Andres Talijärv: arusaam metsa eluringist on justkui kadunud

jaga E-post prindi artikkel saada vihje loe ja lisa kommentaare

Andres Talijärv rääkis, kuidas ta kodu kõrval raiet tehti. „See oli vana metsastunud karjamaa. Hooldusraiel selgus, et kõigil puudel, mis seal võeti, oli mädanik sees. Nüüd tehti lageraie ja väga hea – noor mänd on meetrine, 10–15 aasta pärast kasvab siin palju ilusam mets kui enne.”

FOTO: Viio Aitsam

Keskkonnaministeeriumi endine kantsler, nüüd erametsaliidu tegevjuht Andres Talijärv räägib, et koosmeel metsa asjus on visa tekkima, kuna metsamehed ja mittemetsamehed räägivad erinevat keelt.

Hakkasin mõtlema, kes Eestis juhtival kohal olnud metsameestest kõige rohkem kiita või n-ö peksa on saanud, ning leidsin, et viimane, kes kiita sai, oli minister Heino Teder, kes läks pensionile 1988. aastal.

Kiitmine-laitmine sõltub sellest, kui nähtav oled. Kui mina Tallinna metsamajandi peametsaülema kohalt 1992. aastal metsaameti peadirektori ametisse hakkasin, algas kohe suur rabistamine. Moskva raha enam ei olnud, metsandus pidi end ise ära majandama ja kogu süsteem, kus kunagi töötas üle 4000 inimese, tuli ümber kujundada. Nendes reformides said paljud inimesed ka haiget.

Meil ei olnud seadusi ega täpset ettekujutust, kuidas asjad peaksid olema. Hakkasime ise ENSV metsakoodeksit kohandama uue Eesti tingimustele, oma seadus sai valmis alles 1994. Hakkasime vaatama, mismoodi teistes riikides on metsandus korraldatud. Samas pidime arvestama maareformiga.

1990. aastatel metsaameti peadirektor ei saanudki olla väga populaarne inimene. Mingi rahunemine toimus aastakümne lõpus, kui 1998 võeti vastu teine metsaseadus. Siis mõnikord sain ka kiitust kuulda.

Reformide pärast said teisedki uhada. Aga nii see kui ka kiitmine jäid metsameeste ringi ega kajanud avalikus ruumis nagu nüüd.

Nojah. Väljaspool metsameeste ringi on mets emotsionaalne teema, minu meelest läbi aja.

Ants Varblane rääkis kord ühest Vormsi saare vanast metsamehest, kes olevat 1930. aastate alguses vanaemale teatanud, et hakkab metsameheks. Vanaema oli öelnud, et ära hakka, siis sul varsti enam tööd pole, kuna kõik metsad raiutakse ära. Seda hoiakut – mets saab kohe otsa – oli juba siis.

Lugesin just üht 1940. aasta raamatut, kust samuti leiab, kuidas inimestel üldisemalt ei olnud teadmist metsa eluringist. Seda teadmist pole ka tänapäeval. Kirjutatakse väga palju raiesmikest, aga ei nähta, et paarikümne aasta pärast on seal hoopis noorendik, siis keskealine mets ja kunagi jälle küps mets. Et see ongi protsess, mis kordub.

Minu meelest oli nõukaajal raiepaanikat vähem. Vähemalt meie külast ma seda ei mäleta.

Ilmselt maakohtades ollaksegi metsatöödega rohkem harjunud, ka siis.

Minu esimene kokkupuude aktiivse protestiga metsade majandamise vastu oli 1992. aastal ja hoopis Helsingis. Meil tol ajal harvestere veel ei olnud, aga Soomes oli masinraie kasutusele võetud. Väljas oldi loosungitega: masinad metsast välja.

Meie jaoks oli see täiesti arusaamatu – Soome on nii äge metsamaa, mis te siin protestite!

Soomlased tunnetasid tookord seda vajadust ja käivitasid hulga programme, mis olid suunatud ühiskonnale äraseletamiseks, miks on vaja metsa majandada. Meil on seesama tegevus soikus – metsamehed räägivad metsameestega ja teised inimesed räägivad omakeskis.

Kas on nii, et metsamehed vaatavad alati metsa teistmoodi pilguga?

On. Ma ise kogen ka, kui sõidan bussis ja vaatan teeäärset metsa. Mu silm ei näe raiesmikke, vaid märkab hooldamata metsi. Vaatan ka, kui palju on tekkinud uusi noorendikke raiesmike asemele.

