Jaburad unenäod metsamajandamisest ja nüri rahvas

Püsimetsas suurendab iga vahelt välja raiutud suur puu allesjäänuteleohtu tormis kannatada. Foto: Arvet Mägi

Vabaerakonna esindajad Kaul Nurm ja Vahur Kollom andsid 15. juunil riigikogu aseesimehele Enn Eesmaale üle manifesti hoogustuvate lageraiete otsustava piiramise nõudega.

Millistele andmetele tuginedes on leitud, et lageraied hoogustuvad, jääb teadmata. Võimalik, et need on pärit samast unenäost, kus riigikogu keskkonnakomisjoni esimees Rainer Vakra nägi viimase aasta raiemahtu enne, kui keskkonnaamet numbrid kokku lüüa jõudis. Ja mida pakutakse lageraiete alternatiiviks? Sellele küsimusele leiab vastuse vabaerakondlasest bioloogi Tõnu Ploompuu artiklist „Kuidas majandada Eesti metsa?” Pärnu Postimehes 15. mail 2018.

Kahte jalga lonkav teooria

Päästerõngas seisnevat püsimetsa majandamises, kus järk-järgult suuremaid puid langetatakse ja väiksemaid järjest juurde kasvab ning mets püsib igavesti ühesugune. Ideaalne! Ploompuu määrab isegi puude raievanuse, „vähemalt sada aastat”, pannes kõik okaspuud ühte patta. Sada aastat on lahjalt pakutud, sest on ette tulnud teadjamehi, kelle arvates mänd kasvab vabalt 300- ja kuusk 150aastaseks. Viimane väide on tõele lähemal, nagu fakt, et iga inimene elab vabalt 110aastaseks. Mõni üksik puu võib tõepoolest väga kõrge vanuseni elada ja ime läbi olla isegi mädanikuvaba, aga kas ta sellisena saeraami vahele mahub, on iseküsimus.

Ploompuu arusaamast, et puidu hea kvaliteedi tagab puu vanus, järeldub, et kõige väärtuslikum on ümberkukkunud puu.

Tegelikult on pika, sirge ja oksavaba palgipuu kasvuks vaja kahte tingimust. Esiteks peab puudevaheline kaugus, mis saavutatakse istutamisega, olema piisavalt väike, et need ei saaks laiutada. Näiteks keset põldu kasvav kuusk ei kasva kõrgeks ja selle alumised oksad ei kuiva iial. Selline ei kõlba õieti küttekski, ainult jõulupuuks. Teiseks peab tee taevasse olema vaba ja see saavutatakse absoluutse lageraie ja hilisema valgustus- ehk võsaraiega. Püsimetsas pole täidetud kumbki tingimus, taevast valitsevad suured puud, mis külvavad seemneid, kuhu juhtub. Vähemalt sellist saladust, et iga taim, isegi varju taluv kuusk vajab edukaks kasvamiseks valgust, peaks bioloog ometi teadma? Niisugune teadus, et suured puud napsavad peale valguse väikestel toidugi eest, kisub vist liiga keeruliseks.

Tagatipuks suurendab püsimetsas iga vahelt välja raiutud suur puu allesjäänutele ohtu tormis kannatada. Mul oli karm kogemus: vanale talumetsale lageraieluba ei antud, ainult suuremad lubati vahelt välja võtta. Mida ei lubanud inimene, tegi torm, ja kuidas veel! Teisest küljest õnneks, sest sain istutada. Muidu oleks traktorid seal tänapäevani iga mõne aasta tagant tallamas käinud, nüüd on nende sissesõit keelatud aastakümneteks.

Ploompuu eeldab püsimetsas väiksemate masinate kasutamist ja suuremat käsitöö osa. Ilmselt on ta tugev mees ja kahemehesae spordi propageerija ning kõige mõistlikum on teatavasti palke vedada hobusega. Kui lageraiet tehagi, siis kuni 1,5 ha suurusel alal, arvab bioloog. Ja kõrvallanki mitte enne raiuda, kui raiutul kasvavad latiea lõpu puud. Mida viimane väljend täpselt tähendab, teab vaid autor. Aga mida teha juhul, kui mõlemad langid olid ühevanused? Karta võib, et 1,5 ha langile masinate viimine viib ka pool kasumist.

Vähemalt teab Ploompuu seda, mida Vahur Kollom ei tea: raiutud langil hakkavad kasvama uued puud. Nimelt on Kollom 6. juuni Tartu Postimehes kirjutanud: „Jätkates metsaraiet senises tempos, on Eesti poole sajandi pärast kaetud raiesmike või võsaga.” Järelikult on Kollom näinud poole sajandi vanust raiesmikku. Unes. Pole hullu, metsakaitsjad pakuvad samal kohal 20 ja nende iidolist emeriitprofessor 30 aastat.

Kõigile teadustele lisaks on Vahur Kollom endale selgeks nagu kristall teinud metsandust puudutava statistika, kuna leiab, et RMK-l on asi korrast ära. Ega Vabaerakonna juhatuse liige ometi kellegi teise unenägu ümber jutusta!

