Millal Eesti hobune olümpiale pääseb?

Paul Argus ja tema Ping Pong V, kes tuli mullu 228 hobuse konkurentsis kuuendaks.

FOTO: Haide Westring / sporthobuste kasvatajate selts

Sporthobune on rohkem inimese kui looduse looming. Seepärast on maailma parimad hobusekasvatajad sageli endised tippsportlased.

Meil on aga Gunnar Klettenberg olnud ühekorraga nii Eesti parim hobusekasvataja kui ka parim sportlane. Tema peamine võistlushobune on praegu endakasvatatud Traffic (sündinud 2007), kelle isa Terroriga ta võistles MK finaalis Milanos 2004. aastal.

ESH (eesti sporthobuse) täkkude päeval 2016. aastal hinnati parimaks nooreks sugutäkuks tema kasvatatud Salomon, kelle ema Novestaga sai ta MK finaalis 2006. aastal Kuala Lumpuris 12. koha, meie ratsaspordi ajaloo parim saavutus.

Väikeses Eestis on loomulik, et juhtivad kasvatajad Viiard, Kangur, Klettenberg ja ratsanik Ellermann on kõik ESHKS (Eesti Sporthobuste Kasvatajate Seltsi) juhatuse liikmed.

Grand prix’ tasemel

Kuni 2011. aastani oli meil välismaal veidi piinlik vastata küsimusele „Kas teil on juba grand prix’ taseme hobuseid?”. Meil neid veel polnud. Nüüd on meil sel tasemel 9 hobust, neist neli Eestis, viis välismaal.

Esimesena võistlesid koolisõidu grand prix’ programmis Dina Ellermann Landy’s Akvarellil (kasvataja perekond Lieur-Garchey) ja takistussõidu 160 cm tasemel Heiki Vatsel hobusel Fee (kasvataja Peeter Raid).

Eesti meistri tiitleid, milleks alati ei ole vaja GP taset, on eesti sporthobused saavutanud koolisõidus alates 2012. aastast ja takistussõidus 2014. aastast.

Eestis küsitakse ratsasportlastelt nõudlikult, millal Eesti ratsanik olümpiale pääseb. Ei tulda selle pealegi, et küsida, millal Eesti hobune olümpiale pääseb. Aga selle tasemega ratsanikke meil on, hobuseid on ka olnud, aga siiani on nad alati noorena müüdud. Sedasi võib juhtuda, et eesti sporthobune jõuab olümpiale enne kui Eesti ratsanik. Eesti visiitkaart oleks seegi! Või tahame midagi muud?

Juhuslikud ei võida

Enne kui rääkida, mida peaksime tahtma mitte ainult visiitkaardiks, vaid hobumajanduses maailma konkurentsis püsimiseks, on vaja siiski teada, mida meilt tahetakse. Juhuslike võitjate aeg on läbi, on süsteemide aeg. Tahetakse ennustatavaid võitjaid. Hobuse kvaliteedi määrab tavaliselt kuulumine süsteemi, milleks on tõuraamat või tõuraamatute grupp. Tõuraamat peab olema ja näima usaldusväärne ja rahvusvaheline. Uuendustega tuleb kaasa minna, kuigi üksiku hobuse müügil võib see kahjulik olla. Meil pole meie väiksuse juures midagi leiutada, peame kaasa minema teiste uuendustega, jälgima uusi, aga mitte vanu traditsioone ja käitumisreegleid.

Oleme selles püüdlikud olnud. Esimesena Baltikumis hakkasime kasutama kunstseemendust, maailma parimate täkkude importspermaga saadi 2017. aastal 40 protsenti ESH peatõuraamatu varssadest. Selgituseks – nii saadakse väga edukates tõuraamatutes, nagu Rootsi SWB ja Taani DWB, isegi 50 protsenti varssadest. Samm edasi oli esimene õnnestunud embrüosiirdamine 2013. aastal Tähtvere talli seemendus- ja embrüosiirdamiskeskuses.

