/nginx/o/2020/08/31/13312758t1hcd89.jpg)
/nginx/o/2018/07/19/10918710t1h151c.jpg)
Väike, varblasest saledam pisut triibuline hall lind istub aeg-ajalt tiibu kehitades oksal ja seirab ümbrust. Hetkelt teeb ta aga lühikese sööstlennu, haarab õhust mingi putuka nokka ning naaseb oma istepaigale.
Agarad kärbsekütid
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Tema nimi – hall-kärbsenäpp – on kooskõlas ta põhitegevusega. Teinekord varitseb ta oma saaki, lendavaid putukaid aiaposti otsast, katuseservalt või traadiltki. Meelistoiduks on kahetiivalised, eeskätt kärbsed ja parmud, ent ei põlata suuremaidki putukaid, nagu kiile, kimalasi, herilasi ja päevaliblikaid. Herilastelt ja mesilastel näpistab ta enne allaneelamist nende astla. Putuka kindlamat kinninapsamist soodustab laia tüvikuosaga nokk. Vahel hangivad kärbsenäpid toitu ka maapinnalt – mõne vihmaussi, kakandi, tuhatjala või pisema teo. Suve lõpul tarbitakse marjugi, näiteks kontpuu või toominga omi. Enamasti on ta vaikne, aeg-ajalt laseb kuuldavale vaid kutsehüüu srii või tsüp. Laul on tasane, nendesamade hüüdude lühike jada.
Hall-kärbsenäpi pesitsuslevila hõlmab kogu Euroopa, küündides üle põhjapolaarjoonegi, Põhja-Aafrika ning Siberi kuni Baikalini ja Kesk-Aasia (välja arvatud lauskõrbed). Euroopas pesitseb hall-kärbsenäppe umbes 20 miljonit paari. Eestis on ta oma umbes 250 000 paariga üks tavalisemaid haudelinde, arvukusreas lausa teise kümne lõpus. Tema hulk on küll viimase paari kümnendi jooksul kippunud kahanema – ilmselt putukafauna pideva vaesumise tõttu nii asulates, farmides kui ka mujal looduses.
Kuna hall-kärbsenäpid elatuvad põhiliselt lendavatest putukatest, siis tohivad nad kevadel saabuda suhteliselt hilja, aga mai keskpaigaks on nad kohal. Nad elutsevad aedades, parkides ja hõredates metsades, ei pelga inimeste naabrust ja on nende suhtes üsna leplikud. Üsna „lohakalt” kokku pandud pesa tehakse oksakaenlasse, murdunud tüveotsale või hoonenurgale, seinaorva ning isegi seina najal oleva reha peale ja talvest välja jäänud linnutoidulauale. Mai lõpul või juuni alul on 4–6 kreemikakoorelise punapruunilt tähnitatud munaga kurn täis ja peamiselt emalind haub seda kuni 14 päeva. Alul paljad ja kinnisilmsed pojad, kellele esimestel elupäevadel tuuakse okstelt ja lehtedelt nopitud lehetäisid ja liblikatõuke, lahkuvad pesast kahe nädala pärast ning saavad veel niisama kaua vanalindudelt toitu ja elutarkust.
Mõne linnuvaatleja kinnitusel on hall-kärbsenäpp üks väheseid linde, kes suudab eristada käo muna oma munadest ja eemaldab selle võõriku oma pesast. Ehkki mõni paar pesitseb juulis teisegi korra, hakkab nende kärbseküttide hulk meil augustis vähenema, sest kaugränduritena asuvad nad sügisrändele varakult, et öösiti lennates oktoobriks jõuda oma talvitusaladele Sahara-tagustes savannides ja mujalgi Aafrikas.
Kärbsenäpid on riikliku kaitse all nagu enamik teisigi värvulisi-laululinde. Hall-kärbsenäpi keskmine eluiga on pisut üle kahe aasta, ent „rekordimehed” on rõngast kandnud 8 aastat ja pisut pealegi.