Jahimeeste kokkutulekul käis rekordarv osalejaid

„Ilma kokkutulekuteta kaoks inimeste otsene side. Isegi nüüdses netimaailmas ei asenda miski vahetut kontakti,“ leiab Jahimeeste Seltsi tegevjuht Tõnis Korts. Foto: Toomas Šalda

Eestis on umbes 16 000 jahimeest ja -naist. Suur osa neist kogunes läinud nädalavahetusel Pärnumaale Lääneranna valda Pärlseljale, et osaleda jahimeeste kokkutulekul „100 Pärnus”.

Just tänavusel koduriigi juubeliaastal möödub esimesest sarnasest kokkutulekust, mis leidis aset Toila-Oru pargis, juba pool sajandit. Kokkutuleku traditsiooni on jätkatud Eesti eri paigus sisuliselt samas formaadis, kus võrdselt tähtsad on jahinduslikud võistlused, koolitused ja meelelahutus. Osalejate arvult on üritus kasvanud suureks perefestivaliks. Pärlseljal oli osavõtjaid õige veidi alla 6000. Maa Elu uuris pärast kokkutuleku lipu langetamist Eesti Jahimeeste Seltsi tegevjuhilt Tõnis Kortsult, kuidas ta peakorraldajana kokkutulekuga rahule jäi.

Tõnis Korts: Ümardatult kuus tuhat osalejat tähendab meie kokkutulekute uut rekordit. Nii suure arvu saime kokku osalt tänu riigi ja jahimeeste kokkutuleku juubelile ning kindlasti ka merele, sest Pärlselja asub mere ääres. Meri on eestlasele alati magnetina mõjunud. Rahvast toob kokku seegi, et oleme püüdnud kokkutuleku teha huvitavaks mitte ainult jahimeestele, vaid ka nende peredele. Siin on isegi omaette lasteala, kus nad end hästi ja turvaliselt tunnevad. Et ettevõtmine oleks mitmekülgsem, kutsusime siia jahinduse ja kalandusega seotud ettevõtted, millest kaubatänaval moodustus lausa väiksemat sorti mess.

Traditsiooniliselt tugineb kokkutulek kolmele sambale: kvaliteetne meelelahutus, erialane ja sportlik mõõduvõtmine ning kolmandaks koolitused ja töötoad. Ilma kokkutulekuteta kaoks inimeste otsene side. Isegi nüüdses netimaailmas ei asenda miski vahetut kontakti. Pean Eesti jahirahvast kiitma – osatakse korraga nii lõõgastuda kui ka olla distsiplineeritud. Siin on tegemist relvade ja tehnikaga, millega kokku puutudes on vaja säilitada kaine meel ja alluda korraldustele.

Mis jahimeeste vestlustes kõige rohkem kõneainet pakub?

Kõige rohkem olemegi mures agressiivsete „looduskaitsjate” pärast, kes tegelikult loodust ei tunne. Kui nemad hakkavad loodusele olulisi otsuseid vastu võtma, halveneb otsuste kvaliteet drastiliselt. Teine oht on see, et äri ja kasuahnus tungib loodusesse. Loodust ei peaks kasutama sihiga teenida raha. Loodusele ja loodusväärtustele peab meil kõigil juurdepääs olema. Meie leiame, et jahil ja saunas on kõik võrdsed.

Veel erutab jahimeeste meeli suurkiskjate teema – kui palju neid peaks olema, kui palju hunte, karusid, ilveseid. Uued liigid, näiteks šaakal, kuidas nendega toimida, on arutlusteema. Lisaks muidugi erinevad haigused.

Kokkutulekul korraldatud võistluste nimekiri oli pikk: kokandus, peibutamine, jahisarvevõistlus, jahijutt-taidlus, viktoriin, juhtide võistlus, haavli- ja kuulilaskmine, kutse-mitmevõistlus, stendivõistlus. Mis teile endale kõige rohkem elamusi pakkus?

Väga huvitav oli viimase päeva hommikul aset leidnud peibutusvõistlus, kus võistlejad loomahääli järele tegid. Osaleja peab suutma mõelda nagu loom. Peab jäljendama, mis häält teeb loom näiteks jooksuajal, ja proovima loomaks kehastuda. See on päris lõbus, aga eeldab looduse sügavuti tundmist ja tunnetamist. Kokandusvõitlus on alati väga põnev. Hea tava ütleb, et jahimees kasutab ära kõik, mis kütitud. Tema jaoks on auasi valmistada oma saagist hõrgutisi, mis tavakodus harva lauale jõuavad. Viktoriin on osalejate seas alati populaarne. Jahimeestele meeldib oma mõistust teravana hoida. Jahijutud ja taidlus on väga mõnusad.

Oluline osa oli taas koolitustel. Mida on jahimeestel vaja pidevalt juurde õppida?

