi enam,” toob ta näite.

Igal majal oma lugu

Lõbu teab rääkida paljude Hobbitonis ehitatud majade lugusid. Kahte ühetaolist maja pole. Näiteks mitu maja on ehitatud vana maja koopiana, foto järgi. Või siis väikese modifikatsiooniga nagu üks maja Haanjas, mille esikülg sai tehtud pildi järgi samasugune nagu vanal majal, kuid ülejäänud maja on väga moderne ja suurte akendega. Tihti soovivad majatellijad, et taaskasutataks vanast majast pärit materjali. „See on ka meie mõtteviisiga hästi sobiv lähenemine ja oleme seda päris tihti teinud, näiteks sisemised seinad teinud taaskasutuspalkidest,” lausub Lõbu.

Päris sageli juhtub, et majad müüvad ennast justkui ise. Näiteks üks Rootsi ehitatud maja hakkas selle omaniku külalisele nii väga meeldima, et nüüd ehitatavad Räpina mehed temalegi palkmaja. Lõbu ütleb, et reklaami pole pidanud tegema, kuid tööd on ikkagi palju ja kui näiteks praegu tulla välja majasooviga, siis reaalselt saaks tööd alustada alles kevadel.

Kõige enam maju müüb Hobbiton Norra, kuid ka Soome ja Rootsi, üksikuid maju ka mujale. Eksootilisim paik on olnud Kariibi meres asuv troopiline Martinique saar. Tõenäoliselt on Hobbitonis ehitatud palkmaja seal ainuke omataoline ehitis.

Sõnadest tegudeni

Lõbu leiab, et puitu tuleks ehituses palju julgemalt kasutada. „Meil on uhke puitmajade ekspordi edulugu, mida armastatakse väga eeskujuks tuua. Oleme uhked oma puitmajade valmistajate üle ja eriti seetõttu, et nad tegutsevad maal ja annavad seal paljudele tööd. Aga võiks jõuda ka riiklikul tasemel ilusatelt sõnadelt tegudele ja kasutada puitu rohkem ehituses, just ühiskondlike hoonete puhul,” pakub Lõbu. „Näiteks ehitada mõne lasteaia puidust või proovida kasutada puitu kõrghoonetes, nii nagu seda mujal maailmas juba tehakse. Soomest on hea värske näide, kus suur koolimaja tehti palkidest. Puitmaja on keskkonnasäästlik, selle eluiga on kontrollitud ja teada, materjal on kohalik, tööd saavad kohalikud, raha jääb siia. Tänapäevastest materjalidest majade eluiga ja tulevikuprobleeme me tegelikult ei tea.”

Veel ütleb ta, et äärmiselt tähtis on vaadata ehitusele kuluvat energiat tervikuna, mitte aga nii, nagu hiljuti leevendatud liginullenergianõuded ette nägid: arvesse läinuks ainult hetk, kui inimene kolib majja sisse elama. Oluline on aga see, mis toimub kogu hoone elutsükli ajal, selle ehitusest kuni lammutamiseni välja. „Käsitööpalkmaja süsinikujälg saab olla ka negatiivne, seevastu mistahes muust materjalist hoonel ei saa see ilmselt kunagi nii olla,” lisab Lõbu.