Türi kogukonnamajas tegutseb heegeldusstuudio

„Siin on puhas teise ringi materjal, tekstiilivabriku jäägid, seismajäänud mööbel, millele üritan leida uut funktsiooni,” räägib Reet Murel.

FOTO: Dmitri Kotjuh

Teate neid vanu kööktubadega puitmaju, kus tihtilugu elab enese ja oma eluga mitte kõige paremini toime tulev seltskond. Selliseid maju on igas linnas, sotsiaaltöötajad ja päästjad igapäevakülalisteks.

Sajandivanuseid baraki tüüpi korterelamuid on ka kevadpealinnas Türil. Mõnes keeb elu sedavõrd tormakal kujul, et homset päeva nagu polekski, osa on lammutatud, osa lammutuse ootel ja mõne saatuseks on saada millekski palju suuremaks, kui tavaline linlane arvata oskaks.

Meeste- ja naistetööd

Üks selline maja on Türi äärelinnas Viljandi tänaval, linnaosa poolest Konnakülas. Konnamaja ehk Türi kogukonnaseltsi maja ühendab aktiivseid kevadpealinlasi, rohelisest mõtte- ja eluviisist huvitatud inimesi. Suured koristustalgud on tehtud, nüüd on vaja maja sisuga täita.

Kui noored kotkad, Türi hundirühma noored said omad ruumid juba mõnda aega tagasi valmis, siis nüüd on järg Reet Mureli ja tema heegeldusstuudio Silmast Silma käes.

Töö algas mullu sügisel. Stuudio lõi oma uksed valla hiliskevadel ning kuniks perenaine hoogu võtab, võiksid need tulevikus lisaks Reeda näputöö esindusruumide rollile olla ka koht, kus õpitubasid teha. Esialgu sobib ka variant, et huvilised tuleksid ja lihtsalt uudistaksid. Välisukse tagaküljel olevasse külalisraamatusse veel nimesid mahub. Omajagu. Võta aga must marker ja sirgelda nimed, head soovid ja mõtted papitükile.

„Me oleme ühes konna kojas,” tutvustab Reet Murel enda käsutusse antud kunagist kööktuba. Selliseid on kogukonnakeskuse majas 14, ikka naaber naabriga lähestikku, kaks välisust kõrvuti paaris. Nii on heegeldusstuudio naaber Aina Lee mööbiennistuskoda. Ehitusjärgus.

Silmast Silma võiks olla koht, kus käivad ühesuguse mõtteviisiga inimesed. Tullakse kokku, suheldakse, tehakse näputööd. „Stuudiosse koondub peenem näputöö, suurem puutöö jääb õue,” viitab Reet Murel heegeldatud padjakuuskedele. Kuused mis kuused, kõigil puidust jalad all.

Need jalad tegi Reeda abikaasa Ivar, heegeldas Reet. „Kindlasti on ka meestetöid, mida annaks stuudios teha, näiteks lõngast käepaelu või punutisi meisterdada,” pakub ta. „Aga rohkem on siin ikka tegevust naistel.“

„Siin on puhas teise ringi materjal, tekstiilivabriku jäägid, seismajäänud mööbel, millele üritan leida uut funktsiooni,” näitab ta. „Jätsin kööktoa suures osas selliseks, nagu selle sain, nii seinad, laed kui ka põrandad. Pliidi lasin pottsepal korda teha. Olen mõelnud, et kunagi, kui teised kojad on valmis, teen oma ruumid taas tühjaks, et need päriselt korda saaks. Praegu lepin nendega, kuid edaspidi tahaksin siia rohkem helgust ja soojust. Talvel oli siin ikka krõbekülm. Pliit küttis vaid kööki, toas kannatas olla üleriietega, veel parem tugitoolis soojamüüri lähedal istudes.”

Ühiselt ja eraldi

Nii on Reet Murel praegu oma käsitööd riputanud omaaegse, kunagi vist sinist värvi tapeedi peale. Täitunud on riiulid ja kapipealsed, õdusust lisavad laualambid.

Türi kogukonnakeskuse maja jõudis seltsi koondunud aktiivsete linlaste käsutusse eelmisel aastal. Iga koda ajab enda asja, kuid talgute korras tehakse ühistööd. Muud moodi poleks kunagisse puitbarakki elu tagasitoomine mõeldav. „Maja on meil hiigelsuur ja unistusi, mille poole üheskoos rühkida, palju,” põhjendab Reet Murel.

Aastakümneid lasteaiaõpetaja olnud Reet Murel ja operaatorina töötanud Ivar Murel elasid pikalt pealinnas. Viis aastat tagasi koliti Türile, seal leidis Reet Murel eneseotsinguteel taas käsitöö. Sellesama käsitöö, mida kiires pealinnaelus lihtsalt polnud mahti teha. Koeraga jalutamise retkedel sammus ta iga päev vaibapoest mööda ja nähtu jäi pähe kummitama. „Koeraga pidin ju niikuinii jalutama. Pood jäi teele ette ja viisin kaks asja kokku,” räägib ta. „Olgu, ma ju oskan heegeldada. Olgu, siin on ju pood, kus saaks materjale, mida võib-olla kõik ei taha kasutada. Vaibapood ja minu koer on heegeldusstuudio loomise kaks algatajat.”