Tervise ja jõudluse kontrolliks on alustatud osteokondroosi pärilikkuse DNA-testidega koostöös Hollandi KWPN tõuraamatuga. Jõudluskontrolli kvaliteedi tõstmiseks alustasime lineaarse kirjeldamise meetodi kasutamist. Meie noorhobuste ülevaatuste finaali kohtunikud on alati olnud väliskohtunikud suurtest aretusühingutest, meie testiratsanik on endine KWPN testiratsanik Hanno Ellermann. Me ei tohi kvaliteedilt suurtele alla jääda ja tänapäeval jälgitakse mitte ainult tulemusi, vaid ka seda, kuidas need on saadud.

Mida me tahame?

Üks maailma juhtivaid hobusekasvatajaid ütles meie seminaril esinedes: „Ärge mõelge, mis teil on, mõelge, mida te tahate.”

Kas me tahame hüpata madalalt või kõrgelt, selles on küsimus. Seni on meil veel neid, kes tahavad kõrgemale, aga me võime nad kergesti kaotada, kui vaatame tagasi, mitte edasi.

Seni oleme edasiminekuks teed rajanud ja väikesi radu kokku viinud nii aretuses kui ka spordis. Meie aretajad on mõistnud, et ainult sportlane teeb hobusest lõpptoodangu. Meie sportlased on mõistnud, et Eestiski sünnib hobuseid, kellega maailma jõuda. Nad on õppinud koostööd tegema ja konkreetseid lepinguid sõlmima. Mis meil puudu jääb, on kolmas osapool – see, kellel on raha. Isegi suurte võimalustega Hollandis on loodud olümpiafond, et parimate hobuste omanikke rahaliselt toetades ära hoida nende varajane müük välismaale. Meil pole rahvuslikku uhkust oma hobuste ja ratsanike saavutuste üle just palju, oleme rohkem jõustikumaa. Ratsarahvaks me ei saa, aga veatult sadulas püsida ja takistusi ületada võime ikka.

Meid juba märgatakse

Iga tõuraamat saab oma aretustulemusi näidata maailma noorhobuste tšempionaadidel, eelkõige takistussõidu tšempionaadil Lanakenis Belgias.

ESH hobuseid on seal tähele pandud 2015. aastast, kui Sopranist K (kasvataja Mihkel Kangur) ja Wilander (kasvataja Klaire Rannamets) jõudsid 5aastaste hobuste finaali. Sel aastal jõudsid selles klassis finaali 49 hobust võistlustele pääsenud 225st ja need esindasid ainult 12 tõuraamatut 9 riigist. Hollandist KWPN tõuraamatust oli 15 hobust, Belgiast BWP ja Zangersheide tõuraamatust kokku samuti 15, Saksamaalt 8 hobust, mujalt 1–3 hobust riigi kohta.

See ei tõesta meie tugevust, aga see toob meid nähtavale. Ainukese väikese tõuraamatuna. Wilander jõudis 2016. aastal finaali, nüüd juba 6aastaste klassis ja parema lõpptulemusega. Kõigil Sopranist K ja Wilanderi startidel oli sadulas Hanno Ellermann.

2017. aastal jõudsid nad muidugi jälle finaali: ESH tõuraamatu aretuspõhimõtted, Peeter Viiardi aretusvalikud ja Paul Arguse sõidustiil. Nende ühine esindaja oli seekord 5aastaste klassis võistelnud ruun Ping Pong V, tulemuseks 6. koht ülipingelises konkurentsis. Alustas 228 hobust, kahe puhta sõiduga jõudsid finaali 47 ja finaalis pääses ümberhüpetele ainult 7 hobust! Riike, kelle tõuraamatud finaalis esindatud olid, oli kokku vaid üheksa.

Loe ka neid

Tagasi üles