Vana jalgratas

Ploompuu räägib poolteise sajandi vanusest kogemusest küll segases kontekstis, aga oma iva siin on. Nimelt pole püsimetsana majandamise idees midagi uut. Asja on ammu katsetatud põhjanaabrite juures – teadagi, kui edukalt – ja mitte metsameeste soovil, vaid populistidest poliitikute ja kõikvõimalike „asjatundjate” survel. Majanduslikust „kasust” ja sotsiaalsetest-ökoloogilistest „võitudest” ajalugu vaikib.

Tõtt-öelda on püsimetsa ainuke eelis muutumatu seisund inimese silmis ja seega oma koht: talutoa või suvila taga pool hektarit. Seda ei saa kuidagi võrrelda Eesti riigimetsadega. Miskipärast jätab Ploompuu oma majandusmudelist välja erametsad, mida on ometi pool kogu massiivist. Kas too pool tohiks siis edaspidigi „kohutavaid” lageraieid korraldada?

Bioloogi ettepanek korraldada metsamajandamise üle rahvahääletus on igati tänuväärt. Ainult et sinna tuleks lisada ka kalurite ja põllumeeste tegevust suunavad küsimused ning miks mitte näiteks bioloogide toimetamised. Demokraatiateadmisi on Ploompuu omandanud selgelt Korea poolsaarel. Kuidas muidu mõista tingimust, et kui rahvas hääletab kaitsealade suurendamise poolt, tuleb neid suurendada, aga kui vähendamise poolt, siis ei vähendata.

Otsekoheselt öeldes pole leidur Ploompuu „uues metsamajandamises” ühtegi tervet mõtet. Mis on paberipuit, mis küte, millisest metsast mida saab ja kuidas miski kasvab – sellest pole autoril õrna aimugi. Ometi tema kirjutab. Samuti nagu kirjutab Vahur Kollom, omamata elementaarseid andmeid Eestis raiutavast paberipuu hulgast, tehase planeeritud tarbimisest ja puhastusseadmetest, et Eesti metsadel on oht sattuda tselluloositehase surve alla ning rahvas peab tehast ohtlikuks kogu Eesti elukeskkonnale! Kas selline sõnavõtt mitte pahatahtlik hüsteeria õhutamine pole?

Kaul Nurme sõnul on Eesti tänu põlismetsade rohkusele Euroopas unikaalne riik ja mets on oluline elatusallikas paljudele inimestele. Paraku ilma lageraieteta mets enam oluline elatusallikas olla ei saa. Põlismetsa tähendust Nurm samuti ei tea. Ja millisest unikaalsusest jutt käib, kui isegi Lätis on rohkem metsa, põhjamaadest rääkimata. Protsendiliselt muidugi.

Nüri rahvas

Märgilised on 15. juunil Vabaerakonna esindajate poolt Enn Eesmaale kingitud teatripiletid Draamateatri etendusele „Metsa forte”. Kuhu mujale ikka riigikogu aseesimeest metsateemalisele koolitusele saata. Fakt, et teatriinimesed on asjas kõige pädevamad, teame juba EV-100 juubelilavastuse ajast, kui avastati langetustraktori tõeline funktsioon.

Kõikide „tarkade asjatundjate” puhul hämmastab, et inimesed ei häbene maailmale kuulutada oma jaburaid unenägusid ja poliitikud ei vaevu oma sõnade paikapidavust kontrollima lihtlabaselt guugeldadeski, näiteks keskkonnaministeeriumi kodulehelt.

Kummaline on eestlaste suhtumine metsade ja tselluloositehase küsimusse laiemalt. Kui muidu oleme varmad kiikama naaberriikide poole ja neilt õppima, siis nende teemade juures vahime iseenda nina. Me isegi ei aruta, miks skandinaavlased oma tehaseid pole kinni pannud, vastupidi – ehitavad uusi. Mõni tehasevastase liikumise Tartu professorist juht ei saa aru, et on silmakirjalik, kui teatab, et nad pole tehase vastu, ainult mitte nende regiooni ehk tehtagu Sillamäele või Saaremaale. Teine, inimketis osalenu annab meediale intervjuu, et nüüd jääb küll puit väärindamata ja ta tuli niisama kohale. Kolmas, mu tuttav on samuti tehase vastane, sest Tartu on tema ülikoolilinn ja tal on emotsioonid. Minu ülikoolilinn on Peterburi, kus on kümneid kõrgkoole. Kas seal ka tööstust on? Rumal küsimus. Kas üks segab teist? Veel rumalam küsimus. Aga Tartu ainukest kõrgkooli segab, isegi naabruses!

Suurimad „spetsialistid” peale tuulelippudest poliitikute on kultuuri- ja haridustegelased, kes ei väsi riigilt palka juurde nõudmast, taipamata, et isegi riigile ei kuku raha taevast. Meie ja Skandinaavia pensione pole mõtet võrreldagi.

Venelased ütlevad selliste kohta tupoi narod ehk nüri rahvas.

Elatustasemelt on Eesti praegu ELis väärikal viiendal kohal, tagantpoolt. Positsiooni parandamiseks on ainus lootus, et ehk mõni riik osutub tulevikus veel nürimaks.

Äkki tuleks tõesti rahvahääletus korraldada, saamaks vähemalt teada, kas tupoi’d on ainult lärmajad või tõesti kogu rahvas.