Kukkurtihane – ületamatu pesameister

Isane kukkurtihane peaaegu valmis pesa viimistlemas. Foto: Wikipedia

Mõnelgi pool veekogu kaldapuistus võib noidleja pilgu ette jääda nõtke oksa küljes rippuv valkjas taimevillast rusikasuurune paun – see harv leid on kukkurtihase pesa.

Tavaliselt on selle küljes ülaosast lähtuv samast materjalist toruke, mis tõendab, et „korter” on asustatud. Enamasti on pesa kinnitatud vee kohale kaarduva kase- või pajuoksa külge. Pesaomanikud on enda näitamisega tagasihoidlikud, nii et varugem kannatust.

Kukkurtihane on üsna pisike, umbes sinitihasesuurune värvuline. Isastel on punapruun turi, pea ja kael enamjaolt helehall, silma ümbrus laialt must, nagu kannaks maski, tiivad ja saba musta-valgetriibulised. Emaste sulgrüü on pisut kahvatum, noored aga on helepruunid. Kukkurtihase kutsehüüd on peenike vile, laul heledatooniliste vilede ja trillerite segu.

See huvipakkuv linnuliik on haudelinnuna levinud Euraasia parasvöötmes põhiliselt segametsade ja stepivööndi märgaladel Ida-Prantsusmaast Lääne-Siberini. Eelmise sajandi keskpaigast alates on kukkurtihane oma leviala laiendanud, Eestisse jõudis ta 1950. aastate lõpul. Nüüdseks leidub teda väikesearvuliselt paljudes Lääne- ja Kesk-Eesti, aga ka Tallinna ümbruse ja Kagu-Eesti märjemates elupaikades, nagu järvekallaste ja jõelammide madal- ja hõrepuistutes. Hinnangute kohaselt pesitseb meil praegu 600–800 paari kukkurtihaseid.

Kukkurtihased saabuvad juba märtsi lõpul, aprillis asuvad isased pesa ehitama. Esmalt punuvad nad mõne meetri kõrgusel rippuva peene oksa kaheli hargnenud tipu külge taimekiududest ja kõrtest kaks vääti nagu kandepaelad. Siis vormivad niinest ja muudest taimekiududest ning hundinuia-, pilliroo-, paju- ja teistest seemnekarvadest, ämblikuheidest ja loomavillast ovaalse pauna. Selle välisseinte läbimõõt on 8–11 ja kõrgus 15–17 sentimeetrit, vildilaadse seina paksus vähemalt kaks sentimeetrit. (Veel saja aasta eest tehti Kesk-Euroopa külades neist pesatorbikutest lastesusse.)

Esialgu meisterdab pesa isaslind, jättes pesa ülaosa valmis tegemata. Kui ilmub asjahuviline emaslind, punuvad nad pesa pealisosa koos kinni, ülaosa ühele küljele jäävat lennuava aga täiendavad mõne sentimeetri pikkuse ja keskmiselt 25millimeetrise läbimõõduga toruga.

Isane kukkurtihane võib punuda mitu pesatoorikut, mille sobivust edasi ehitamiseks hindavad emaslinnud. Valiku tegemisel näib rolli mängivat isaslinnu näomaski suuruski.  Kukkurtihane on polügaamne liik ja tihti on isasel kaks või kolm kaasat, kellel ta aitab poegi toita. On täheldatud ka polüandriat, mil ühe emaslinnuga seltsib kaks-kolm isast.

Enamasti maikuus muneb emaslind viis kuni kaheksa valgekoorelist muna, mida hauvad mõlemad vanemad. Kahe nädala pärast kooruvad pojad saavad lennuvõimelisteks 16 päevaga. Pikk pesitsemisperiood – poegadega pesi leidub veel augusti lõpupoolegi – lubab arvata, et kukkurtihased pesitsevad suve kestel teistki korda.

Põhitoiduseks kasutavad kukkurtihased ämblikke ja pisemaid putukaid, sealhulgas lehetäisid. Varakevadel nokitsevad pajuurbade kallal ning söövad hundinuia- ja pillirooseemneid. Sügisel püsivad üsna kaua pesitsusalal ja lahkuvad alles oktoobri lõpuks.

Kabli linnujaamas on sügisrände ajal püütud ja rõngastatud ligikaudu 300 kukkurtihast, kellest 85 protsenti on eelistanud liikuda mööda rannaroostikku. Euroopa asurkond, mis küünib miljoni haudepaarini, koondub talvitama Vahemere maadele.