Äikese ohud

Foto: Elmo Riig

Kuna äikeseoht kasvab üha kõrgemaks, tasub jätkata viimaste ilmalugude teemat ja räägime taas äikesest. Seekord tutvustan mõningaid äikesega seotud ohte.

Esmalt meenutagem, et äike on osaliselt elektriline atmosfäärinähtus, mis tekib tavaliselt tõusvate õhuvoolude ja konvektsioonipilvede intensiivse arengu käigus ning sellega kaasnevad rünksajupilved, sajualad, õhuvoolud, elektrilaengud, välgud, müristamine jne.

See, millised ohud on juhtival kohal, oleneb äikese liigist. Äikeseid liigitakse kahel moel: esimene neist on sünoptilise olukorra põhine ja teine organiseerumispõhine. Sünoptilise olukorra põhise klassifikatsiooni järgi jaguneb äike õhumassisisesteks ja frontaalseteks, mõlemad omakorda vastavalt termilisteks, advektiivseteks ja orograafilisteks (õhumassisisesed); ja frondi tüübi järgi sooja, külma, oklusiooni- jne frondi äikesteks. Maailmas siiski eriti ei kasutata sellist liigitusviisi, kuigi ka seda tunnustatakse. Pigem kasutatakse organiseerumispõhist äikeste liigitamist, sest sel on suurem praktiline tähtsus, sh rahvatervise seisukohalt – iga äikeseliik on ohtlik omal moel.

Kui äike on kujunenud vaid ühes võimsas pilverüngas või -sambas ehk rünksajupilveks ongi vaid üks element, siis nimetatakse seda lihtrünksajupilveks. Sel juhul pole atmosfääris märgatavat tuulenihet ja rünksajupilved ei pruugi organiseeruda, vaid võivad jääda üksikuteks. Need on harva ohtlikud, ent kui õhumass on energiarikas (nt labiilsusenergia näitaja CAPE ulatub üle 1000 J/kg), võivad siiski põhjustada lühiajalise pagi või paduvihma; vahel võib tekkida nõrk tornaado.  Seega põhiline oht selle äikeseliigi puhul on välgutabamus. Kuigi Eestis registreeriti viimane surmaga lõppenud välgutabamus 2001. a Virumaal kuskil kaevandusalal, hukkub maailmas igas aastas koguni kümneid tuhandeid inimesi (erinevatel hinnangutel 10000–50000 inimest, usutavaks võib pidada ca 20000 või enam inimest), seega on tegu mõne mõttes olulise riskiga, eriti kui suvi on äikeseline. Enamik välgutabamuse ohvritest on troopikas, kus mõnes piirkonnas on üle 100 äikesepäeva aastas, võrdluseks: Eestis 10–25 äikesepäeva aastas.

Kõige sagedamini kujuneb äike mitmest pilveelemendist koosnevas kogumis: liitrünksajupilves. Selle tekkeks peab atmosfääris olema märgatav tuulenihe. Niisuguse äikese puhul on rünksajupilved koondunud kogumitesse (lihtne liitrünksajupilv) või paiknevad lineaarselt pika reana (joonpagi), mida saab eriti hästi jälgida radaril või satelliitpildil. Sageli on liitrünksajupilved seotud mõne frondiga, sest seal on tuulenihe suurem. Ühtlasi viitavad liitrünksajupilved märksa ohtlikematele nähtustele: kaasneda võib tugev pagi, rahe või paduvihm, mis põhjustab äkküleujutuse; võimalikud on ka tornaadod, mis enamasti ei ole siiski kuigi tugevad (täiustatud Fujita skaala järgi EF3st nõrgemad; keeristormi tugevus võib olla EF0–EF5). Sellises äikeses on lisaks välgutabamustele juhtivaks ohuks pagituuled. Nii toimus üks uskumatu juhtum 3.07.2016, kus tegu oli erakordselt võimsa joonpagiga – põhiliseks ohuks pagituuled, aga ka hiidrahe. Raju algas Lätist, tormas üle Valga- ja Tartumaa kuni Virumaani. Raju oli nii võimas olnud, et mõnes mõttes varjutas isegi 8.08.2010 hiidpagi, kuigi tuulepuhanguid üle 30 m/s ei mõõdetud – see laastas ulatuslikult haudu, suutes isegi surnuid «välja juurida», lisaks tekitas mitmel pool, eriti aga Tartus, äkküleujutusi, mõnel pool sadas kuni 3 cm läbimõõduga hiidrahet. Selline äikeseraju on tõsine oht inimtervisele.

Südasuvi on pärast üürikest pausi taastunud: öösiti on sooja enamasti 11...16 ja päeviti 20...26 °C, mõnel hetkel ehk rohkemgi. Samuti on äikeseoht üle pika aja muutunud tõsiseltvõetavalt suureks.