Inimese teadmised loodusest avarduvad. Jahinduski on teaduspõhine. Uute teadussaavutustega tuleb end kursis hoida. Paraku jõuab loomadeni järjest uusi haigusi. Aafrika seakatk tegi suurt laastamistööd, nüüd on aktuaalseks tõusnud otsapidi naabrite juurde Soome jõudnud hirvlaste seas leviv surmaga lõppev kurtumustõbi, mis toodi Norrasse Põhja-Ameerikast. Me püüame selliste haiguste levikuks võimalikult hästi valmis olla. Aga täiendasime siin kokkutulekul oma teadmisi ka igapäevateemadel, näiteks kuidas oma koeri paremini toita ja ravida. Traditsioonilised oskused ja teadmised antakse reeglina edasi põlvest põlve, aga kõik valdkonnad meie ümber arenevad, nii ka jahindus.

Pärlseljal osales ka väliskülalisi teistest Euroopa riikidest ja Brüsseli peakontorist. Millist rahvusvahelist koostööd jahimehed teevad?

Euroopas on 7 miljonit jahimeest, kes on ühendatud ühtsesse organisatsiooni FACE, mis kaitseb jahinduse huve Euroopa Liidu võimukoridorides. Kaks korda aastas käivad riikide esindajad koos ja vahepealsel ajal töötavad töögrupid. Teeme teiste riikidega väga tihedat koostööd. Europarlamendis on meil oma toetusgrupp. Praegu on teemaks näiteks pliimoona kasutamise asemel loodussäästlikumate alternatiivide leidmine, samuti haigused. Eesti jahimehed on organiseerituse poolest kindlasti Euroopa tugevamate hulgas.

Millised on jahinduse lähituleviku põhisuunad? Või on see nii stabiilne ala, et tuleb lihtsalt samas vaimus jätkata?

Praeguses maailmas ei ole miski stabiilne ega kindel. Kõik loodusinimesed on natuke konservatiivsed. Võtame uusi asju vastu küll, aga ettevaatlikult. Meie visioon on kaitsta loodust kasutamise kaudu.

Me ei vastanda looduse kasutamist ja kaitset, nagu seda teeb linnaideoloogia. Meie veendumuse kohaselt tuleb küttida nii palju, kui on vaja, aga mitte rohkem.

Kokkutulek on just lõppenud, mis teeb rõõmu?

See, et inimesed ei lahkunud viimase päeva varahommikul, väga paljud jäid lõpuni. See näitab, et neil oli siin hea olla ja meie kui korraldajate ponnistused läksid asja ette. Oleme ühtne sõbralik suur pere, kes mõtleb ja tegutseb sarnaselt. Hea meel on, et siia koos vanematega tulnud lastele ja noortele jäi toimunust usutavasti hea mulje ning neist kujuneb meile väärikas järelkasv, kelle väärtushinnangud on paigas ja eluterved. Nad mõistavad, et jahimehe jaoks on jahindus ennekõike looduskaitse ja et looduse röövkasutamist ei saa lubada. Inimeste ebaproportsionaalselt suur linnadesse koondumine tekitab valearusaamu ja asjatundmatut „looduse eest võitlemist”. Ei tunta ega tunnistata ei seadusi, loodust ega toiduahelat ning tehakse agressiivselt hästi kurja häält. Meie püüame põhielanikkonnale ikkagi selgitada, et me kasutame ja kaitseme loodust. Me küll kütime ja majandame, aga kohe kindlasti ei hävita, jahimees osutab ühiskonnale teenust. Võtame kasvõi Aafrika seakatku, kui meile anti ette arv, kui palju tuleb küttida. See ei olnud palve, vaid käsk, mille täitmata jätmine tõi kaasa karistuse. Järjest enam räägitakse, et metskitsi on meie liikluse jaoks liiga palju, et mesinikud on hädas karudega ... Loodust tuleb heaperemehelikult majandada ja tasakaalus hoida.

Kas on juba teada, kus ja millal järgmine jahimeeste kokkutulek toimub?

Varsti selgub. Küsimus on lihtsalt selles, et vabariikliku kokkutuleku jaoks on vaja kohta, kuhu mahub mitte 1500, vaid 6000 inimest. Igal juhul püüame püsida looduses. Samuti ei tohi unustada maakondlikke jahimeeste kokkutulekuid, needki on väga vahvad üritused.

Jahimeeste kokkutuleku võistlusalade parimad

* Haavlilaskmine – Mõniste Jahiselts

* Kuulilaskmine – Saarte Jahimeeste Selts

* Jahisarve puhumine – Tartu Jahindusklubi

* Kokandusvõistlus (valmistati roogi põdralihast) – Tahkuna Jahiselts

* Viktoriin – Tartu Jahindusklubi

* Jahijutt-taidlus (jahilugu või jahindusetendus kokkutuleku teemal) – Mõniste Jahiselts

* Kutse-mitmevõistlus (koosnes haavli ja kuuli laskmisest, põdrasarvede hindamisest, padrunite äratundmisest, trofeede määramisest, ulukikeha hindamisest, takistusseina läbimisest ja kirveviskamisest) – I koht Mõniste Jahiselts, II koht Saarte Jahimeeste Selts, III koht Padise Jahimeeste Selts

* Stendivõistlus „100 aastat kodukohas” (korraldati väljapanek seltside jahiajaloost) – Viljandimaa Jahimeeste Liit

* Peibutamine (ulukihäälte matkimine) – Saarte Jahimeeste Selts

* Juhtide võistlus (jahiseltside juhid võistlesid põdrasarve harude lugemises) – Taebla Jahiselts