Kui inimesed suudaksid visuaalselt ette kujutada, mis on remmelgate ja muude mahalangenud puudega väga tihedaks muutunud metsaosa, siis nad saavad aru, miks selle asemele istutatud okaspuud või kask, mida on hooldama hakatud, on hoopis parem vaatepilt.

Palju oleneb sellest, mida õppinud oled. Bioloogid on õppinud bioloogilist poolt, aga metsandust pole neile väga räägitud. Nemad õpivadki puud kui elusorganismi: kuidas see kasvab, vananeb ja kes seal puu peal elavad. Metsamehed on hariduse poolelt rikkamad, nendele on õpetatud metsandust ja väga põhjalikult ka bioloogiat.

Mina ennast väga tööstuselähedaseks inimeseks ei pea, pigem olen otsinud tasakaalupunkti, et kus see koht on, mille puhul säiliks nii mõistlik metsamajandamine kui ka elurikkuse pool. Sealt pinnalt saaks leida kompromissvariante. Selge see, et kõigile needki lahendused ei pruugi meeldida, ja peale selle on veel küsimus, kui palju keegi aru saab sellest, mis metsas toimunud on.

Kui olin metsatööstusliidu tegevdirektor, käivitasime kaks teavitusprogrammi. Puuinfo programm oli suunatud puidukasutuse propageerimisele – kasuta puitu, ära kasuta betooni! „Tee metsa” programmiga püüdsime inimestele seletada, mis metsas toimub. See läks just koolidele hästi peale. Hiljem jäi tegevus seisma või tuli masu liiga kiiresti peale. Kui nüüd uues ametis tööle hakkan, tahaksin vaadata, kuhu see pidama jäi. Sellega võiks uuesti tegeleda.

Nüüd võib see keerulisem olla. Tundub, et ühiskonna metsamõte on vahepeal nii mastaapselt muutunud. Käib ikkagi äge võitlus...

Kui eestlasi võrrelda soomlastega, siis Soomeski on protestivaim täiesti olemas, aga neile ei lähe majandamise vastu peetav võitlus nii hästi peale, sest enamik inimestest on ise metsaga seotud.

Meie ütleme ka, et iga neljas inimene on kuidagi metsaomandiga seotud, aga see seos on tihti kauge, pole tunnetatav. Soomlastel on palju paremini meeles, et näiteks korter Helsingis on ostetud rahaga, mis saadud vanaisa metsast. Seal on see metsatunne olemas.

Meil seda tunnet pole, et Eesti elab metsast või et mets toidab. Mets toidab justkui kedagi teist. Me ei teadvusta, et ligi miljard maksutulust on riigieelarves kuidagi metsaga seotud. Meil on pigem nii, et pange mulle palka juurde, aga metsi ärge majandage. Mets on kauge.

Olen mõelnud, et selle kauguse ületamiseks mõnest metsandust seletavast artiklist küll ei piisa. Sest tunnetuse koht, teadmine metsa eluringist on paljudel inimestel justkui alateadvusest kadunud.

Ilmselt mõjutas 50 nõukogude võimu aastat, aga on muudki. Kas see oli nüüd 15% või rohkem, aga Tallinnas elavad inimesed, kes pole aasta jooksul linna piiridest kordagi välja saanud. Nende arusaamine metsast piirdub võib-olla Lasnamäe Pae pargiga. Kui ta peaks sattuma kännustikku, satub muidugi paanikasse, sest tema elukeskkond on linn.

Hiljuti üllatas mind üks raadiosaade tammede istutamisest, kus reporterid, hääle järgi 25–30aastased, polnud kumbki elus ühtegi puud istutanud. Mina näiteks istutan igal kevadel, aga samas on niisiis inimesi, kellele puu istutamine on sama võõras kui mulle lehma lüpsmine. Kui keegi oleks 1990. aastate alguses mulle päranduseks lehma jätnud, poleks ma temaga mitte midagi osanud peale hakata. Paljud maaomanike pärijad, kes said metsa tagasi, olid umbes samas seisus ega osanud metsaga midagi tarka teha.

Vähemalt ei oleks te seda pärandust saades läinud lehmapidaja aia taha ütlema, et ära lüpsa, ära piina looma...

Küllap see ka kohe jõuab Eestisse...

See näitab jälle, et asi on üldisem, ei puuduta ainult metsa. Mis inimestega lahti on?