„Tuletasin vanad oskused meelde ning nüüd sünnib minu käe all taas looming, aga teistest materjalidest ja teisel kujul kui vanasti. Teen ühe asja valmis, tuletan sellest mõne uue asja, leiutamine on väga lahe,” kirjeldab ta. „Kõik minu materjal on omamoodi ülejääk. Tähtis on minimaalne ökoloogiline jalajälg. Isegi kui kasutan pakendeid, peaksid needki olema taaskasutatud materjalidest.”

Olgu öeldud, et ilma abikaasa Ivari panuseta oleks Silmast Silma väga poolik. Tema on ju kaasdisainer ja pakendimeister.

Alustati ümmargustest heegelvaipadest, nüüd on Reet Mureli nimitooteks kujunenud unepüüdjalinnukesed (unenäopüüdjad).

Eriliseks laadakauplejaks Reet end ei pea, pigem naudib käsitöölisena kvaliteetaega ja valmistamisprotsessi.

„Stuudiosse on toodud kõik see, mida olin kodus kappidesse või voodi alla kogunud. Pehme mööbel on isiklik, kõik muu on kingitud või taaskasutusest saadud. Siin on ka minu lapsepõlvest pärit raadio, see küll ei mängi, kuid reisib mälestusesemena minuga alati kaasas,” laseb Reet Murel toas pilgul ringi käia. „Talvel veetsin neis ruumides väga palju aega, sest mulle on tohutult oluline teada, kuidas siin on üldse võimalik eksisteerida. Tahtsin teada, kas tunnen, et need ruumid saavad minu omaks, kas suudan siia tuua soojuse ja valguse. Veidi läheb veel aega, kuid olen juba õnnelik. Me tegime selle ära, loomulikult koos teiste kogukonnaseltsi inimeste suure panusega!”

Reet Murel leiab, et kogukonnakeskuse hoone sulandub väga hästi ümbruskonda. Uudishimulikumad kevadpealinlased on neil juba külaski käinud. „Kui siia kohviku saame, siis see kindlasti kodustab kogu ümbruskonda veelgi rohkem. Naabrid on meie suhtes praegugi sõbralikult meelestatud.”

Türi kogukonnaselts ühendab praegu viit perekonda.

KOMMENTAAR

Rainer Eidemiller, Türi kogukonnaseltsi üks asutaja:

Eks meie suurim soov on see maja korda saada.

Väga raske on prognoosida, millal see reaalselt teostub. Enamik seltsi liikmed on ise vanade majade omanikud, kuhu läheb suur osa nende ajast. Praegu eemaldame vanu kihte, veame prügi ära, korrastame krunti ja selgitame välja täpse remondivajaduse. Oleme esitanud ühe rahastustaotluse vee ja kanalisatsiooni majja toomiseks, ühe taotluse elektrisüsteemi korrastamiseks ning ruumiplaani koostamiseks. Need otsused tulevad kuu aja jooksul, siis selgub, millal saame tööga (sh WC ja pesuruum) pihta hakata. Ühe rahastuse oleme saanud Kodukandilt, fassaadi korrastamiseks: kolm välisust, trepid ja varikatused. Nende töödega hakkame peagi pihta.

Oma jõududega oleme hakanud üksikuid tube korrastama, aga kuna seda tehakse oma vähesest vabast ajast, siis edeneb töö vastavalt võimalustele. Lähiajal valmib mööbli ennistamise tuba, seejärel võtame kätte meeste puutöö toa ja külalistoa. Kohvikuga seonduv jääb pigem järgmise aasta algusse. Nagu öeldud, need on rohkem soovid kui täpsesse ajakavasse raiutud plaanid, oluline on teha sellises tempos, et kõigil ikka tegemise rõõm alles jääks.

Tore on see, et Türi kogukonnakeskuse ideega on aina rohkemad kaasa tulnud, seltsi on lisandunud liikmeid, majja on tulnud n-ö partnereid ehk üürnikke (noorkotkad, naiste käsitöö). Oleme teinud talguid ja koolitusi, jätkame nendega ka suvel. Eesmärk ongi ju luua kogukonnakeskus, kus inimestel käivad end teostamas tegevustes, millega saab panustada kohaliku kogukondliku elulaadi arendamisse.

Augustis on plaanis nädal aega kestev kogukonnapidu talgute, töötubade, loengute, kontsertide, lastelaagri ja muidu mõnusalt olemisega.

Loe ka neid

Tagasi üles