Nad lihtsalt ei tea, kuidas ühed või teised protsessid käivad. Kui sa ei oska näha protsessi tervikuna ja vaatad ainult ühte kohta, kus midagi on toimunud, siis ehmud muidugi. Sulle püütakse küll seletada, miks see tegevus on vajalik, aga keegi teine ütleb kõrvalt, et ei ole vajalik. Arutlemise pinda ei teki, sest ühel poolel pole ettevalmistust, et arutada.

Metsaomanikud vahel räägivad, et nad majandavad metsa selle nimel, et lapselastel oleks parem mets. See põhjendus täna vist neisse aruteludesse ei kõlbaks, kus on moes rääkida püsimetsandusest?

Püsimetsandus on siiski arusaam, et las olla kõik, nagu praegu on. Kuid metsa puhul see ei saa nii olla. Mõni kindlus püsib ka nii, et seal midagi ei tee, aga mets muutub iga päevaga. Metsamehed saavad nendest protsessidest aru ja oskavad ette mõtelda, arvestada, mida oleks mõistlik täna teha, et homme oleks parem.

Mulle on nina peale visatud, et miks ma räägin, kuidas metsa kasvatatakse kirvega, või et miks võtate vanad puud maha, kui nende asemele tuleb võsa. Kunagi Hendrik Relve laulis ilusat laulu võsa hoidmisest, mis tulevikus on mets. Aga see on ilmselt metsameeste keel, millele kõik inimesed ei saa pihta.

Asute erametsaliidu tegevjuhi ametisse 1. augustil. Mis siis toimuma hakkab?

Esialgu tuleb end kõigega põhjalikumalt kurssi viia. Olen erametsaliidu tegemisi jälginud algusest peale, aga viimastel aastatel vähem, sest ministeeriumi kantsler peab tegelema peale metsa kõigega, alates õhust ja lõpetades sellega, mis maa sees.

 Üks tähtis küsimus on, kuidas metsauuendust paremale järjele saada. Teine asi on liidu liikmeskond. Praegu on liit liikmete omanduses oleva metsa pindala poolest päris tugev, aga metsaomanike hulk võiks suurem olla. Kolmas teema on metsade sertifitseerimine.

Hakkate uues rollis käima ministeeriumis, mida läbi ja lõhki tunnete. Teate täpselt, kus mingid nupud asuvad.

Ega seal neid nuppe pole. See, millest asekantsler Marku Lamp praegu räägib seoses metsanduse uue arengukavaga, ongi reaalne elu – on püüd aru saada, milline on metsanduse edasiminekuks kõige parem lahendus. See ei peaks olema väga roheline ega ka mitte liiga pruun. Tuleb leida kompromiss.

Oma kantsleriajast võiksin lisada, et vist ühegi teise kantsleri ajal pole nii palju kaitsealasid vormistatud kui minu ajal. See tõi kaasa väga palju keerulisi küsimusi. Näiteks Haanja Tallikese sihtkaitsevöönd jääb mulle vist elu lõpuni meelde.

Kompromisside otsimine käib igal pool. Arvan, et erametsaliiduski on olemas valmisolek neid leida.

Äkki just eramets oma suure mitmekesisusega võiks olla koht, kus algatada mingi ... koosmeelemetsade liikumine, mille kaudu avalikku metsapinget maandada?

Jah, koosmeelemets, aga milline see võiks olla? Arusaamine, milline üks mets peab välja nägema, on tohutult erinev. Tuleb meelde vana lugu ajast, kui olin peametsaülem. Aegna saarelt tuli kaks järjestikust kaebust. Esimene kiri: mis jama see teil on, kõik saar risu ja rämpsu täis, meie maja taga kõik nii pikali maas ja räämas, et seal võib „Nukitsamehe” filmi filmida.

Mõne aja pärast, kui meil oli sinna saadetud üks saemees korda looma, tuli järgmine kiri: miks te seda teete ja siin saete, see on nii kihvt mets, et siin võiks vabalt „Nukitsamehe” filmi teha. Kirjutajad kasutasid täpselt sama võrdlust, kuid ühe jaoks oli mets ideaalne ja teise jaoks väga kole.

Andres Talijärve ametid

• 1980–1992 Tallinna RV metsamajandis abimetsaülem, metsaülem, peametsaülem

• 1992–2000 metsaameti peadirektor

• 2000–2001 keskkonnaministeeriumi metsaosakonna juhataja

• 2002–2009 metsatööstusliidu tegevdirektor

• 2009–2013 keskkonnaministeeriumi looduskaitse ja metsanduse asekantsler

• 2013–2018 keskkonnaministeeriumi kantsler

• 2018– erametsaliidu tegevjuht

Tagasi üles